Kellahelin tabas meid sel hommikul kell 6:10 kohaliku aja
järgi ning tõusime nii vara seetõttu, et seitsmeks kindlasti sadamas olla.
Raamat (Lonely Planet) kirjutas, et reeglina sellel kellaajal esimesed paadid
välja lähevad ning me tahtsime kindlasti ühel nendest olla. Kiire hommikusöök
ja siis juba fotokott selga, statiiv kätte ning kand-ja-varvas sadama poole.
Kuigi öömaja oli meil tinglikult linna servas, siis Los Chiles on tegelikult
üsna pisike, mistõttu poolkiirel kõnnakul jõuab Carolina Cabinasest sadamasse
umbes kümne minutiga.
Kõndides lihvisin mõtetes viimse piirini kõik teada
olevad (ja ka täiesti tundmatud) läbirääkimisvõtted ning ma juba kujutasin
ette, kuidas ma laevnikud üles rivistan ja omavahel hinna osas konkureerima
panen. Lõpuks maksavad nad hoopis ise 90$, et saaksid õiguse meid mööda jõge
mõned tunnid ringi vedada! Ehk siis kus need kaptenid on? Hoidke alt, eestlased
tulevad!
 |
| Koldjalg-sultantait |
No ja eestlased tulidki ning olidki… kell oli 6.45 ja
olime kõige esimesed inimesed sadamas. Mitte ühtki hingelist. Ei paadikapteneid
ega turismigruppe, vaid üksik sultantait ragistas põõsas (mille ma ka kiirelt
fotokaga ära registreerisin). Sohh, mis see siis nüüd tähendab? Olime valmis
kõigeks muuks (suurteks rahvamassideks, umbkeelseteks paadimeesteks, rasketeks
hinnaläbirääkimisteks jne), kuid mitte selleks, et sadam on tühi. Seal ei olnud
MIT-TE KE-DA-GI. See on imeline tunne, kui oled kõik üle kavaldanud, sealhulgas
iseenda. Mõtlesime, et säästame raha, orgunnime ise ja oleme seetõttu üle
keskmise nutikad rändurid, kuid muu maailm ei tulnud selle ideepalanguga
kahjuks kaasa. Jah, keegi unustas kaptenitele öelda, et nad peavad meie pärast
võitlema hakkama.
Nii me siis seisime seal - kaks turisti, sultantait ja
pinutäis tühje paate-laevu. Minutit kümme-viisteist hiljem toimus vaikelus aga terav
muutus, tee peal oli näha liikumist. Ning tõepoolest, silmad ei petnud - sadama
poole tuli köötsa-köötsa üks vanamees, kes heitis hoolimatu pilgu meile, astus
ühte nendest laevadest ja sõitis sellega teisele poole jõge. Kõik. Vsjoo. Kogu
lugu. Ei mingit suhtlust, ei mingit küsimist („Et mis te siin teete?“),
lihtsalt sõitis laevaga teisele poole jõge.
Aga see oli õnneks alles algus, sest peagi läks
täielikuks rapsimiseks - tuli lausa kaks meest mööda teed. Üks nendest läks
taas otsejoones laeva peale, kuid teine - olge nüüd tähelepanelikud - vaatas
korraks meie poole ja siis nii muuseas jalutas korra lausa mede eest läbi!
Usun, et ei saa olemas olla veel paremat
tahan-midagi-teie-käest-osta-nägu, kui see, mis meil oli pähe manatud.
Lootusrikkad silmad lausa anumas: „PALUN, küsige meie käest, et kas me soovime
midagi osta!“ Täiesti müstiline ja hoomamatu olukord - kaks valget turisti on
ühes keskmiselt populaarses turismi sihtkohas, kõige magusamal ajal ning mitte
kedagi kurat ei huvita see. See on samaväärne olukorrale kui näiteks
silmnähtavalt varakas ameeriklane seisab Tallinna vanalinnas suveniiripoe ukse
taga, silmad põlevad peas, et oma sõpradele ja absurdselt suurele suguvõsale
Eesti merevaiku ja kohalikke traditsioonilisi matrjoškasid osta, kuid kaupmees
ei viitsi poodi avada, sest tahab enne „Maahommiku“ lõpuni vaadata. Isegi
dollaripakiga vastu akent kolkimine ei pane meelt muutma.
Meil läks tegelikult veidi paremini. See tüüp, kes meist
mööda jalutas, astus tagasi tulles paar sammu lähemale ja küsis, et kuidas
läheb. Ah, et kuidas läheb? Rasaki - kohe aktiviseerus minus see läbirääkija,
kes varahommikust saadik on oma tundi oodanud. Manades ette (enda arvates)
täiesti ükskõikse näo, ütlesin, et kõik on normaljokk. No ja siis tuli SEE
küsimus - mis te teete siin? Jess! Jackpot! Purgis, haahaaa, kohe keeran su
ümber sõrme nagu lintnuudli!
Püüdsin jätta muljet, et ma väga küll ei viitsi vastata,
aga kuna ta küsima tuli, siis olen viisakas ja tulen vastu - „Tahaksime
paadituurile minna“. Vestluspartner oli aga vääriline - suhteliselt kiirelt
tuli vastus, mida Costa Rica põhjaosa dialekte pikalt uurinud filoloogid
võiksid tõlkida nii: „Ahah“. Pärast seda vahetas ta mõned laused „White Shark“
nimelise laeva kapteniga, kes oma alust seal vaikselt korda sättis ning siis
ütles meile, et vot temaga võitegi minna. Küsisime kohe, et palju maksab ja
tema vastu, et „Noventa“. Noventa on üheksakend. Ehh…
Kusjuures hiljem mõtlesin, et see võis olla täitsa vabalt
seesama tüüp, kellele ma eile helistasin, kuigi ta seal kai ääres seistes
väitis, et inglise keelest aru ei saa. Aga milline hea võimalus tagasi teha -
oli ju teada, et 2-4 gringot otsivad hommikuks paadisõitu, seega ei pea just
tuumafüüsik olema, teadmaks, et nad on hommikul sadamas ootel. Aga mina teda
hääle järgi ära ei tundnud ning ta ei teinud ka ühtegi viidet selle kohta, et
me oleks varem suhelnud.
Niisiis - hind on endiselt 90 dollarit. Vaadates seda
suurt laeva, millega sõitu pakuti (tuletan meelde, et rohkem huvilisi seal
sadamas, ega ka sadama lähedal ei olnud), siis ma saan aru, miks hind selline
on. Laeval oli suurusjärgus 40-50 istekohta, mistõttu sellise praamiga
lustisõidu tegemine ongi kulukas, puhtalt kütusekulu arvestades.
Aga ma ei tea millele ma lootsin. Arvestades neid
teenuspakkujate horde (3 inimest), kes tol hommikul seal klientide eest „võitlesid“,
oleksin pidanud olukorraga leppima ja nõutud raha välja käima, kuid ei. Kuulsin
end hoopis ütlemas, et „Ei, seda on ikka liiga palju. Teeme hoopis 60$ ning
võiks hoopis väikese paadiga minna.“ Vahendaja vahendas informatsiooni
laevakaptenile ning vastuseks tuli, et 60$ on liiga vähe suure laeva eest ja
selle mehe väike paat (mis asus jõe teisel kaldal), ei lähe kahjuks käima. Aga
kuidas oleks 80 dollariga? Sisemise läbirääkija silm läks särama - vot nüüd me
räägime! Mõistlik inimene oleks siin tegelikult nõus olnud, kuid mina mitte.
Ütlesin hoopis, et ootame veel veidi, vaatame. Selle peale kaotas vahendaja
totaalselt meie vastu huvi, kehitas õlgu ja soovis jõudu.
Mnjah, edasised arengud mõrvasid selle minu sisemise
läbirääkimisguru üsna külmavereliselt. Esmalt jalutas minema see vahendaja,
siis ajas oma laeva sadamakai äärde tagasi see kõige esimene kapten ja jalutas
samuti nimega ning i-le täpiks oli see kui lahkus ka „White Sharki“ omanik.
Olime nüüd kahekesi. Isegi sultantait oli kadunud. Mis siis nüüd saab? Kell oli
juba seitse läbi ning polnud seda nägugi, et siin lähiajal turistideveoks
läheb.
 |
| "Valge hai" |
Esimene positiivne sündmus tollel hommikul oli see, kui
„White Sharki“ kapten uuesti silmapiirile ilmus, tööriistakast näpus. Tundub,
et ta võttis seda üsna hinge, kui väiksema paadi poole näpuga näitasime.
Kusjuures meil polnud ühtki teadmist selles osas, et väiksema paadiga sõit
odavam oleks. Lihtsalt tundus loogiline, et see nii võiks olla. Meile sõnagi ütlemata
sõitis El Capitan oma suure laevaga üle jõe, väikese paadi juurde ja hakkas
seal nokitsema. Meie istusime sadamapingil, vahtisime närviliselt ringi,
ootasime imet, kuid tema putitas rahulikult oma väikest paati. Ilmselt mõtles,
et ammu olen plaaninud selle suure töö ette võtta, seega miks mitte praegu.
Muud nagunii midagi teha pole.
Kell pool kaheksa andsime alla, me raiskame siin 10-20$
pärast parima vaatlusaja ära. Vahet pole, kui 80 dollarit, siis 80 dollarit.
Niigi saime 10 taala alla ju. Nüüd tuli see otsus kiirelt kaptenile selgeks
teha, kuid see polnudki nii lihtne. Ta nokitses seal paadimootori kallal nii
ennastunustavalt, et ei pööranud jupil ajal pilkugi üle jõe vehkiva turisti
suunas. Mis siis ikka, tuli karjuda. Esiti ei andnud seegi tulemusi, kuid ühel
hetkel ta siiski vaatas, et kes see hull üürgab ning ma siis näitasin näpuga
suure laeva peale ja hüüdsin, et „Esta bien!!“. See laev on ok. Tundub, et sai
aru. Rahulikult pakkis oma tööriistakasti kokku, tõmbas paadile väikse katte
peale ja tuli oma „Valge Haiga“ sadamasse tagasi.
Kontrollisin üle, et kas 80$ kehtis veel? Kehtis. Selle
eest siis lubati kolme tunni pikkust sõitu jõe peal ning tõepoolest sellesama
suure laevaga. Kell 7.40 läksime lõpuks teele.
 |
| Kas ka kaptenit ootav turist? |
Kapten otseselt inglise keelt ei rääkinud, kuid lindude,
loomade ja taimede nimesid ta siiski teadis. Ning oli näha, et ta on neid tuure
teinud siin väga palju, sest teadis kust mida otsida ning suutis üsna kiirelt
ära määrata kasvõi korraks üle lennanud linnu või kusagilt metsast kostuva
loomahääle. Kohe algul vaatasime üle vastaskaldal, puude otsas toimetavad
möiraahvid, keda ka eile õhtul olime kuulnud ning siis juba mööda jõge lõuna
poole ning peamisteks vaatlusalusteks linnud.
 |
| Kiiver-basilisk ehk Jeesus Kristus sisalik |
Kusjuures kokkuvõttes see oli suur pluss, et me selle
suure laevaga läksime. Esiteks oli see palju stabiilsem kui väike paat (väga
oluline moment pildistamisel) ning teiseks sain ma üles seada statiivi (veel
olulisem moment pildistamisel), mis andis mulle võimaluse pildistada
praktiliselt 360 kraadi ulatuses. Kedagi teist peale meie ju laevas polnud.
Ning stabiilsust ja statiivi oli väga selgelt vaja, sest ilm oli alguses udune
ning tuli ka päris mitu sahmakat troopilist lausvihma.
 |
| Õõnepääsuke |
Aga mulle see ilm meeldis ja seda just seetõttu, et see
lisas piltidele põnevust. Kiiskava päikese käes oleks fotode tegemine palju
keerulisem, sest jäävad tugevad varjud ning pildistamiseks sobilik sektor oleks
oluliselt ahtam (saaks ju peamiselt üles võtta allapäikest asuvaid subjekte).
Nüüd oli aga kogu jõgi meie päralt ning neid ikka oli, keda  |
| Valgepea kaputsiinahv |
vaadata ja ka mälu-kaardile
jäädvustada. Loomadest needsamad möiraahvid, lisaks kaimanid, ämmalahvid,
sisalikud, kaputsiinahvid, nahkhiired ning lindudest kõikvõimalikud haigrud,
kuningkalurid, pardid, madukaelad, kormoranid, kuid ka pääsukesed ja papagoid.
Fotokas klõbises pidevalt, õnneks elusloodus polnud ka väga arg, kapten suutis
laeva praktiliselt alati suunata vaikselt piisavalt lähedale (vahest ka liiga
lähedale), nii et mul oli ainult kadreerimise vaev.  |
| Suur-tiigerhüüp vihmas |
Samas kohatine üsna pime
keskkond eeldas väga stabiilset tegutsemist, sest hoolimata laeva suurusest,
oli see siiski laev, mis tähendas, et väike võnge oli pidevalt sees. See aga
suures plaanis tegelikult probleeme ei tekitanud ning kui me kolme tunni pärast
uuesti kai ääres sildusime, mul ikka nägu konkreetselt peeretas peas.
 |
| Prillkaiman kalda ääres, puude all varitsemas |
Tegemist oli olnud täiesti suurepärase privaat- tuuriga
ning kapten oli olnud suurepärane giid (hoolimata oma kasinast inglise keele
oskusest). Kusjuures, sel hetkel, kui hakkasime tagasi jõudma, nägime ka lõpuks
teisi turiste. Vastu tulid päris mitmed laevad, kus oli reeglina üle kümne
inimese. Tundub, et põhimass tuligi jõele kusagil 10 ja 10.30 vahel ning see
muutis tegelikult ka üldist olukorda. Kui meil  |
| Ruikkurg |
oli võimalus loodust jälgida ja
pildistada kohati täielikus vaikuses (või siis vihmapladina saatel), sest
kapten lükkas tihti mootori välja, siis nüüd oli kuulda paadimootorite põrinat,
laste kilkeid, inimeste jutukõma ja kõike muud sarnast. See oli andnud oma
hoobi ka faunale - linnud olid siin küll üle keskmise
 |
| Õõnesäälik |
julged, kuid mitte nii
julged ja selle tulemusena olid jõeääred palju tühjemad. Ehk siis olime näinud
loodust uhkes üksinduses, olime näinud rohkem ja tegelikult ka odavama hinna
eest (La Fortunast müüdavad tuurid maksavad alates 75$ per inimene). Kokku jäi meil tol hommikul fotosilma ette 21 erinevat linnuliiki ja 6 erinevat loomaliiki, kusjuures ükski linnuliik ei kattunud eile Sarapiquis nähtud 24 linnuliigiga.
 |
| Vahepeal ikka sadas kõvasti |
Seega tänasime kaptenit niipalju, kui hispaania keele
oskus võimaldas ning tema tänas meid vastu ja hüüdis lõpetuseks, et „Adios! Pura Vida!“. See viimane fraas on
muide Costa Rica tunnuslause, mis sisuliselt võib tähendada kümneid erinevaid
asju, kuid otsetõlkes tähendab Puhast Elu (ehk siis ela täiega või et elu on
 |
| Sinihaigur |
ilus). Kui meie kapten hüüdis „Pura Vida!“,
siis tähendas see midagi sellist, et mingu teil hästi (no ma vähemalt loodan
nii). Seda öeldakse ka siis kui midagi ebaõnnestub ning siis on tähenduseks „No
juhtub!“ Loomulikult öeldakse „Pura Vida!“
ka siis, kui kõik on suurepärane - siis on tähenduseks „Juhhhuuuuu!“. Kui
sõbraga kokku saad, ütled „Pura  |
| Laulu-kuningkalur |
Vida?“
ehk kas kõik on hästi. Sõber vastab: „Pura
Vida!“ ehk „Kõik on suurepärane!“ Kui keegi tüütab sind ja uurib mingeid
asju, millele sa ei taha vastata - ka siis sobib see fraas ideaalselt, sest
siis tähendab see „Mul pooh…, ära tüüta!“ Ja nii edasi. Ehk „Pura Vida!“ võib tähendada sisuliselt kõike
- tähendus sõltub suuresti kontekstist, intonatsioonist ja ka näiteks näoilmest.
Ning seda kahte sõna ikka kuuleb Costa Ricas vahetpidamata.
 |
| Mustkäpp-ämmalahv maiustamas |
Kuna kapten soovis meile head päeva, siis päev võttis
sõnasabast kinni ja muutuski üha paremaks. Vihm oli lakanud, pilvede vahelt
immitses juba päikest ning Carolina restoran ja hotell tundus täna juba täitsa
toreda ja koduse kohana. See veendumus suurenes koos hommikusöögiga, mille
otsustasime  |
| Ameerika madukael tiibu kuivatamas |
pärast check-outi nende söögikohas teha. Guantanamerat küll enam ei
lauldud, kuid süüa pakuti sellegipoolest. Ning toit oli hea ja rikkalik.
„Traditsiooniline hommikusöök“ sisaldas endas loomulikult gallo pintot, kuid õnneks ka omletti, tomatit, röstsaia ning kohvi.
Hind 2800 coloni  |
| Hallkael-võsaruik |
(5 eurot) portsu eest, seega pigem odava- poolne. See riis
ubadega on ikka tohutult toitev, kui viitsida ette veetud portsjonid süüa. Mida
aga kiitma peab, on kohv - üks Costa Rica uhkustest. Halba (ja ka välismaist)
kohvi siin riigis ei tolereerita ning isegi poes müüakse ainult oma maa arabicat.
 |
| Mantel-möiraahv niisama hängimas |
Kõht kulmudeni toitu täis, tegime plaane edasiseks.
Otsustasime, et kui me juba nii lähedal oleme, läheme vaatame Nicaragua ka ära.
Üle piiri küll ei lähe, kuid läheme vaatame vähemalt piiripunkti ära. No et kui
keegi kunagi mõnes seltskonnas küsib, et kes on elus oma ihusilmaga Nicaraguat
näinud, siis saame kenasti käed püsti ajada. :)
 |
| Nicaragua |
Piirini oli ligikaudu 10 kilomeetrit tühja teed. Tee oli
tühi seetõttu, et tollel hetkel polnud piiri ületamine autoga selles paigas
võimalik (piiripunkt avati paar kuud hiljem), kogu piiriülene liiklus käis
mööda Frio jõge ja laevadega. Ehk siis tegelikult seal muud polnudki, kui
piirivalvurid ja nende majakesed. Taamal lehvis suur Nicaragua lipp ja silt
teavitas uude riiki jõudmisest ning Costa Rica poole peal lehvis veel suurem
lipp ja ringi jalutasid relvastatud valvurid.
Võiks ju arvata, et need kaks Kesk-Ameerika riiki on nagu
vennad, kuid päris nii see pole - Nicaragua ja Costa Rica suhted on üpris erilised.
Nicad (Nicaragua elanikud) ja Ticod (Costa Rica elanikud, naissoost isikud on ticad) ei saa
pehmelt öeldes omavahel läbi. See ei ole selline eestlaste ja lätlaste
omavaheline tögamine, vaid tegemist on sisulise poliitilise ja etnilist laadi
konfliktiga. Kuigi Costa Rical puudub sõjavägi (see kuluartikkel kadus
riigieelarvest juba aastal 1949, olles sellega esimene sarnane riik maailmas),
on neil hambuni relvastatud piirivalve, mis on eriti tähelepanelik riigi
põhjapiiril, sest seal neil on nicadega
pooleli dispuut teatud maa-alade (täpsemalt piirijõe) kuuluvuse osas. Otseselt
laskmiseks pole läinud ja vaidlus käib Haagi rahvusvahelises kohtus, kuid
pingelist seisu suhetes, võib tajuda mõlemal poolel.
 |
| Costa Rica piir |
Nicad arvavad, et ticod on ülbed ja ennasttäis, sest nende elatustase on oluliselt
kõrgem (mis on ka tõsi). Ticod
omakorda arvavad, et nicad on laisad,
harimatud ja kalduvad kuritegevusele. Kusjuures rõhuva osa ticode huumoribaasist moodustab ilkumine oma põhjanaabrite rumaluse
üle (no nagu iirlastel ja inglastelgi). Veel veerand sajandit tagasi oli
Nicaragua, muide, Costa Ricast selgelt jõukam, kuid kodusõda ja USA embargo pankrotistasid
riigi ja täna ollakse läänepoolkera üks vaesemaid (Haiti järel). Sellisest
hoobist nicade enesehinnangule (et
inimpõlv hiljem ollakse Costa Rica „vaene naaber“) kindlasti lähiajal ei
toibuta.
Sellegipoolest on Costa Ricas väga palju põhja poolt
tulnud immigrante, kes töötavad üle kogu riigi, peamiselt abi- ja
lihttöölistena, sest siin lihtsalt on võimalik selgelt rohkem teenida ning
samuti hinnatakse kõrgelt riigi haridus- ja meditsiinisüsteemi. Kuna aga
migrantide legaalne töötamine on Costa Ricas tehtud äärmiselt keeruliseks, on
enamus võõrtöölistest ja nende peredest endiselt illegaalid, kes tihtipeale
kogunevad elama kahtlase kuulsusega äärelinnadesse. Ja kuna kuritegevuse tase
riigis on samuti tõusuteel, näitavad kohalikud üsna konkreetselt näpuga nicade poole. Ühesõnaga - läbisaamine on
kehv ning kohalikud suhtuvad põhjanaabritesse (ka neisse, kes nende heaks
töötavad) üsna üleolevalt. Sellise suhtumise muutumist lähiajal kahjuks oodata
ei ole.
Koht, kus see kahe rahva vaheline vastuolu (et mitte
öelda vihavaen) täies mahus õide puhkeb, on Ladina-Ameerika riikidele kohaselt
jalgpalliväljak. Kuid, oh häda - ka siin on ticode
mansa kaugelt parem kui nicade oma.
Kes mäletab viimast jalka MM-i (Brasiilias, 2014), siis Costa Rica tiim oli üks
suurimaid üllatajaid üldse. Oma alagrupis (mida nimetati surmagrupiks ja kus
Costa Ricat peeti täielikuks autsaideriks) võideti kindlalt Uruguaid ning
samuti tehti tuupi itaallastele ja mängiti viiki Inglismaaga. Ehk siis prognoositud
kindel alagrupi viimane hoopis võitis selle. Veerandfinaalis jäädi penaltitega
küll Hollandile alla, kuid sellegipoolest oli legend sündinud ja
kostariikalased võtsid oma tiimi kodus vastu rahvuskangelastena. Pärast seda
edukat MM-i tõusti FIFA edetabelis lausa esikümne piirimaile. Ja kus on
Nicaragua jalgpall? Parim koht FIFA edetabelis on 95, kuid reeglina ulbitakse
seal 100. ja 120. koha vahel (laias plaanis seega Eesti masti meeskond). Ning
see pole veel kõik - viimati võitis Nicaragua Costa Ricat jalgpallis aastal
1950 ja… see on ka ajaloo ainus kord kui nii juhtus. Seetõttu pole ka
imekspandav, et sõpruskohtumisi korraldatakse vaid 1-2 korda kümne aasta
jooksul. Kessi ikka tahab oma madalat enesehinnangut veelgi väiksemaks lihvida
(kui nüüd Nicaragua vaatevinklist vaadata).
 |
| Võimas suhkruroog |
Niipalju, siis kahe riigi omavahelistest suhetest ja
nende puudumisest. Nüüd kui olime põhjanaabri oma silmaga ära näinud, keerasime
autol otsa ümber ja sõitsime Los Chilese suunas tagasi. Tegelikult sõitsime
sealt lausa peatumata läbi, kuid me ei põrutanud mitte Muellesse välja, vaid
mõned kilomeetrid pärast linnapiiri keerasime suhkruroo istanduste vahelisele
kruusateele, mis pidi viima otse läbi Caño Negro märgala südame.
Siinne tee oli siis esimest korda selline, kus võib öelda,
et tegemist oli halva teega. Kuna hiljuti oli sadanud vihma, siis oli see
kohati üsna libe ning ka lombid olid mehised. Kuid see ei olnud mitte midagi
katastroofilist ning ette rutates võib öelda, et kõik need 38 kilomeetrit oleks
olnud võimalik läbida ka kaherattaveolise sedaaniga. Neljarattaveoline ja
sõiduautost tsipa kõrgema kliirensiga masin tegi sõitmise lihtsalt mugavamaks.
Tegelikult kõige suuremaks probleemiks polnud mitte muda, augud ja  |
| Nikaraagua leeträhn |
libedus,
vaid hoopis see killustik, millega tee oli kohati kaetud. Kivid olid osati
päris parajad purakad, millele oli targem mitte otsa sõita. Ning isegi kui
paari kämbla suurused mürakad kõrvale jätta, oli ka ülejäänud killustik päris
jämedakoeline, mistõttu väga kiiresti sõita ei saanud ja ka aeglasel sõidul
raputas auto päris kõvasti.
 |
| Kuldlauk-lootoselind üleujutatud heinamaal |
Aga las raputas! Isegi kui siin oleks olnud ideaalne
asfalttee, siis me oleksime liikunud täpselt sama kiirelt, sest esimesed 14
kilomeetrit (suurelt teelt kuni Caño Negro külani) oli pillavalt külluslik
linnumaailm. Strateegia oli teha niinimetatud drive-by shootingut - pildistatava subjekti nägemisel talle
võimalikult lähedale sõitmine,  |
| Ruddy-breasted Seedeater ja ämblikuvõrk |
mootor välja, oakott aknale ja kaamera aknast
välja. Ütleme nii, et seismist ja pildistamist oli tunduvalt rohkem kui
sõitmist ning taaskord kogunes mälukaardile hoogsalt ülesvõtteid aina uutest ja
(meile) seninägemata liikidest.
 |
| Põhja-tuttkarakaarad õite keskel |
Kuigi oli keskpäev, siis pildis- tamiseks olid täiesti
ideaalsed olud (nii head kui üldse päevasel ajal olla saavad), sest päike oli
väga ere, aga ta oli just täpselt paraja paksusega pilvekihi taga. Ehk siis
väljas oli valgust niipalju, et sai kasutada väga madalaid ISO-väärtusi, aga
pildistatavatel puudusid igasugused varjud. Fotopeded ütlevad selle  |
| Leekõlg-turpial |
koha peal,
et kasutusel oli looduslik softbox.
Selle kõige positiivse juures oli ka üks päris suur obstaakel
- kliima. Väljas oli umbes täpselt 30 kraadi (seega ei midagi müstilist), päike
 |
| Haruldane Nicaraguan Seed-finch |
oli pilve taga, AGA… õhuniiskus oli tunnetus- likult seal 1523% juures. Temperatuuri
järgi vaadates oli väljas selline mõnus suveilm, kuid kui autost välja astusid,
siis põhimõtteliselt nägid oma silmadega, kuidas elujõud sust lahkus. See on
ikka täiesti uskumatu kuipalju niiskus eluolu mõjutada suudab. Kuna tuult ka ei
olnud, siis põhimõtteliselt oli üks-ühele sauna leiliruumis olemise tunne.  |
| Igale veisele oma veisehaigur! |
Tegelikult ei pidanud „elamuse“ saamiseks isegi autost välja minema - piisas
sellest kui peatasin auto, et kedagi pildistada ning mootori välja lülitasin.
Sellepeale lülitus ju välja ka kliimaseade ning kuna aken oli lahti, siis
kusagil minuti pärast läks autos olemine üsna niiskeks.  |
| Teistmoodi tiivulisi oli kah |
Higi hakkas voolama
kohe - sa kas liigutasid või ei liigutanud, vahet polnud.
Varsti oligi nii, et naine keeldus autost välja tulemast,
mind motiveeris seda tegema ainult pildisaamise soov (mis tol hetkel veel oli
tugevam kui see ebamugavustunne). Peagi oli selgelt eelistatum see, et lased
akna alla, teed pildi kiiresti ära ja kui oled fotoga rahul,  |
| Hallpea-masktikat |
siis ruttu aken
kinni ja mootor tööle. Sellist asja polnud mina veel varem kogenud. Olen küll viibinud
erinevates troopilistes tingimustes, kuid see, mis toimus Caño Negro keskosas, oli
ikka täiesti hull lugu.
Samas sellise kõrge niiskustaseme osas pole midagi
imestada, sest tegemist on ikkagi märgalaga. Lausa nii märja alaga, et päris
mitu kuud aastas on see meie sõidetav tee täiesti läbimatu (seega pole ka  |
| Hibiskuse õis lisandiga |
praegune tee kvaliteet imekspandav) ning siinkandis sõidetakse ainult paadiga.
Kuival hooajal on veetase kõvasti madalam, kuid sellegipoolest on igal pool
jõed ja jõekesed, järved, tiigid, mudalombid, soised alad ja nii edasi.
Putukate (ja seetõttu ka lindude) paradiis. Märjal hooajal on siin lindude hulk
praegusega võrreldes mitmekordne, aga nagu ma juba mainisin, ei saanud ka
praegu millegi üle kurta.
 |
| Jar Jar Binks |
Caño Negrot peetakse teadusringkondades maailma üheks olulisemaks
märgalaks ning tegemist on märkimisväärseima niiske kliimaga alaga Costa Ricas.
Sellel mõnesajal ruutkilomeetril on võimalik kohata 350-t erinevat linnuliiki,
160 imetajaliiki ning mitut sadat erinevat taimeliiki - ühesõnaga
loodushuvilise paradiis. Kõige haruldasemad liigid, kellega väga hea õnne
korral Caño Negros võib kokku trehvata, on jaaguar, puuma, taapirid, otselotid
ning  |
| Vagunokk-ühiskägu |
siinkandis on üks parimaid võimalusi näha ka basiliski (keda kutsutakse oma
vee peal „kõndimise“ oskuse tõttu Jeesus-Kristus-sisalikuks - vaata ka pilti ülal). Loomi me
keskpäevakuumuses ei trehvanud, kui nüüd mõned kodustatud piima- ja lihaloomad
välja jätta (kes nägid välja nagu Jar Jar Binks tähesõdadest).
Aga linde oli siiski lademetes, vähemalt seni kuni
jõudsime rahvuspargi nime kandva küla ja laguunini. Vaatasime need mõlemad üle,
kuid pikemalt ei peatunud. Tundus selline väääga rahulik kant olevat, aga kel
rohkem aega ja huvi märgala looduse vastu, siis kindlasti soovitatakse siin
paar ööd-päeva aega võtta ning paadiga laguunil käia.
 |
| Rohelust jagus |
Järgmised 24 kilomeetrit teed läbisime juba kiiremini,
sest liiklus oli selgelt tihedam kui Los Chilese ja Caño Negro vahel (3-4 autot
tunnis vs 1 auto minutis) ning metsiku looduse vahele eksis ära juba üsna palju
väikeseid külakesi ja fincasid
(istandusi). Ka tee oli parem - augud ja killustik klopsisid küll sisikonna
kenasti vahtu, kuid nelivedu ja kõrgemat kliirensit enam vaja ei läinud.
Ligikaudu 5 tundi pärast Los Chilese lähedalt kruusakale keeramist, jõudsime
lõpuks taas asfaltteele (maanteele number 4). Keskmiseks kiiruseks tuli seega
natuke alla 10 km/h ning lisaks saadud emotsioonidele, jäävad seda venimist
meenutama ligikaudu 600 fotot mälukaardil.
 |
| Vahvate küngastega maastik |
Niipea kui märgala lõppes, muutus maastik ka mägisemaks.
Künkad polnud just väga kõrged, aga sedavõrd rohkem olid nad maalilised. Osad
paigad nägid välja nagu kääbikute küla „Sõrmuste isanda“ filmidest.
Reisikavasse oli meil järgmisena üles märgitud San Rafael
de Guatuso linnake, mis on Maleku nimelise rahvakillu asurkonna keskuseks. Kuna
pärismaalasi on Costa Ricas ülivähe, siis otsustasime, et kui võimalus antakse,
tutvume mõnega nendest. Ning ennäe - San Rafael jäigi meil täpselt tee peale.
Malekusid on järel ligikaudu 600 inimest ning enamus nendest pidid elama selle
linna lähedal asuva reservaadi külades. Mingitest allikatest lugesin, et ega
nende külade külastamine väga lihtne pole (pidid olema üsna eraldatud ja
raskesti ligipääsetavad), kuid San Rafael  |
| Teel |
de Guatusos võib leida nende käsitööd
kui hästi otsida. Oma arust otsisime küll hästi, aga ei leidnud mitte ühtegi
viidet malekudele. Ning San Rafael ei ole väga suur linnake - 3 tänavat
ühtepidi, 7 tänavat teistpidi. Seega sõitsime KÕIK kohad läbi, kuid mitte
midagi. Ei olnud isegi sellist kohta, kust infot võiks pärida - asula nägi
välja nagu üks tüüpiline maa-alevik Eestis (lihtsalt rahvast liikus tänavatel
rohkem). No kui ei leia, siis ei leia. Tegelikult hakkas vaikselt ka hämarduma,
mistõttu otsustasime edasi sõita.  |
| Ikka mäest üles ja alla, vasakule-paremale |
Pimedas ei ole väga suurt huvi käänulistel
mägiteedel liigelda. Kuna me käsitööd ei saanud, siis ostsime lohutuseks tee
äärest põllusaadusi. Ananasside kuhjade all lookas müügiletid palistasid
praktiliselt kogu seda maanteed. Ühes kohas pidasime siis kinni ja 300 coloni
(50 senti) vahetas omanikku. Selle eest andis üks väike, särasilmne plikatirts
meile parajalt kobaka ning imeliselt lõhnava ananassi.
50 minutit ja kilomeetrit hiljem jõudsime La Fortuna
linna, mis on üks suurtest Costa Rica turismimekadest. Seda oli ka kohe
tänavapildis näha - enamus ringi jalutavatest inimestest olid võõramaalased
ning praktiliselt kõik majad olid hotellid (need mis ei olnud hotellid, olid
restoranid). La Fortuna tõmbenumbriks on linna kõrval kõrguv Arenali vulkaan,
mis veel mõned aastad tagasi ajas stabiilselt oma tipust laavat välja. Tänaseks
on see vaatepilt kahjuks kadunud ning tänu tihedatele pilvedele ei tunnetanud
me tol õhtul üldse mingisuguse mäe lähedust (kuigi vulkaan on selge ilmaga
nähtav kõigist linnakese punktidest).
 |
| Meie majake |
Meie ööbimiskoht oli mõned kilomeetrid linnast väljas ja
see oli olnud teadlik valik. Valisime öömaja hinna ja kvaliteedi suhte järgi,
rendiauto jättis meile selle vabaduse. „Hotel Rancho Cerro Azul“ tähendab maakeeli „Hotell-rantšo
Sinine Mägi“ ning viitas sellele, et ilusa ilmaga saaksime siin nautida hunnitut
vaadet Arenalile. Kui linnas olid valikuteks ainult toad, siis siin saime sama
raha eest  |
| Magamistuba oli... |
korraliku majakese. Ütleme nii, et Carolina hotellist tulles, oleks
ka lihtne aknaga tuba olnud vaimustust tekitav, kuid Cerro Azul pakkus oma
külalistele hoopis rohkemat. Magamistuba oli suur ja kõrge ning sinna mahtus
lisaks voodile (millele olid asetatud rätikutest voolitud kujukesed) ära ka
istumiskoht lauaga (millel oli troopilistest lilledest ikebana). Vannituba oli
lausa absurdselt suur, sinna oleks põhimõtteliselt kogu eelmise öö „hotelli“
numbrituba ära mahtunud. Ning see polnud veel kõik (nagu uskumatute
pakkumistega telereklaamides öeldakse) - lisaks kõigele oli meil
istumiskohtadega veranda maja ees ning võrkkiigega terrass maja taga. Ning
võrkkiigest avanes hunnitu vaade troopilisse aeda, kust ei puudunud ei
helikooniad ega ka koolibrid. Paradiis!
 |
| ...suur |
Tõsi, ka hinnatase oli pisut teine võrreldes Los
Chilesega. Samas ei ole 71 USD (65€) öö eest mitte midagi üleloomulikku,
Tallinna mõistes selline hotell „Dzingel“ (ehk siis äärelinna odavhotelli)
tase. Kusjuures siinkandis jäigi silma see, et üsna palju arveldatakse
dollarites. Öö eest maksime dollarites (kaardimakse), menüüd olid dollarites,
osades kauplustes olid hinnad samuti dollarites. Selles valuutas võeti ärides vastu
ka sularaha ning tagasi said samuti taalasid. Ameeriklased on ikka kohaliku
turismitööstuse täielikult ära hellitanud (loe: rikkunud), sest Jumal hoidku
selle eest kui ameeriklane peaks mingeid kursse meelde jätma ja hindasid ümber
arvutama hakkama.
Ah, kes oleme tegelikult meie, et neid ameerikamaa
kombeid ja tavasid arvustada, eriti arvestades asjaolu, et läksime tol õhtul
sööma Burger Kingi. Lihtsalt tekkis soov saada midagi sellist, kus ei ole riisi
ja ubasid ning samuti oli soov seda saada kiirelt (sest viimasest korralikust
söögikorrast oli talumatult palju möödas). Burger Kingi massrämpsusöökla vastas
nendele tingimustele ideaalselt. Üks double-whopperi nimeline burger ja kanaburger
hiljem olime juba toidupoes järgmisteks päevadeks varusid soetamas. Kuna toas
oli olemas ka külmkapp, siis oli patt seda kasutamata jätta. Lisaks snäkkidele,
võileivamaterjalile ja õlledele sai taaskord ostetud neid pisikesi banaane.
Neid juurvilju (vastavalt Euroopa Liidu direktiivile 86/362/EEC - 32000L0081)
läks tänu minule ikka tööstuslikes kogustes. Nad paganad ei maksa praktiliselt
midagi, aga maitsevad oi-kui-palju-paremini kui need Eestis müüdavad ja
(eranditult) ahjudes küpsetatud banaanid. Ning mulle maitsevad väga ka need
ahjudes küpsetet banaanid!
Õhtu veetsime oma majakese terrassil oleskelles. Taaskord
sai reisipäevikut kirjutatud ning ma kulutasin ka hulga aega piltide
kustutamise peale. No et udused pildid väärtuslikku mälukaardiruumi ei
raiskaks. Kuigi mul neid 32GB ultrakiireid kaarte oli kaasas päris mitu tükki,
siis arvestades seda, et ühe RAW pildifaili suurus on ligikaudu 20MB, siis ega
priisata polnud midagi, kui päevas üle tuhande ülesvõtte tuleb. Aga tolle päeva looduspilte (mis siia blogisse ei mahtunud) saab vaadata taaskord siin.
Kella kümneks aga tundusid päevategevused olevad kõik
tehtud ning see andis võimaluse unenäomaal juba uue päeva seiklusi oodata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar