08.03 - San Jose, härjavankrid Escazus

Día Internacional de la Mujer ehk siis rahvusvaheline naistepäev algas meie jaoks kell 8 hommikul. Juba see fakt, et see päev algas täiesti normaalsel ajal, oli väga hea uudis. Ajavahe küll andis veidi tunda, kuid hommikul „õigel ajal“ üles ärkamine andis lootust, et ööpäeva rütm ülemäära segamini ei ole. Tuletame meelde, et Eestis hakkas samal ajal pühapäev õhtusse tüürima (ajavahe 9 tundi).

Hotelli tagahoov - meie rõdu üleval keskel

Rõduuste avanemisel paiskus tuppa pahvakas sooja õhku ning õrnalt oli kosta ka linnamüra. Bussid ja autod tuututasid, keegi hüüdis midagi, kusagil mängis kepsakas muusika. Me küll midagi peale siseõue veekogude ja naabermajade katuste ei näinud, kuid õhus oli sellist Ladina-Ameerika hõngu juba tunda. Nüüd, suhteliselt värske peaga, hakkas kohale jõudma, et olemegi kohal! San José, mis oli veel mõned päevad tagasi üks mittemidagiütlev linnanimi meie reisikavas, oligi meie jalge all ja silme ees. Selle peale tuli ihhu kohe selline krudin sisse, ootusärevus kõigi nende põnevate kohtade nägemise ja kogemuste saamise osas, mida internet ja reisiraamatud olid kokku lubanud.

Aga nagu öeldakse, tähtsamad asjad kõigepealt. Ja siis öeldakse veel seda, et tühi kõht ei seisa püsti. Loomulikult öeldakse peale nende kahe tõdemuse veel palju asju, kuid kõike ei hakka siin ette lugema. Hommikusööki pakuti meile basseini kõrval asuvas vabaõhurestoranis ning olime üsna elevil, et mida põnevat siis Costa Ricas päeva alustuseks pakutakse.

Kõigepealt pakuti meile võimalust valida, et mida me tahame, sest restorani välipliidi taga olid mehed valmis meie kulinaarseid soove igakülgselt täitma. Kuna me isegi ei aimanud, et mis variandid on, siis kokk hakkas ette lugema, mida tavaliselt tellitakse. Võtsime traditsioonilise (kohalike jaoks) hommikusöögipaketi, mis sisaldas munaputru, krõbedat peekonit, salatit ning loomulikult gallo pintot. See viimane on Costa Rica (ja ka Nicaragua) rahvusroog, mis koosneb praetud riisist ja ubadest ning mida pakutakse lisandiks praktiliselt kõikidele toitudele (nagu ka järgmised nädalad kinnitasid). Meie jaoks oli too hommik aga esmakohtumine antud roaga ning tuleb tõdeda, et kulinaarset rabandust see esile ei kutsunud (à la: „See on kõige parem asi mis ma elus olen saanud!! “). Noh olid riis ja olid oad, mõlemad ära praetud ning põhimõtteliselt oligi kõik. Selline üsna kuiv ja pigem maitsevaba kompott. Aga kõhtu täitis ta küll.

Hommikusöögi ajal näppisin ka veidi oma rahakotti, kus toonase seisuga olid ainult eurod ja dollarid. Kuid loomulikult pole Costa Ricas käibel neist kumbki, vaid oma raha nimega „colon“. See sõna tähendab inglise keeles küll käärsoolt, kuid Costa Rica on siiski hispaaniakeelne riik, mistõttu rahaühiku nimi on võetud nende jaoks olulise mehe - Cristóbal Colóni - nimest. Mulgis ja Saares teatakse tüüpi Kolumbusena (ei, ei mitte Krisostoomus). Seilas ju mainitud laevnik oma neljandal Ameerika reisil täies pikkus läbi ka praeguse Costa Rica idaranniku, mistõttu rahaühikule nime andmine on igati loogiline tegu. Kui näiteks Eesti ranniku oleks kunagi ammu-ammu esimesena kaardistanud kapten nimega Mart, siis võib-olla oleks ka kunagi meil mardid käibel olnud.

Tulles euroühiskonnast (kus enamus igapäevaseid majandustehteid tuleb teha kümne või saja piires), on coloniühiskond paras väljakutse. Nimelt võrdub 1 euro tervelt 600 coloniga (enam-vähem), mistõttu ka poest piima ja rosinasaia ostes tuleb järsult sukelduda põhikooli matemaatikasse, et teada saada palju asjad tuttavas rahaühikus väärt on. Tagataskus (loe: telefonis) on mul olemas ka XE-nimeline valuutakalkulaatori rakendus, kuid seda ei ole viisakas ja mõistlik alati välja võtta. Aja jooksul küll hakkas vaikselt meelde jääma, et 1000 coloni on veidi alla 2€ ning 5000 tsipa üle 8€, kuid alguses läks lettidel olevate suurte numbrite dešifreerimisega aega. Juhe läks kokku siis, kuid hind oli väga täpne. No näiteks 1632 coloni. Mis see siis on nüüd? Äpi näppimine oli siin vältimatu (õige vastus: ca 2,8€).

Aga rahad olid ilusad… Kordades ilusamad kui kusagil Frankfurdi (seal asub nimelt Euroopa keskpank) tornmaja keldris, hallimast hallima bürokraadi poolt valmistatud elutud lipikud. No sellised, kus „vaba kunstnikukäega“ tehtud jooned tõmmatakse malli või joonlaua abil ning kus tuliselt vaieldakse, et kas halli toon numbriga NM5599642 ei ole mitte liiga raju värviplahvatus Euroopa esivaluutal. Colonid olid rohelised, sinised, roosad, punased, kollased, lillakad ja veel hulk teisi värve ning nendel kujutati lisaks kohustuslikele kiilakatele habemikele (riigi kuulsusrikkast minevikust) alati ka näiteid riigi lõputust (ja lõputult kirevast) faunast ning floorast.

Et mitte jääda teooria tasandile, siis pärast hommikusööki olime valmis nende kasutamist minema testima, kuid enne veel kui seda teha sai, tuli kohalikku raha üldse hankida. Tänane päev oli meil osati juba ära planeeritud - meid ootas vinge härjarakendite festival ühes San José äärelinnadest Escazus - kuid selleks, et sinna saada, pidime minema bussijaama. Kuna San José kesklinn ülemäära suur ei ole, siis otsustasime, et läheme sinna jala. Näeme veidi linna, inimesi, võtame raha ja saame kätte esimese tunnetuse, et mis elu siin üldse elatakse.

San José kesklinn

Kell oli veidi pool kümme läbi, aga väljas oli juba mõnus leitsak. Tuul oli ka päris kõva, kuid sisetunne aimas ette, et sellegipoolest tuleb kuum päev. Hotellist saadud kesklinna kaart näpus, orienteerusime nendes ruutpesiti paigutatud kvartalites üsna hästi. Tänavad olid sellised tüüpilised Ladina-Ameerika suurlinna tänavad - veidi räpased (kuid mitte nii, et ülemäära häiriks), kõnniteed veidi lagunenud (kuid mitte niipalju, et jalgu murraks) ning palju oli erinevaid kaubamüüjaid, kes pakkusid kõike, mida üks keskmine jalutaja võiks vajada - lotopileteid, ajalehti, kamme, päikeseprille, puuvilju, joonlaudu, küünekääre ja nii edasi. Positiivne oli aga see (nagu see on ka teistes selle kontinendi riikides), et keegi ei üritanud sulle midagi agressiivselt pähe määrida. Isegi ei mäleta, et kas keegi hüüdis, et „Where are you from?“. Kui tahtsid osta, siis ostsid, kui ei tahtnud, siis ei tülitatud. Ainus moodus, kuidas sinu rahani üritati jõuda, oli valjuhäälne kauba tutvustus üle kogu uulitsa.

Väga suurt sagimist pühapäeval polnud

Raha saime kohe esimesest sularahaautomaadist ning võtsime kohe paraja pataka, kuna väikeste summade võtmine läheb kulukaks (iga tehing ju maksab paraja kopika). Edasi kulgesime peamiselt mööda jalakäijate tänavat, mis lõikas täpselt läbi vanalinna, bussipeatuse suunas. Inimesi väga palju isegi ei liikunud, sest oli pühapäeva ennelõuna ning paljud poed olid suletud. Aga need, kes liikusid, olid rõõmsailmelised ning ei tundnud turistide suhtes vähimatki huvi.

San José kesklinnast lummavalt kaunist koloniaalarhitektuuri pole mõtet otsida. Jah, siin-seal on mõned üksikud kaunid majad, kuid peamiselt annavad tooni üsna tavalised karbid. Ega siin pole ka midagi imestada, sest tegemist on Ladina-Ameerika ühe noorima linnaga. Esimene hütt löödi siinkandis püsti alles 18.sajandi alguses ning linnamõõdu andis praegune pealinn väljas alles sajand hiljem. Enne seda oli pealinn lähedal asunud Cartago linnas, mille ajalugu on ligikaudu paar sajandit pikem.

Kui ma mainisin siin bussijaama minekut, siis see oli selline tinglik väljend. San Josés ei ole sellist konkreetset kohta, kust väljuvad kõik linnast väljuvad bussid. See niinimetatud bussijaam oli lihtsalt üks (ilma ühegi märgistuseta) koht kusagil tänava ääres. Ja erinevatesse piirkondadesse suunduvad bussid startisid täiesti eri tänavatelt ja mõnikord ka kesklinna

Buss kui kunstiteos

erinevatest otstest. Ehk siis sa sisuliselt pidid eelnevalt teadma, et kust buss läheb, niisama jalutades väljumispaika üles ei leiaks. Tänu Lonely Planetile ja internetile, olin ma varasemalt siiski Escazu bussi väljumiskoha(d) välja peilinud. Neid oli kaks ja esimene sellest valikust oli vale (see tähendab, et sealt ei läinud mingit bussi) :)

Teine koht oli ühe suure haigla tagahoovis, pargi kõrval. Ühtegi märki bussipeatuse kohta loomulikult polnud, kuid ühe kõnnitee osa peal inimesed mingil põhjusel seisid ning teisel pool teed parkisid bussid. Analüüsides neid infoklastreid, tegime meelevaldse järelduse, et need olid omavahel seotud ning järelikult siin ongi bussipeatus. 10 minutit ootamist ja ette sõitiski buss, mille aknal oli silt „Escazu“.

350 coloni (60 sendi) eest sai lunastada pileti ning istuda veidi vanaldase bussi korralikele nahkistmetele. Arvasime, et tänu suurele festivalile läheb istuma saamise pärast löömaks, kuid tegelikkuses oli buss praktiliselt tühi. Escazusse soovis sõita vast 10-15 inimest ning nendest lisaks meile vaid üks turist. Nojah, eks siis enamus gringodest läksid lihtsama vastupanu teed ja võtsid takso, sest sisuliselt on tegemist pealinna eeslinnaga, kuhu jõuab kesklinnast ikka päris kiiresti kohale. Isegi bussisõit kestis ainult 20 minutit ning see sisaldas ka paari peatust.

Kõrvaltänavatel vaikselt koguneti

Kui vahepeal hakkasime isegi kahtlema, et kas ikka on siin üldse mingit pidu (kuna rahvast vähe ja ükski polnud sellise näoga, et läheb festivalile), siis kohale jõudes hajusid kõik kahtlused kiirelt. Escazu kesklinn oli liiklusele suletud ning juba eemalt nägin värvilisi kärusid, mis olid suuremate ja väiksemate härgade taha kinnitatud. Rahvas oli juba vaikselt kogunemas ning igalt poolt kõrvaltänavatest muudkui tuli härjarakendeid juurde, et võtta

Paraadi alguspaik

linna- valitsuse lähedal asuva stardiplatsi lähedal paraadi- sappa. Aga mis paraad see üldse siis on?

Día de los Boyeros ehk Härjavankrite Juhtide Päev toimub üks kord aastas - märtsikuu teisel pühapäeval. Ehk siis asjaolu, et me just sellel ajal olime Costa Ricas (ja San Josés) oli üks paras vedamine. Seda päeva on tähistatud suure rongkäiguga juba 30 aastat ning silma järgi julgen arvata, et kärusid oli sel aastal väljas kusagil 200 ringis. Kohalike jaoks on muidugi tegemist suure festivaliga, mis kestab hommikust õhtuni (võib-olla ka hommikuni), kuid enda üllatuseks avastasime, et turiste liikus seal ringi vaid loetud hulk. Arvestades kui omapärane ning üdini kostariikalik see festival on, siis ootasime oluliselt suuremat

Härjavanker Escazu linnavalitsuse ees

võõramaalaste osakaalu pealtvaatajate seas, kuid võta näpust. Üks põhjus võib olla muidugi selles, et ega pidu nüüd väga laialt ei reklaamita ning meiegi jõudsime selleni seetõttu, et tegime enne reisi kõvasti eeltööd. Aga ega me ei kurtnud, tore on leida üsna turistiderohkest riigist midagi, mis on maailmas unikaalne, kuid kus reisiselle on vähem kui kohalikke. See lisab ehedust ses mõttes, et

Vankrijuhte oli nii väikseid...

siis peetaksegi härja- vankrite festivali, mitte ei etendata seda pidu välis- maistele vaatajatele. Aga ikkagi - mis vanker? Mis härjad? Loomad keset linna (situvad asfaldile ja mis kõik veel) - miks ometi?

Härjavanker (La carreta) ei ole lihtsalt üks suvaline käru, mida kohalikud ajaviiteks kenade värvidega katta armastavad, vaid väga oluline ja asendamatu töövahend Costa Ricas juba paarsada aastat. Neid kasutatakse tegelikult siiamaani ning alati pole põhjuseks see, et põllumehel pole raha traktori ostmiseks. Riik on teatavasti üsna mägine ning selleks, et oma järsu kaldega põldudele/põldudelt kraami

...kui suuri

transportida, on härjavanker asendamatu. Traktor läheks seal lihtsalt ümber või siis ei pääseks ligi, härg (koos vankriga) aga ronib nagu loom ja reeglina ei lähe ümber.

Vankrite kuulsusrikas ajalugu algas 19.-l sajandil sellest, et eurooplastele ja ka muude maade rahvastele hakkas üks tume, kibe jook hirmsasti maitsema. Selleks joogiks oli kohv ning kuigi taim oli pärit Aafrikast, siis kostariikalaste suureks rõõmuks oli nende 

La carreta

riik üks nendest, kus kohvi- ubadel olid kas- vamiseks praktiliselt ideaalsed tingimused. Kohv aga teatavasti ei kasva ääretutel lagendikel vaid alati mägedes, kus on piisavalt niiskust ja ka piisavalt päikest. Seetõttu on istandused tihti väga järskudel nõlvadel, inimeste küladest eemal ning vihmasemal perioodil on seal lisaks kõigele ka üsna mudane. Selleks, et saagikoristuse ajal ei peaks kohviube ühe korraga korjama ainult niipalju kui taskutesse mahub või siis harimiseks vajaliku kola ei peaks laskma naisel-lastel mäkke tarida, võetigi kasutusele härjarakendid.

Oli siniseid...

Nende peamised omadused olid lihtsus ja vastupidavus - puust ratastega (mis ei jää mudasse kinni)  toekad vankrikesed. Kusjuures alguses hoiti jõuallika pealt ka kokku ning inimesed tirisid ise neid kaubatõldasid, kuid ühel hetkel (ilmselt siis kui esimesed müügirahad laekusid) otsustati oma mugavustaset tõsta ning vankrite ette rakendati härjad. Edasine on juba ajalugu.

...ja musti

Nende vankritega ei veetud kohvi ainult mäest alla külasse vaid ka kokkuostu- punktidesse või ka lausa sadamatesse (oleneb kumb lähem oli). Kuna kohvi (või ka suhkruroo) vedu käis ainult teatud hooajal, siis ilmselt kellelgi tekkis mõte, et käiks selle massinaga ka poes kui mingi suurem ostuplaan on, mis ta ikka seal niisama mädaneb. See kogemus oli aga niivõrd hinge ja ihu paitav (mõtle - said niisama seal kärus

Oli suuremaid...

tšillida, selle asemel, et mäest üles-alla oma tavaariga jöntsida), et varsti käidigi igal pool ainult käruga. Läksid naabri juurde jooma, härg käru ette ja minek. Läksid hommikul postkasti juurde ajalehte tooma, ikka härjaga. No ma vähemalt arvan, et nii see asi käis :) 

...ja väiksemaid

Päris kindlasti aga kasutati neid vankreid aga pikemate vahemaade läbimiseks, näiteks käisid töömehed perega rannikul puhkamas just nende vankritega. Tee keskosa mäestikest (kus peamised kohviistandused kasvasid) rannikule mööda KIVISEID teid, PUUST ratastega vankriga, võttis aega 4-5 päeva.

Mõned loomad olid ikka päris jurakad

Samuti kasutati vankreid pulmades, matustel ning tõesti igal pool, kus oli veidi pikem maa vaja läbida. Ning kuna kärust sotsiaalne transpordivahend sai, siis loomulikult vaadati, et selline hööveldamata laudadest ja värvimata käruloks võib-olla ei ole kõige esinduslikum riistapuu, millega naabrist parem näida (see on ju alati oluline!). No ja siis tulidki kõik need värvid, mustrid, nikerdused, laiendused ja mis kõik veel. Töövahendist said edev 

Noor kauboi

riistapuu, millega üritati siis nii muljet avaldada kui vahest ka praktilisi ülesandeid täita. Võis vabalt olla, et mõni jõukam põllumees lisas vankrisse nahkistmed, kattis värvikihi lakiga, lasi sulasel teel linna kärus mandoliini mängida ning ristis oma sõiduvahendi vanima tütre järgi (kelle nimi võis vabalt olla Mercedes). Teine aga mõtles, et vanker on ikkagi töövahend, ei ole vaja neid kellasid ja vilesid, peaasi, et viib punktist A punkti B. Hmm, jube tuttav tuleb ette….

Vana kauboi

Härjarakend kui selline on tegelikult kasutusel mitmel pool mujalgi, kuid teistes riikides puudub säärane kaunistamistraditsioon. Kuigi ma mainisin, et härjarakendeid kasutatakse tööriistana ka tänapäeval, siis rõhuv osa paraadil osalevatest vankritest on siiski ainult dekoratiivse iseloomuga (nagu ka rahvariided meie laulupeol). Nendega käiakse peamiselt edvistamas ning Härjarakendite Juhtide Päeva paraad on kindlasti kõige suurem ilmalik sündmus aastas, päris mitmes Costa Rica piirkonnas.

Peened detailid

Paraad hakkas umbes-täpselt pool üksteist ning suundus linna- valitsuse juurest otse üles mäkke, San Antonio de Escazu kiriku suunas. See tegi rongkäigu pikkuseks ligikaudu 2,5 kilomeetrit ning tõusunurk oli umbes midagi sellist kui minna Munamäel parklast torni jalamile. Ehk siis kuuma ilmaga, jalutuskäik mäkke koos härgade ja vankritega. Mis saaks olla veel

Kaunistet härjamolud

toredam? Et pärast nälja kätte ära ei kõngeks, laadisime keskväljaku kõrval asunud pagariärist mõned küpsetised endale seljakotti ja hetk hiljem tegime sealt kohe ka esimese võetuse. Aga siis see hakkas.

Festivali sissejuhatus oli päris pentsik - selle härjarakendite jada eesotsas oli veoauto rahvamuusika ansambliga ning üks taidluskollektiiv, kes oli endale selga ajanud mingid kummalised kostüümid (nägid välja nagu jeekimid, peltsebulid ja kolumatsid), alla pannud kargud ja siis tantsisid väga aktiivse (ja nakkavalt meeldejääva) muusika saatel. Kes soovib, võib siit kõrvalt vaadata ka väikest videolõiku mainitud esinemise kohta, kuid olge te hoiatatud:

Ø video kvaliteedi ja operaatoritöö kohta ütleks keskmine amatöör: „Väga amatöörlik!“

Ø  see viis võib jääda kummitama päevadeks-nädalateks-terveks eluks (neid ridu kirjutades pandi igatahes mul jälle peas plaat mängima)

Maskide tantsulka

See maskide tants on ka mingi traditsiooniline värk, mis mittekohalikule teeb kas nalja või tekitab õudu ning väga assotsiatsioone ei loo. No nagu Kaera-Jaan või Kreisiraadio või Näärisokk (no miks ometi peaks talvel kasuka tagurpidi selga panema ja harjavars jalge vahel ringi kalpsama??) mitte-eestlasele.

Tegelasi õudusunenägudest

Kohalikud hirnuvad või kiidavad, et „voh, hästi pani“, kuid külalised ei saa mitte midagi aru. Et kas nüüd tõesti nähti pealt hetke, mil kohalik rahvas kollektiivselt ära keeras või siis oli õlle ja süldi sisse mingit ainet puistatud, mis vaimu erksalt särama lõi. Aga need tegelased olid igatahes mingid teada-tuntud lummutised, sest samade larhvidega kujukesi nägime hiljem ka siin-seal suveniiripoodides. 

Väike puhkehetk :)

Ei, tegelikult oli see sissejuhatav palagan täiesti okei, muusika oli lahe ning peagi kablutasid need tegelased mäe tipu poole minema. Nendele aga järgnesid juba vankrid koos härgadega. Ning oh seda kirevust ja toredust ja eriskummalisust, mis meile seal näidati. Iga vanker oli omamoodi (sarnaseid oli seal küll, kuid väidetavalt pole kaht ühesugust vankrit olemas). Loomulikult oli seal kärusid igas toonis

Naisideaal?

(nagu ka piltidelt näha) ja iga suuruses (beebi- kärudest kuni tööstuslike vankriteni), lisaks olid härjad väga erineva suuruse ja värviga (oli näiteks selliseid, kes kahemeetrisele mehele vaatavad kikikapjadele tõusmata otse silma) ning loomulikult olid erisuguselt riides ka kõik härjajuhid. Kuigi juhte oli seal lapsest (kellest üks sõitis tehniliselt võttes kitsevankriga) vanuriteni ja neid oli nii mehi kui naisi, siis ühiseks nimetajaks oli ikkagi kauboistiil. Teksad, vest, kauboisaapad, härjajuhtimise oda ning loomulikult kaabu. Ikka härjajuht oma odaga rakendi kõrval ning naised/lapsed või siis mehed/vanurid kärus. 

Teel mäkke

Kusagil tunnike või veidi rohkem läks aega, et kogu see rivi meie eest mööda sai. Vaatasime ja ootasime ikka terve paraadi ära, et need viimased mehed/naised/lapsed ei peaks end halvasti tundma. Siis võtsime veel väikese kehakinnituse ning hakkasime paraadile

Oli ka lihtsamaid vankreid

järgi (ja neist mööda minema). Kogu see killavoor liikus ikka väga aeglaselt, paar sammu ja seismine, paar sammu ja seismine. Tänu sellele liikusime rahulikul sammul jalutades nendest kõigist taaskord mööda.

See tänav, mida pidi mäkke roniti oli aga palistatud kohalikega, kes nautisid festivali täiega. Need, kel olid majad antud uulitsa kõrval, olid välja vedanud toolid ning lauad, libistasid õlut, sõid ja kuulasid suurtest kõlaritest rahvalikke viise. Nii kõvasti kui kõlarid kannatasid. Ning polnud hullu kui ka naabril olid

Marimbabänd

kõlarid väljas ja nad kuulasid sama kõvasti ja hoopis teistsugust muusikat. Ikkagi pidu ju! Ühed olid kõlarite asemel püsti pannud (või palganud) väikese timpaniansambli, kus siis vanapapid vihtusid elu eest surematuid marimbahitte. Väga lahe!

Härjad vankriga toon-toonis :)

Lahe oli ka see, et saime härja- vankritega koos pilti teha. Kuna seismist tuli paraadnikel päris palju ette, siis nad üritasid aega parajaks teha nii, kuidas oskasid. Ning pealtvaatajatele oma vankrite ja härgadega pildistada laskmine, oli üks meelelahutuse osa. Anti oda kätte, paluti seista härja kõrval ja klõps-klõps-klõps. See on küll veidi turistilik, kuid kui tihti saa ikka saad selliste atribuutidega koos pilti teha? Ning eks nad kõik ju kindlasti pingutavad selle paraadi nimel, seega usutavasti on see ka väike tunnustus, kui keegi tahab just nende vankriga pilti teha.

Paraadi esiots, taamal orus San José

Lõpuks saime kätte ka selle põrgust pärit taidlusansambli ehk siis jõudsime taaskord päris rongkäigu etteotsa. Millegipärast paraadi esimene ots oli vahetult enne lõppsihtkohta (mainitud kiriku kõrval asuv jalgpalliväljak) seisma jäänud. Arvatavasti oodati mingit konkreetset kellaaega või siis tagumisi vankreid järgi. Üleval oli juba rahvast kordades rohkem, võiks lausa öelda, et massid olid

Kollaaž vankritest

kogunenud. Pressisime end kiriku juurde välja, ostes tee pealt veel ühelt mehelt värskeid mangoviilusid (kilekotis), millele oli laimi peale pigistatud. Maksma läks see 500 coloni (tsipa alla euro) ning söögielamus vastas hinnale. Ütleme nii, et see mango oli meie maitsemeeltele isegi liiga värske. Veel üks nädalake valmimist oleks kindlasti siin head teinud.

Kirikuesine plats oli aga härjavankrite ootel, ootusärevust oli peaaegu õhus juba füüsiliselt näha. Lapsed küünitasid tänavanurga poole, et kas juba tulevad? Ei veel. Selleks, et ootamine lühem oleks, oli platsi kõrvale üles seatud väike toitlustuslaager, mis ei jäänud grammivõrdki alla Eesti suveürituste grillialadele. 

Kirikutrepile oli tehtud väljapanek

Tegelikult nad isegi edestasid neid, sest toiduvalik ei piirdunud ainult šašlõki ja grillvorstidega, vaid müüdi veel igasugust põnevat kraami. Isegi nii põnevat, et ei osanud isegi öelda, et mis „see“ täpselt on. Kuna pagariärist soetatud saiatoodete peal väga kaua ei kesta, siis võtsime meiegi sealt mingit lihaollust salatiga, näidates näpuga pannil küpsevate asjade suunas. Kerre keerasime proviandi seal kõrval asunud väljaku tribüünil istudes, kusjuures see plats oli tol päeval ka õhtuse fiesta epitsenter - ühte serva oli üles seatud lava ning keskmine osa oli siis „tantsupõrand“.

Parajasti siis, kui viimane lihatükk piki söögitoru oma maise teekonna lõpu suunas kihutas, oli kuulda, et paraad alustas uuesti liikumist. Sellest teavitas läbi kiriku ette säetud suurte kõlarite ka õhtujuht, kelle peamine tegevus siiani oli olnud

Vankrite parkimine käib

valjult kõlavale rahvamuusikale pidevalt vahele karjumine. Ja sealt nad siis tulid - kõik need kärud, kõike need härjajuhid, kõik need (natuke hirmuäratavad) tantsivad kujud. Kuna olime neid juba vähemalt kaks korda näinud, siis teadsime, mida oodata. Vankrid tulid ja parkisid kõik riburadapidi kirikuesisele väljakule, mille ühte

Savipannoo

külge kaunistas võimas savist pannoo, mis loomulikult kujutas neid samu härja- vankreid ja Costa Rica külaelu. Enne parkimisalale keeramist, said kõik paraadil osalejad ka preestri poolt ära õnnistatud - tillivartest pusa ühes käes ja piibel teises käes, loeti kenasti sõnad peale. 

Vankreid muudkui tuli ja tuli ning imekombel mahtusid kõik lõpuks ka platsile ära. Loomad õnneks olid rahulikud, kuid ühte sellist ärevamat intsidenti nägime ka pealt. Härjad on rakendi ees omavahel kinnitatud puust rangidega. Juhtus nii, et ühe

Rakkes ja ehitud härjad

rakendi ees olnud härg komistas või koperdas nii, et kukkus külili. Kuna teine oli jäikühendusega tema küljes kinni, siis lendas loomulikult täie hooga esimesele otsa, mis tekitas mõlemale väikese paanika. Härjaajajad (nii konkreetse rakendi omad kui ka teised lähedalseisvad) õnneks aga paanikasse ei läinud ning võtsid asja kiirelt kontrolli alla. Kuna seisime seal üsna lähedal, siis meil

Rahvariided ja härjavanker - Costa Rica

võttis küll väikese võnke sisse - kui ikka paar sellist tonnist härga otsustavad järsku amokki joosta, siis tahaks küll linna teises otsas olla. Või veel parem - teises linnas. Vaadates ka seltskonda - vasakul härjad, paremal härjad, ees härjad ja taga härjad - kujutasin väga elavalt ette, kuidas see paanika levib ning õhtul CNN näitab „enneolematuid kaadreid sellest, kuidas kari kohitsetud pulle ühes Kesk-Ameerika väikelinnas hullus ja tohutut kahju tekitas“. Ärevus õnneks piirdus turistidega, sest neljajalgsed sarvilised (kes selle intsidendi vahetus läheduses seisid) võtsid juhtumit stoilise rahuga, et mitte öelda üleolevalt. „No mida nad kurat rapsivad seal? Head käpardid…“

Surnuvanker või hoopis naistepäeva käru?

Aga kui viimanegi vanker oli platsile ära mahutatud, oli vaatepilt tõesti võimas. Pilt oli ikka väga kirju ning melu korralik. Osad vankrid olid ikka tõelised kunstiteosed, millega mina küll ei täiks linnatänavale logistada. Peened mustrid, nikerdused, härgadele tehtud sarvekaitsed ja nahast kaunistused, uhked rahvarõivad ning

Uhke härjavankri juht oma hiidelajatega

kohati isegi üle võlli keeratud vankri- pealdised (nagu näiteks see naistepäeva vanker, mille puhul ei saanudki ma lõpuni aru, et kas tegemist on austusavaldusega nais(t)ele või siis surnuvankriga). Igal juhul olime väga-väga rahul, et õnnestus sellest kõigest osa saada ning kellel kunagi sarnane võimalus tekib, siis kindla peale soovitan pilgu peale visata. Vahva simman!

Sellisele platsile siis koguneti

Nüüd kui „ametlik osa“ oli läbi, oli meil sisuliselt kaks varianti - jääda siia pidutsema või minna San Josésse (mis muide siit kenasti kätte paistis) tagasi. Kuna hommikune tuul oli asendunud kõrvetava päikesega, siis otsustasime viimase kasuks. Olime küll end päikesekreemi alla katnud, kuid sellegipoolest oli tunne, et kui nüüd

Sarvilisel pea pilvedes

natuke veel olla, siis on homme kukal ja käed ära põlenud. Pealegi see mitme- tunnine tatsamine hakkas ka veidi väsimust jalgadesse kiirgama, mistõttu otsustasime bussi peale minna. Teadsin, et mingi buss tuleb pealinnast ka siia üles mäkke, aga loomulikult polnud aimugi, et kus täpselt pardale saab. Politseinikud viipasid meile õige suuna kätte ning väitsid, et kusagil tänavanurga peal tuleb oodata. Kuna ühe ristmiku ääres üks mammi seisis ootusäreva näoga, siis järeldasime, et ilmselt siin siis ongi peatus. Seisime kah.

Vaade Escazust orus oleva San José suunas

Päris naljakas muidugi - mammi võib-olla ootas oma sõbrannat Maria Lihtsat, et koos festivalile minna. Ja siis järsku tulevad paar gringot ja jäävad ta kõrvale lihtsalt seisma. Ning patravad mingis kummalises keeles. Varsti tuli veel paar inimest - sest kui juba kolm inimest seisab, siis midagi hakkab toimuma (võib-olla antakse midagi!) ja tasub ära oodata, et mispärast seistakse. Õnneks siiski oligi tegemist paigaga, kus bussi peale sai.

350 coloni ja 20 minutit hiljem, olime tagasi tuulises San José keskuses. Kõmpisime taaskord läbi kesklinna tagasi hotelli poole ning võrreldes hommikuga, inimesi väga palju juurde polnud tulnud. Tundub, et pealinna kesklinn pole selline paik, kus kohalikud oma puhkepäeva pärastlõunat veeta armastavad. Ning tegelikult miks peakski? Poed on kinni, söögikohti väga palju ei näinud ning ilmselt on linnas ka palju kaunimaid kohti (näiteks suured pargialad kesklinna servades). Enne hotellis väikese siesta tegemist, käisime veel läbi ühest supermercadost, kust varusime õhtuks linnupetet. Puuvilju, magustoitu, õlut ja pirukaid. Väljamaa poodides on selles mõttes ikka vahva käia, et kui Nestle ja Unileveri kontsernide toodang kõrvale jätta, on seal alati midagi huvitavat, mida pole varem näinud. Ning kui keelt ei oska, siis ei tea kas tegemist on reesusahvide hapendatud varbaküünte või väga maitsvate mangolaastudega. Kui asi väga rõve välja näeb, siis ei osta, aga väljanägemine ja söödavus ei pruugi alati korrelatsioonis olla. Ka selline täiesti okei väljanägemisega toode võib olla paras maitse- ja lõhnameelte mõrv ning vastupidi.

Pärast siestat (kusagil viie paiku) võtsime takso ja sõitsime ühte linna suuremasse ostukeskusesse. Kindla eesmärgiga - osta endale telefonikaart koos internetipaketiga. Ei mitte facebooki jaoks (mida mul isegi pole) vaid reisikorralduse mugavdamise eesmärgil. Infokogumine ning ka hotellide broneerimine neti kaudu on lihtne (ja tihti ka aja- ning rahasäästlik), mistõttu ei ole põhjust puritaani mängida. Jah, sai varasemalt ja saab ka praegu reisida ilma pidevalt online olemata, kuid internet on tulnud, et jääda ning seda pole mõtet eitada.

Takso lasime hotellil tellida ning õnneks tuli ametlik punane masin. Lasime aga juhil maria käima panna ning püüdsime ära arvata, et kas ta ikka sõidab õiges suunas. Pärast kaht pööret, oli minu sisemine GPS igatahes ära nullitud ja olin üsna kindel, et taksojuht teeb meile „sõitu“. Et taksomeeter küll töötab, kuid piltlikult sõidetakse Balti Jaamast Viru hotelli juurde Keila kaudu. Olin täiesti veendunud, et ta peaks sõitma hoopis teises suunas. Hakkasin vaikselt hispaania keelt meelde tuletama ning kütsin end kenasti üles. Mõtlesin endamisi, et huvitav kui suure ringi ta siis teeb ja millal ta lõpuks ringi keerab ja õiges suunas sõitma hakkab. Aga ega ma väga palju ei jõudnudki selle üle mõtiskleda, sest jõudsime San Pedro kaubakeskuse ette (kuhu me soovisimegi jõuda). Jätsin taksojuhile enda ebaõiglaste mõtete eest korraliku jootraha…

Muide esmamulje Costa Rica hinnatasemetest näitab seda, et põhimõtteliselt on kõik sama kallis/odav kui Eestis või siis tsipa kallim. Tegemist ON Kesk-Ameerika kõige arenenuma ja kallima (ning kõrgeima elatustasemega) riigiga, kus ultra-säästureisi suure tõenäosusega teha ei õnnestu. Aga seda me tegelikult teadsime ka ette ning seetõttu hinnašokki ei saanud.

San Pedro kaubakeskus on San José kesklinna üks suuremaid ning välja nägi ta nagu kaheksakümnendatel ehitatud Kristiine keskus. Mitmel korrusel ning tohutu hulga poodide, poekeste ja kioskitega. Kuna olin juba kodus eeltööd teinud ja välja valinud toote, mida soovin - Kölbi Internet prepago, plan Mes - siis eeldasin, et kõik läheb ludinal. Ludises küll, aga libedalt ei läinud. Kölbi lette oli selles kaubakeskuses kolm tükki ja esimene oli kohe ukse juures. Sattusin nii umbkeelse noormehe otsa kui veel võimalik. Vuristasin ette, et „quiero comprar Kölbi Internet prepago, plan Mes“ („Soovin osta Kölbi nimelise firma kuuajast Internetiga telefonikaarti“), kuid teisel pool letti olid ainult tühjad silmad ja kinnine suu. Lõpuks sealt pudises, et ta ei saa aru, mistõttu ma veerisin selle tootenime uuesti välja ja näitasin ka paberi peal nende internetilehe väljatrükki. Tulemuseks oli teenindajapoolne ebalev ja veidi lollakas naeratus ehk siis tulemus oli null.

No ok, neid müügikohti on siin veel. Ühest telefonide ja telefonikottide poest nõu küsides, saime lõpuks info, et kolmandal korrusel asub suur Kölbi teenindussaal, kus kindlasti osatakse aidata. Pärast mõningast otsimist leidsime selle ka üles, kuid turvamees oli just ust sulgemas. Tööpäev sai läbi! No mida! Me ju homme sõidame tsivilisatsioonist eemale, tahaks ikka kaardi kätte saada. Õnneks turva halastas ja lasi meid veel viimastena sisse. Võtsime numbri, ootasime veidi ning leti taha jõudes öeldi meile, et nemad küll kaarte ei müü. Selleks tuleb keskuses olevate müügilettide poole pöörduda. Ehk siis näiteks sinna, kus seisis see tummahammas, kes millestki aru ei saanud. Kurjadi kurjat!!!

Kuna seinaga ei viitsinud enam rääkima minna, siis proovisime üht teist teenindusletti, kus õnneks sattusime ühe hakkaja naisterahva otsa. Ta küll sõnakestki inglise keelt ei rääkinud, kuid tegi siiski kõik selleks, et meist aru saada. Imekombel suutsime talle oma soovi lõpuks selgeks teha ja ta ütles: „Si, si!“. Vastav kaart on olemas, tema on valmis seda mulle müüma ja aitab ka aktiveerida. Kivi langes südamelt…

Nagu ikka, tuleb ühekordsete kaartide ostmise puhul ennast igatpidi tuvastada, mistõttu ta tegi mu passist koopia ja kirjutas igasugu andmeid üles. See on puhtalt selleks, et terroristidel ja muidu kurjamitel ei oleks liiga lihtne endale ühekordseid telefoninumbreid saada. Kölbi eelmainitud 30-päevane kõnekaart sisaldas endas suurt hulka tasuta kõnesid, SMS-e ning mis kõige tähtsam - 4GB internetti, maksimumkiirusega 2Mbps. Kõik see kokku maksis 9000 coloni ehk siis ca 14€. Minu arust päris mõistlik diil - sellelt numbrilt sain kodustele sõnumeid saata, vajadusel ka helistada ning internet võimaldas kasutada kõiki vajalikke nutitelefoni rakendusi (nt booking.com ja kaardiäpp Waze).

See tähtis tegevus tehtud, kolasime veel veidi keskuses ringi, kuid kuna midagi põnevat silma ei jäänud, siis võtsime takso ja sõitsime hotelli juurde tagasi. Tuppa veel ei läinud, sest otsustasime enne veel keha kinnitada. See oli pühapäeva õhtul päris keeruline ülesanne - algne plaan oli minna üle tee asunud Kolumbia restorani, kuid see oli meie naasmise hetkeks juba suletud. Samamoodi nagu ka kõik teised lähedal asunud söögikohad, pühapäeva õhtu ikkagi. Läbi pimedusse mattunud õhtu linna keskuse poole astudes, leidsime lõpuks ühe kohaliku kiirtoidukoha, mis oli veel avatud. „Pollo Campero“ nimeline söögikoht pakkus erinevalt töödeldud (erinevaid) kanajuppe ning kõhu sai seal täiesti korralikult täis.

Õhtune San José oli praktiliselt inimtühi, kuid tundus samas turvaline. Eks pimedal aal tasub tähelepanelik olla nii Nuustakul kui Nuujorgis, kuid Costa Rica pealinna kesklinna kohta mingeid spetsiaalseid hoiatusi kusagilt reisiraamatutest ei leidnud. Kui väga otsida, siis on kindlasti võimalik ka peksa/nuga saada, kuid kuna meil selliseid erihuvisid polnud, siis jõudsime kenasti hotelli tagasi.

"Spa" tagaaias

Soe ja vaikne (tuul oli lõpuks vaibunud) õhtu tundus olevat just paras aeg, et kõvast käimisest  väsinud jalgu soojas mullivannis masseerida. Pilk üle rõduääre näitas, et hoovis olevad veekogud olid tühjad, mistõttu vahetasime riided ja kablutasime alla. Selle aja jooksul jõudis aga härra Murphy taaskord oma seaduseid rakendada ning loomulikult paistsid, meie allkorrusele jõudes, pulbitsevast kümblusvannist kaks peanuppu. Aga sest polnud muidugi midagi, sest ega tegemist polnud ju meie privaatspaga.

Kuum mullivann

Naine läks ja liitus nende kahe USA-st pärit neiuga, mina otsustasin esiti teha väikese supluse basseiniosas. ASSANUGA! Vesi oli ootamatult külm, nagu oleks ühe hüppega arktika lähistele jõudnud. Sulistasin natuke, kuid kui vasak sääremari hakkas krampi kiskuma, tundus olevat õige aeg kuuma mullivanni ära kobida. Oeh, kohe palju mõnusam hakkas. Jacuzzis istumine on äärmiselt rahustav tegevus ning õrn väsimus jalgades asendus mõnusa rammestusega kogu keres. Seetõttu polnud ka imestada, et peagi tuppa tagasi kobisime ning hetkega unemaale liuglesime. Aga väga vinge esimene reisipäev oli olnud, esimene mulje Costa Ricast oli suurepärane. Aga mis veel parem - paremad palad ju ootasid veel ees!