25.03 - Teel San Josésse

Uni läks ära kella 8 paiku, sest aknad olid lahti ja nende taga üürgasid täiest kõrist linnud. Äärmiselt ebaviisakas neist, peaks mõnikord tagasi tegema ja minema mõnel hilisõhtul linnupesa kõrvale ka laulu kõõrutama. Kättemaks oleks veel eriti magus, arvestades seda, et vastupidiselt lindudele, mina laulda ei oska.

Täna öösel oli olnud üllataval kombel isegi talutav magada, õhu kohta võis öelda lausa karge (öö miinimum jäi vast sinna 21 kraadi juurde) ning väike tuuleke oli siiski liikunud. Seega olime tänase sõidupäeva alguseks korralikult välja puhanud. Mis puudutab veel kliimat, siis kokkuvõttes polnud Kariibi mere äärsel eluolul häda midagi (kuigi hädaldamist selle üle oli viimaste päevade juttudes rohkem kui küll). Oli küll palav ja niiske, aga mitte nii tapvalt palav kui Nicoya poolsaarel ja mitte ka nii niiske kui Caño Negro märgala keskel, kus tõesti oli selline tunne, et keegi kütab kapaga järjepanu vett kerisele. Ka siin loomulikult higi voolas suhteliselt vahetpidamata, kuid nagu mainisin, siis päris sellist ära suremise tunnet ei tekkinud.

Hommik Playa Negral

Pärast kerget hommikusööki võtsin iseseisvalt vastu otsuse, et käime enne ärasõitu veel viivukese rannas ning kuna naine oli sellega nõus, siis viisime otsuse ka ellu. Veel viimane päevitamine kuuma päikese all ning veel viimane ujumine türkiissinises merevees. Naine eelistas siiski varjus püsimist ja reisipäeviku kirjutamist.

Viimaste rannapäevadega me ennast ära ei olnud põletanud, seega oli mul julgus võtta päikest vaid 15 faktorise päikesekreemiga. Igaks juhuks panin stopperi ka käima ning üle 15 minuti oma külgesid ei praadinud. Kuigi kell oli alles 9 ja päike seetõttu päris seniidis polnud. Tunne oli end päikesevannitades aga küll selline, et kohe-kohe võtab seljanahk tuld ja mul tuleb kiljudes mere poole joosta. Õhtul tulemusi hinnates selgus aga hoopis tõsiasi, et päikese mõju oli olnud ikka väga mõõdukas.

Kuigi kiljudes ma sinna ei jooksnud, siis jahutamas sai end meres sellegipoolest käidud ning täna hommikul oli Playa Negras vesi äärmiselt rahulik. Väike lainetus oli, kuid tõesti minimaalne. Pidi isegi natuke jalutama, et sügavamale vette jõuda. Nii mõnekümne meetri kaugusel rannaribast jäid järsku mulle jala alla mingid lamedad kivikesed. Kui ma ühe nendest veepinnale koukisin (no et näha mis siledad kivid need sellised on, äkki on hoopis uppunud piraadilaevast välja veerenud kullast piastrid), vahtis mulle vastu mingi mereelajas. Ma vähemalt eeldan, et vahtis, sest ega täpselt aru polnud saada, et kas tal üldse mingid silmad olid ja et kas ma teda ikka viisakalt poolelt vaatlesin.

Miskipärast tegin hoobilt eelduse, et see „looduseasi“ (ei suutnud isegi liiki määrata, imetaja ilmselt ta polnud) ei ole mürgine ega ohtlik. Ma ei oska kuidagi põhjendata, et miks ma nii arvasin. Kui asi näeb pealt poolt välja nagu kookospähkli koor ning alumine osa koosneb sadadest väikestest, liikuvatest harjastest, siis ta ju ei ole mingi tapja-koorik. On ju nii? Või on või…? Kuna tahtsin imeelukat naisele ka näidata, siis võtsin ta randa kaasa. Mida samm edasi, seda enam olin

Liivadollar

veendunud, et tegemist on täiesti ohutu elukaga (sest kui ta oleks mind tappa tahtnud, siis oleks ta seda juba ometi teinud, eks). Hiljem interneedusest uurides selgus, et tegemist on merisiilikute perekonda kuuluvate niinimetaud „liivadollarite“ ehk „mereküpsistega“ (otsetõlge inglise keelest).  Ning tõepoolest nad ei ole inimesele ohtlikud. Looduskaitsjate ja –sõprade rõõmuks võin kinnitada, et viisin küpsise pärast kenasti vette tagasi. Seega vaatluseksperimendi käigus (loodetavasti) ükski loom kannatama ei pidanud.

Pärast privaatset rannapidu lonkisime oma ajamajakesse tagasi, pesin soolakihi maha ning pakkisime veel viimased asjad kokku. Nüüd tuli hotellides/puhkemajades ööbimise kõige ebameeldivam osa – maksmine. Alati on muidugi lootus, et öeldakse, et te olite nii toredad kliendid, et me teilt raha ei võta, kuid siiani pole öömaja pakkujad veel seda julenud välja öelda. Krediitkaart näpus jalutasime omanike majja, leides sealt eest vaid pere naispoole Maricé. Luciano oli pidanud kuhugi minema. Kuhu täpselt, sellest me aru ei saanud, sest nagu juba eelnevalt kirjutasin – naine inglise keelt praktiliselt ei rääkinud. Õnneks leidsime siiski ühise keele. Ei see ei olnud esperanto, hoopis harilik puukeel. Maricé rääkis puu-inglist, meie aga puu-hispaaniat vastu. Ja töötas väga hästi!

Rääkida tuli, sest arve kokku oli tsipa suurem, kui mina oma peas olin arvutanud. Iseenesest pidi olema ju lihtne – bookingus oli öö hind olemas, korrutasin kolmega ja vualaa. Hommikusööke ega muid teenuseid meile ei pakutud. Ometigi oli tšeki peal kirjas olnud number mõnikümmend dollarit suurem kui ootasin. Otsisin telefonist igaks juhuks reserveeringu välja ning selle alusel uurisin, et miks minu number on alla 300$, aga temal üle. Maricé läks selle peale ähmi täis ja kontrollis oma arvepidamise mitu korda üle ja selle peale selgus ka tõde. Käibemaks. Kui tavaliselt on booking.com-i kaudu broneerides kõik summad näidatud koos kõikide maksude ja tasudega, siis antud juhul see nii polnud. Peenikeses kirjas oli seal suure ja rasvase hinna all märgitud muuhulgas, et ei sisalda 13% suurust käibekat. Asi selge. Kuna see info oli tõepoolest broneeringul kirjas, siis polnud mul protesteerida midagi. Maksime nõutud summa ja jätsime hüvasti.

Maricé muidugi oma suures ülevoolavuses tekitas mulje nagu me oleme tema oma lapsed, kes nüüd Siberisse ära viiakse. Ega palju sellest puudu polnud, et ta oleks seal põlvili langenud ja palunud, et ärge minge. Olge veel mõned päevad. Nii dramaatiliseks siiski asi seekord ei läinud, kuid soe tunne jäi sellest siirast suhtumisest küll hinge. Seega kes otsib endale kunagi Cahuitasse öömaja, siis Casa Marcellinot julgen küll soovitada. Ise ma ilmselt seda koht küll uuesti ei valiks, kuid puhtalt seepärast, et Manzanillo oma asukoha ja rannaga oli niivõrd palju sobilikum. Öömajale ja pererahvale pole mitte vähimatki ette heita.

Aga jah kodutee. Tinglikult võis ju nii öelda, sest olime oma Costa Rica ringreisi sisuliselt lõpetanud ja nüüd jäi vaid otsade kokku tõmbamine. Tagasisõit pealinna ja sealt juba ülehomme lennukile. Kuigi üks terve päev oli meil veel ees, siis tahes tahtmata tekkis sisemuses tunne, et nüüd on siis see reis tehtud. Teelint, mida pidi nüüd San José poole rühkisime oli ju otsast otsani juba korra läbi sõidetud (välja arvatud üks paarikümne kilomeetri pikkune jupp vahepeal) ning tänasesse päeva polnud muud tegevust plaanitud kui transport punktist A punkti B.

Mereäärsed majad on kindluse mõttes postidel

Sõit kulges ilma igasuguste viperusteta. Paaris kohas olid teetööd, kus pidi veidi seisma ning loomulikult need kurikuulsad sillad seal enne Limóni, kuid see oli ka kõik. Mis oli aga ikka ja jälle põnev jälgida, oli maastiku (ja ka rahvastiku) muutus. Kariibi mere rannaäärsed postidel majad ja veidi tõmmumad inimesed muutusid pärast Limóni tasandikel paiknevateks talukohtadeks ja tüüpilisteks ticodeks. Ning siis tulid võimsad ja lopsakad mäed, mida olime silmadega õginud juba oma esimestel kilomeetritel selle rendiautoga. Hoolimata sellest,  et olime nende 3 nädalaga palju näinud ja teinud, suutis see metsik loodus ikkagi vaimustada. Püstloodis tee kõrvalt taevasse süstivad kaljud, mis on tihedalt-tihedalt rohelusega kaetud ning kõike seda raamivad pilved ja udu, mis lisavad vaatepildikompotti tubli annuse müstilisust.

Mis siis sõidust veel rääkida? Kui liiklusest ja teedest ma varasemalt kirjutasin pikalt ning põhjalikult, siis mõned momendid ja eksiarvamused klaariksin veel ära. Lonely Planet kirjutab, et Costa Ricas enamasti puuduvad teeviidad, et sa pead teadma, kust ära keerata ja kust mitte ära keerata. Vale puha! Praktiliselt igal pool on viidad – lähimad külad, vaatamisväärsused, hotellid ja muu säärane on kõike enamasti korrektselt ära viidatud. Riigi oluline sissetulekuallikas on turism, mistõttu on ikkagi kindlustatud, et rändaja oskaks oma raha kenasti ära tuua. Paberkaart võiks liiklemisel kaasas olla ning GPS samuti, kuid rendifirma või kodust kaasa võetud GPS-seadme asemel soovitan siiski kasutada Waze rakendust. Seda kasutavad Costa Ricas KÕIK ning selle kaudu on liiklemisajad ja –teekonnad ka reaalset olukorda arvestavad.

Teemaksusid kohtasime terve reisi jooksul vaid paaris kohas ja need summad, mis maksta tuli, olid tühised. Bensiin oli samuti üsna odav, keskmiselt 545 coloni (89 eurosenti) liitri eest. Ühesõnaga – autoga liiklemine on Costa Ricas lihtne, mugav ja üsna ohutu. Liiklustihedus on mõõdukas, ainus asi millega siis arvestama peab, on aeg. Seda kulub kõvasti.

Hea näide aja kulumise kohta oli viimased 50 kilomeetrit enne San Joséd. Ainus magistraal Kariibi mere rannikult läbib neid eelmainitud müstilisi mägesid ning heal juhul on seal kolm sõidurada (2+1), kehvemal juhul kaks. Kui sinna juurde panna mäest üles rühkivad või alla veerevad veokid, mida oli väga palju (kiirus on mõlemas suunas ühesugune – koondnimetusega „aeglane kui invatigu“); veokid, mis juhtumisi olid selle suure rühkimise peale otsad andnud (neid oli paar tükki) ning teetööd, siis polnud imestada, et need poolsada kilomeetrit sai läbitud nõksa vähem kui pooleteist tunniga. Kokku läbisime Cahuitast San Josésse sõites 4,5 tunniga 180 kilomeetrit (keskmine kiirus siis 40 km/h).

Hotelli sisemine galerii

Hotelli leidsime kiirelt, KC Hotel San José asub ühes südalinna kõrvaltänavas. Arvestades, et me maksime ööbimise eest koos hommikusöökidega 69$, siis ma väga palju tast ei oodanud. Pildid olid küll Expedias ja ka hotelli kodulehel ilusad, kuid need on alati sellised. Kui isegi irreaalselt kauneid pilte ei ole tänapäevases fotošopiühiskonnas suudetud teha, siis see näitab lihtsalt lohakust ja totaalset hoolimatust :)

Suur oli aga meie üllatus ja rõõm, kui nägime, et päriselus oli tegemist ka väga mõnusa hotelliga. Parkla avanes tõkkepuuga, mida opereeris reaalne inimene (selline teenus oli 24h), vastuvõtt rääkis soravat inglise keelt, töötajad oli äärmiselt sõbralikud ja viisakad, kõik oli puhas ja värske ning keset liigendatud hotellihoonet oli ka suur bassein, mille ääres paiknes restoran. Ametlikke tärne oli KC hotellil küll vaid 3, kuid õiglane oleks pigem 3,5 või rohkem. Pealinnas on ööbimiskohtade hinnad võrreldes turismipiirkondadega ikka selgelt odavamad. See pole muidugi ka ülemäära imelik, sest San José ei ole selline linn, mis platseeruks Costa Rica põnevaimate külastamist väärt paikade TOP 10-sse (või TOP 50-sse). See ei ole ka kole linn, kuid ülejäänud maa on lihtsalt niivõrd palju vingem.

Tuba

Meie tuba oli tohutu, ma ei liialda kui ma ütlen, et sinna sisse mahuks ära 2 tavamõõdus hotellituba. Sisuliselt oli tegemist kahetoalise kambriga, kus ühes toa(osa)s oli suur diivan ja laud ning teises toa(osa)s siis suur voodi, laud, telekas, kummut, külmkapp. Kummaline oli vaid see, et põrand oli kaetud keraamiliste plaatidega. Jah, neid on kergem puhastada kui vaipasid, kuid see ikka nägi üsna totakas välja.

Välja minnes leidsime, et meie naabertoad olid hõivanud USAst pärit noorte grupp. Ilmselt olid nad kevadvaheaega veetmas, USA lähimad suurlinnad on ju Costa Ricast vaid 2-3 lennutunni kaugusel. Süda aimas hoobilt halba. Siiski pidasid noored ennast suhteliselt korralikult üleval ning naabertoast ei kostunudki öö läbi viimaseid EDM-hitte.

Ameeriklastega ka jätkasime, sest minu suurel pealekäimisel otsisime üles McDonaldsi nimelise paiga, kus pakutakse kraami, mis sarnaneb hirmuärataval kombel toidule (kuid pole seda siiski teps mitte). Olen oma kõikide reiside ajal korra sellesse asutusse sattunud ja ei saanud ka Costa Rica jääda erandiks. Selle globaalse rahalehma (ja ka enda) toitmine on täiesti minu isiklik kiiks, nii et võtke heaks või pange pahaks.

Aga ei jää kaks ilma kolmandata. Kui USA, siis USA. Järgmine põhja-ameeriklastega seotud kokkupuude tuli küll täiesti tahtmatult. Nimelt otsisime pärast kehakinnitamist GPS abil lähimaid suuremaid kaubakeskusi. Kuna meil oli täna viimast päeva auto kasutada, siis tahtsime kõik koju kaasa veetavad toiduained ära osta (peamiselt oli soov kohvi soetada). Esiteks ei tahtnud me pärast käe otsas neid kandameid tarida ning teiseks asuvad suurimad kaubakeskused kesklinnast veidi väljas. Selle viimase teada saamiseks käisime lähimad supermercadod läbi, kuid eranditult kõik olid sellised pisikesed kodupoed. Lõpuks jäi GPS-s silma hüpermarketi nime kandev pood San José äärelinnas ning sinnapoole siis rattad ka seadsime. Kui see koloss meile nägemisulatusse sattus, oli selle nimi siiski väike pettumus – Walmart Escazu. Ehh, USA suurima kaupluste keti kohalik ripats ei pruugi just olla kõige parem koht, kust väärt toidukraami koju kaasa osta, kuid lootsime parimat.

Esimene pluss oli see, et pood (sealhulgas toiduainete osa) oli tõesti suur. Sellised hüpermarketid nagu Eestis on, ei ole Costa Ricas väga levinud. Või kui nüüd päris aus olla, siis see Walmart oligi vist kõige suurem omalaadne suurpood pealinna lähistel (võin muidugi ka eksida). Teine pluss oli see, et lisaks tavalisele globaalsele brändikaubale – Arieli pesupulbrist kuni Milka šokolaadideni – oli õnneks korralik valik ka kohaliku kraami osas. Jah, see oli enamasti masstoodang, kuid kohviletis leidus igasugust valikut.

Selle olin juba varasemalt selgeks teinud, et tuleb otsida kohvipakke, mille peale on märgitud „Puro“ või „100% puro“. See näitab ära selle, et tegemist on puhta kohviga, Costa Ricas pidi olema levinud ka jäägita kohv ning segud, kuhu on juba piimapulber ja suhkur sisse pandud. Juhtumisi oli kohvide vahekäigus ka mingi kohviesitlus ning sealt sai ka soovitusi küsitud. Võtsime kokku kuut erinevat sorti. Mitte, et need nimed midagi ütleks, aga ostukärusse sai loobitud Cafe Montaña, Cafe Rey, Cafe 1820, Cafe Volio, Cafe Triangulo de Oro ja Cafe Tilawa pakid. Mõnda (mida need esitlejad kindlama häälega soovitasid) lausa mitu pakki. Ainuke, millest külma kõhuga mööda läksime, oli nende hittbränd „Britt“. Tegemist on väga konkreetselt turistile suunatud brändiga, mis väljendus näiteks selles, et pakk maksis üle 3 korra rohkem kui tavakohv (ja isegi kõvasti rohkem kui gurmeekohv). Neil on lennujaamas ja ka linnakeskustes oma poed, kuid kohalikud ei arvanud Britti kohvist eriti midagi. Pidi olema üsna keskpärane, lihtsalt turundus on kõva.

Küll aga võtsime Britti väga efektselt pakendatud komme, hilisem maitsmine õnneks kinnitas, et sisu oli pakendi vääriline. Lisaks mahtus kärusse ka saiakesi, õlut, krõpse, küpsiseid, puuvilju ja muud igapäevast. Osa läks kohapeal tarbimiseks (sh ülehomseks öiseks eelsnäkiks enne lennujaama sõitmist) ning osa tuli siis koju kaasa. Kuigi ostukäru oli lõpuks päris korralikult kaupa täis, jäi arve meie rahas alla 50 euro, mistõttu võib vist öelda, et toit (ja ka kohv) on Costa Ricas poest ostes pigem odav. Puhtalt kohvi oli meil ju ostetud 5 kilo.

Põnevad viljad

Kõige põnevam oli aga poe juurvilja- ja puuviljalett. Kui paljud asjad tundsime näo järgi kenasti ära, siis ootamatult palju oli aga sellist kraami, millele ei osanud kuidagi nime panna ega teadnud, et kas tegemist on magusate või soolaste saadustega ning mis osi täpsemalt sööma peaks. Piltide järgi sai hiljem tuvastatud, et osta oli muuhulgas võimalik jamssi, tacacot (sechium tacaco), tuumkõrvitsaid (chayote cocoro e sechium edule), troopilist jamssi (name e yampi e dioscorea trifida), malanga kollavõhka (malanga coco e xanthosoma sagittifolium), magusat tuumkõrvitsat, keegelkõrvitsat (ayote mantequilla e cucurbita moschata) ning kuumakastist võisid kaasa haarata ka küpsetatud toreda virsikupalmi viljasid (pejiballe ehk peach palm). Tore virsikpalm ei

Kuumad toreda virsikupalmi viljad

ole mitte hinnang puule, vaid ametlik puu nimi. Ärge küsige, et miks ta tore on. Nii lihtsalt on.

Shoppamine oli olnud väsitav, lausa nii väsitav, et ei viitsinud enam kuhugi peenemasse kohta sööma minna. Praktiliselt ainus mõte, mis peas vasardas, oli see, et saaks vaid hotelli pikali ära. Teisalt tahtsime ikkagi midagi sooja ka õhtuks süüa, mistõttu otsustasime, et kolmas ei jää ka neljandata. USA noortele, McDonaldsile ja Walmartile lisandus veel ka KFC ehk Kentucky Fried Chicken. Burgerit enam ei tahtnud ja KFC jäi ka tee peale, mistõttu võtsimegi sealt kümnese portsu frititud kanajalgu, kõrvale meekaste, barbecue kaste ja Buffalo kaste. Need pistsimegi pintslisse juba oma hotellitoas voodis lesides ning tuleb tunnistada, et see oli päris hea kraam. Kindlasti taaskord äärmiselt ebatervislik ning ka seda ei saa suure tõenäosusega väita, et toidu valmistamisel ei tehtud ühelegi linnule ja loomale liiga, kuid ikkagi oli hea. Selline mõnusalt krõbe ja vürtsikas näputoit.

Tänane öö oli meie viimane täispikk öö Costa Ricas, mistõttu me ka väga kaua üleval ei passinud. Tahtsime korralikult välja puhata, sest pagan teab, et millal jälle saabub selline öö, mil une täis magada saab. Lähimal paaril päeval see päris kindlasti juhtuma ei saa.