Lõppsõnad

Loodus, loodus ja veelkord loodus olid märksõnad, mille pealt oma reisiotsuse algselt tegime. Pärast tagasi jõudmist lisaksin siia argumendina juurde ka kohalikud inimesed, kes tegid meie väikesest ja üsna põgusast ringsõidust väga mõnusa ja meeldejääva reisi. See positiivne emotsioon oli põhjustatud päris mitmest, nii väiksest kui suuremast, detailist. Näiteks sobis meie natuurile äärmiselt hästi see, et ei pidanud igal sekundil mingitele mikroettevõtjatele teada andma, et ei me ei soovi teie toodet/teenust/nõu. Keegi midagi pähe ei määrinud ning mõnikord oli lausa mõte, et kas ma ei saagi kellelegi oma raha ära anda (no näiteks kui me Caño Negros üritasime endale paadituuri sebida)?? Enamasti aga toimus selline Eesti tüüpi kauplemine, kus nii müüja kui ostja seisavad vaikides teine teisel pool letti, silmitsevad kaupa ning ootavad, et vastaspool midagi esimesena ütleks. Ok, see oli võib-olla liialdus, aga fakt on see, et müügitaktikas puudus igasugune agressiivsus, mis pika reisi jooksul võiks muutuda väga väsitavaks.

Teine oluline faktor, mis aitas reisi õnnestumisele kaasa, oli kohalike elanike lahkus ja sõbralikkus turistide suhtes. Isegi kui hotellike oli parasjagu remondis, leiti ööseks ikkagi voodikoht (nagu Cararas juhtus), isegi kui meie vahel oli suhtlemisel mitmemeetrine keelebarjäär, räägiti puhta entusiasmi pealt pikad jutud ära (viitan Cahuita öömaja perenaisele). Klientide nimel pingutati ning need pingutused olid täiesti siirad ja tegid rändurite meele veel paremaks kui see juba oli. Ei ole mina varasemalt saanud üheltki öömajalt kaasa kingitust, kuid Monteverdes nii juhtus. Tavaline perehotellike, kuid külastamise eest anti tänutäheks kaasa head soovid ja kohalikud väärispuust võtmehoidjad. Väike asi, aga töötas nii paganama hästi.

Üllatavaks momendiks riigi (ja inimeste) juures oli see, et võrreldes tavapärase Ladina-Ameerikaga oli seal puhtus normiks. Tänavad olid üsna kasitud olemisega, inimesed ei tassinud oma prügi kuhugi loodusesse ning tegelikult ei paistnud tänavatel ka kerjavaid inimesi. Loomulikult pole tegemist Singapuri laadse puhtusefriikide ühiskonnaga, kus kord päevas pestakse vee ja seebiga ka tänavad üle, kuid siiski oli üldmulje palju euroopalikum kui eelnevalt arvasime. Jah, seda peetakse ka Costa Rica miinuseks (et liiga läänestunud), kuid seda, mis ma sellest kriitikast arvan, kirjutasin juba reisikirja sissejuhatuses.

Ladina-Ameerika edukaimaks riigiks olemine tähendab muuhulgas ka seda, et praktiliselt kõik teenused ja võimalused on samad, mis Euroopas. Kaardimakse on väga levinud, mobiililevi (sh netilevi) on enam-vähem kõikjal asustatud kohtades olemas, öömajasid jagub ning rõhuvas osas (kuid mitte alati) jagab teenindussektor esmatasemel ka inglise keelt. See kõik aga tähendab seda, et see riik pole selline, kus ühe dollari eest saad kõik maad ja majad kokku osta. Hinnatase on sama, mis Eestis, või nõksa kallim. Vahe lähimate naabritega on seetõttu väga suur.

Aga niisiis loodus. Kui me enne minekut arvasime, et saame vägeva elamuse, siis tegelikult oli see mitmekesisus ja eripalgelisus lausa ulmeline. Kõrbelised savannid, vulkaanilised maastikud, saunakuumad ja –niisked märgalad, läbivettinud ja läbipaistmatud vihmametsad, kargem ja väga metsikuna tunduv kõrgmäestik, muinasjutuliselt kaunid rannad – kõik need vaheldusid pidevalt. Ning see toimus kõik territooriumil, mis on vaid kümnendiku võrra suurem Eestist. Ei jaksa ära kiita ticode mõnekümne aasta tagust otsust muuta oma riiki kardinaalselt – väärispuidu ja põllumajandustoodete tootjast loodushoiu priimuseks. Taasmetsastamine ja veerandi riigist muutmine kaitsealaks on toonud tõeliselt suure pöörde ning loodusturistid ja muud ökohuvilised toovad rõõmuga oma säästud Costa Ricasse.

Sõltumata sellest, et kellel missugune loodushuvi on, jagub Costa Ricas tegevust kõigile. Meie (loe: minu) üks suuri soove oli seda määratut liigirikkust mingilgi määral fotodesse manada ning see soov sai kuhjaga täidetud. Nende kolme nädalaga jäi objektiivi ette 125 erinevat linnuliiki (vähemalt sellisel tasemel, et suutsime ta raamatu ja Interneti abil ära määrata) ning ligikaudu paarkümmend loomaliiki. Eriti vahva oli see, et sõltuvalt asukohast, võisid kohata täiesti erinevaid nägusid. Vaikse ookeani rannikul olid omad liigid, Kariibi mere ääres omad, riigi põhjapiiril kolmandad ja Costa Rica keskel asuvas kõrgmäestikus veel täiesti erinevad.  Loomulikult oli ka kattuvusi, kuid ükskõik millises piirkonnas parasjagu olime, oli peas ka teadmine, et siin võib objektiivi ette jääda liik, keda hiljem reisi ajal enam ei kohta (või enne pole kohanud).

Piltniku jaoks kõige keerulisemaks momendiks olid valgusolud. Päeval ja lagedas kohas on väga ere, vihmametsas aga stabiilselt sama valge kui Eestis suveööl. Seetõttu on puhas õnnistus kui päeval on taevas õrn pilvevaip, mis varjud ära kaotab. Kellel samasugune pildihaigus on, siis soe soovitus on statiiv kaasa võtta ning kaamera käsitsemisoskus eelnevalt maksimumini viia. Vastasel juhul võid džunglisse minnes fotoka rahulikult hotellituppa jätta, sest ilma nende kahe asjata sa ühtki korralikku looma- või linnupilti lihtsalt ei saa. Pidevalt muutuvate (ja väga oluliselt muutuvate) valgusolude tõttu, peab aparaadi iga nupp ja kruttimisratas olema nii käe sees ja instinktiivne, et sa mõtled ainult kadreerimisele, mitte sellele, et kust ma seda säriaega nüüd muuta sain.

Oluline faktor sellise fotoreisi õnnestumiseks on ka see, et sul on liikumisvabadus. Rendiauto on selles mõttes ainus variant, ühistranspordile ja tuuridele lootma jäädes kaotad väga palju aega ja ka võimalusi. Nagu ma ka reisikirjas kirjutasin, olid teed üldiselt head, liiklus hõre ning enamus paigad on kuival hooajal ligipääsetavad ilma neljaveolise autota. 4WD annab küll täiendava kindluse, kuid tavalised autoteed ikkagi läbi jõgede ei vii (aga jällegi – see on nii ainult kuival hooajal). Samuti ei tundnud me reisi jooksul vajadust öömajade pikalt ette broneerimiseks. Kohti jagus ning kui 1-2 päeva enne sihtkohta jõudmist booking.comi lahti teed, siis leiad kindlasti midagi. Selline strateegia andis topeltvabaduse – ühes küljest ei piira sind see, et pead mingiks konkreetseks ajaks mingis konkreetses kohas olema, aga kui saabumise päev on kindel, siis ei pea koha peale jõudes tundmatus linnas ringi tiirutama ja vaba hotellituba otsima hakkama.

Kas mõni miinus ka tuleb? Jah – aega oli liiga vähe. Kuna lähtusime põhimõttest, et meil on puhkus, mitte orienteerumismäng, kus aja peale mingeid punkte läbime, siis mõned väga vahvad kohad jäid meil käimata. Kaks kõige põnevamat olid vast Corcovado rahvuspark ja Tortuguero rahvuspark, kuid tegelikult oleks veidi rohkem tahtnud aega veeta ka riigi põhjaosas, väisata Nicoya poolsaare metsikumat lõunaosa ning seigelda pikemalt keskosa kõrgmäestikus. Aga kõike korraga ei saa ning loodetavasti viib meie rännutee kunagi sinna riiki tagasi. Ühte võin aga kindlalt öelda – kui Manuel Antonio rahvuspark välja arvata, siis ma ei loobuks ühestki meie ringreisi etapist. Olime teinud väga õiged valikud ning iga sihtkoht oli sinna kulutatud aega väärt.

Lõpetuseks siis tänud kõigile, kes viitsisid lugeda (või pilte vaadata) ning olgu ära öeldud ka see, et enamik reisil tehtud pooleteisest tuhandest loodusfotost jõuab ajapikku ka siia, minu fotoblogisse. Reisikirja juurde mahtus küll üsna esinduslik valim tehtud piltidest, kuid kaugeltki mitte kõik ning seetõttu täiendan päev päeva ja liik liigi haaval ka oma fotosaiti.

3 kommentaari:

Marju ütles ...

Aitäh!
Võttis aega mis võttis, aga läbi närisin end sellest blogist...
Olen ise suur reisihuviline ja päris hea ettekujutusvõimega, seetõttu on tunne nagu oleksin teil kaasas/sabas käinud...Muidugi tänu teie arvukatele fotodele ja heale kõnepruugile. Suur tänu, et jagate oma muljeid, ise ju igale poole ei jõua.
Jätkuvalt teile põnevaid reise soovides Marju Saaremaalt







































Rännumees ütles ...

Tore, et meeldis ning täname heade sõnade eest!

Unknown ütles ...

Tõesti super ülevaade! Nautisin täiega. Järgmine reisisihtkoht juba välja valitud!