20.03 - Quepos, Manuel Antonio rahvuspark

Kella kuuest hommikul lõppes meie magamislaadne tegevus ning selle lõpu sõnumitoojaks oli üks polüfooniline viisijupp nutitelefonis. Ärkamisel selgus ka see, et olime siiski vist mingil hetkel uinunud, sest vastasel juhul ei oleks ärkamine eriti loogiline sündmus. Naine oli öösel koos väsimusega ka palavikku juurde saanud, mistõttu minu esmane ettepanek oli see, et paneme luugid (silma omad) uuesti kinni ja magame edasi. Teeme ühe laadna päeva, oleme hotellis ja puhkame välja. Ta muidugi üleolevalt heitis selle variandi hetkega kõrvale ja ajas end krapsti püsti ning oli kohe valmis džunglisse tormama. Sain veel niipalju natist kinni, et jõudsime hommikusöögilauda kah.

Seal ootas meid ees üks ebameeldiv üllatus. Üks olend, keda sa pärast väsitavat ööd, hommikul kella kuue ja seitsme vahel kindlasti näha ja kogeda ei taha - ülevoolava suhtlemisvajadusega teenindaja.

-  „Tere, mu sõbrad, kuidas magasite, kuhu te istuda soovite, te siin vist esimest hommikut?“

-   „Tere.“

- „Soovite kohvi-teed-mahla? Millist hommikusööki - kontinentaalne või tipico? Kust te pärit olete? Mis teil täna plaanis on? Vaadake kui ilus ilm!“

-   „Kohvi. Ja mahla.“

-  „Väga tore, väga tore. Puuviljad on seal, pannkoogid seal, müsli seal, soolased asjad seal (kõik olid ühe laua peal muideks, ühest viitamisest oleks piisanud). Kui midagi veel soovite, siis andke aga teada, mina olen täna teie teenindaja. Et kui vaja, siis vehkige või hõigake.“

-  „Ahah.“

-  „Oodake, mis te juua soovisite? Oli see kohv või tee?“

-  „Kohv.“

-  „Olgu sõbrad…“ ja juba ta tormas ukse poole, sest sinna oli ilmunud üks nõutute nägudega vanapaarike.

Hotell Best Western Kamuk

Nagu tavaliselt, siis selline ülevoolav jutuvada oli pöördvõrdelises seoses kuulamisoskusega. Olin omleti koos vorstidega juba nahka pannud ning enda ette taldrikule ka hunniku pannkooke kuhjanud ja neile isegi vahtrasiirupi peale pannud, kuid kohvi polnud ikka veel. Ja meie „sõber“ konutas niisama jõude ukse juures. Ma siis viipasin talle ja küsisin, et mis sellest kohvist sai, mille peale tegi ta imestunud näo ja küsis, et kas ma ei toonud seda juba teile. Pilk kristalselt puhtasse tassi tõestas, et ma polnud magamatusest päris lolliks läinud ja süü oli siiski meie teenindajal. Selle peale kohv lõpuks tuli. Naine piirdus tol hommikul vaid müsli, jogurti ja puuviljadega.

Kell 7 olime juba autos ja teel Manuel Antonio rahvuspargi suunas, kuhu linnast oli 10 kilomeetrit sõitu mööda kurvilist rannikuäärset teed. Nagu varasemalt mainisin, on kogu see tee palistatud majutuskohtadega. Bed & breakfastidest luksvillade ja tipphotellideni välja. Esmamulje oli igatahes paljulubav - tee oli tühi, vaid mõni üksik auto sõitis sellisel kellaajal peale meie. Park avatakse kell 7, seega järelikult väga suur tunglemine sellisel ajal (mis ometi peaks olema lindude ja loomade nägemiseks parim aeg) pole. Tühjus jälitas meid ka Manuel Antonio külas, kuigi keskkond oli päris pelutav - kõik majad olid kas majutuse pakkujad, turismibürood või restoranid (või mõni kombinatsioon nendest).  Hispaaniakeelseid silte väga ei näinud, hinnad olid akendel samuti kõik dollarites. Seega hoolimata rahvamasside puudumisest, oli siin sellist massturismi jäist hingust tunda.

Ning see ei ole lihtsalt omapäi rändavate inimeste üleolev suhtumine paketireisijatesse, igaüks reisib täpselt nii nagu ise tahab. Manuel Antonio osas on antud praktiliselt kõikides reisijuhtides väga mitmeid hoiatusi - suur turistide hulk on kohalikud teenusepakkujad ära rikkunud. Turiste püütakse lüpsta igal sammul - küll parkimise, küll sissepääsupiletite vahendamise, küll „ainulaadsete tuuride“ või muu sarnasega. Neid silte, et „Viimane parkla enne pargi sissepääsu“ ja/või ametlikuna näivas vormis (osadel pidid olema lausa politsei kirjadega vestid) tee pealt autosid parklasse suunavaid mehi oli päris palju. Kuigi tegelik sissepääs oli rohkem kui kilomeetri kaugusel. Olin välja uurinud, et tuleb sõita nii kaugele, kuni teed on - alles siis oled kohal. Täpselt nõnna ka talitasime. Meri tuli vastu ning sealt lähedusest valisin kõige esimese parkla - raha küsiti auto hoidmise eest 2400 coloni ehk ligikaudu 4 eurot. Oli seda palju või vähe (pigem vähe), kuid selle raha eest saime oma valge Nissani paigutada suhteliselt tühjale platsile. See küttis üles lootusi, et kaasteelisi ka matkaradadel väga palju pole.

Need illusioonid muidugi purustati vaid loetud minutid hiljem. Nimelt asus sissepääs parki paarisaja meetri kaugusel paralleeltänavas ning kui piki kitsukest rada läbi tihniku sinna jõudsime, oli meie ümber järsku kümneid ja kümneid inimesi. Turiste ja erinevaid müügimehi pooleks. Naljakas oli see, et pargi väravas pileteid ei müüdud - selleks tuli minna 100 meetrit tagasi ja ühe täiesti mittemidagiütleva putka luugist oma 16 x 2 dollarit sisse suruda (jah, pilet on keskmisest selgelt kallim). Õnneks kõik oli ametlik ja peagi olimegi juba metsa vahel.

Petlikult tühi hommikune jalutustee

Manuel Antonio on niisiis (nagu juba korduvalt mainitud) Costa Rica turismihitt - siin käib tuhandeid inimesi päevas. Korraga lastakse sisse küll 600 inimest (nädalavahetustel 800), kuid päeva jooksul tehakse siiski mitu ringi. Tavaolukorras paneks selline info meid antud paigast võimalikult kaugele jooksma, kuid kui lugeda kirjeldusi ja hinnanguid selle rahvuspargi kohta, siis no ei saanud ju külastamata jätta. Mõned näited:

„Ajakiri Forbes hinnangul on Manuel Antonio maailma 12 kauneima rahvuspargi seas.“

„Üks kõige muljetavaldavamaid maastikke maailmas.“

„Ainulaadne paik, kus valge liivaga rannad ja vihmamets on ühinenud.“

„Parim koht Costa Ricas ahvide ja laisikute kohtamiseks.“

„Uskumatu loodusliku mitmekesisusega rahvuspark Costa Ricas.“

No mida sa ära teed, kui on sellised kirjeldused? Ikka lähed vaatama. Hoolimata sellest, et tegemist on riigi väikseima

Sulanduja teepiirdel

rahvuspargiga (alla 2000 ha). Häirekell sellepeale loomulikult muudkui koliseb lakkamatult - väikseim park ja kõige külastatuim park on toksiline kompott.

Loodi see kaitseala aastal 1972 ning erakordsus on Manuel Antoniol see, et ühel pool on vastas mäed ning teises küljes Vaikne ookean. Ehk siis ürgne loodus, mis sisaldab ka endas kauneid supelrandasid, mille lähistel asuvad hurmavad korallrifid. Paberite järgi ongi kõik imeline - kolmel ruutkilomeetril elab peaaegu 200 linnuliiki ning 109 (!) imetajaliiki. Viimati mainitute hulgast võib välja tuua mõlemad Costa Rica laisikute liigid, kolm neljast ahviliigist, ninakarud, aguutid ja nii edasi. Kui lähed aga ookeanile - võid näha delfiine ja vaalasid. Kas ma juba mainisin, et see kõik on ka väga kaunis ümbruskonnas? Seega paradiis?

Leekselg-sirk

Esmamulje oli täiesti neutraalne. Negatiivsena jäid silma laiad teed matkaradade asemel (seal muide sõitsid pargi töötajad ka autodega), positiivsena aga põnev loodus ja siiski üsna vähe inimesi. Võtsime ette kohe esimese suurelt teelt tihnikusse viiva matkaraja, mis pidi juhatama meid koseni ning sel teel oli päris mitmeid momente, kus teisi inimesi ei olnudki näha. Lisaks ei olnud enamasti näha ka loomi ja linde. Metsaalune oli suhteliselt hõre ning laudteed arvestades, oli pigem selline loomaia (kuhu poldud veel loomi jõutud tuua) või hoolitsetud pargi tunne. Vaid üks vahva moment

Varju hoidev Crowned Woodnymph

oli - kui silmasime tihniku serval aguutit (see on selline koerasuurune rott-siga). Hetk enne seda kui fotoka statiivi peale jõudsin asetada, sigines meie kõrvale ei-tea-kust üks tahvelarvutiga naisterahvas, kes kõlaval häälel küsis: „MIDA TE SIIN VAATATE? MINGI LOOM VÄ?“ Pilk võsa poole ja saingi raporteerida, et jah, seal OLI aguuti. Mutt kehitas õlgu ja jalutas tahvlit näppides mööda teed edasi. Sellega lõppes ka meie ainumas kohtumine aguutiga Costa Ricas.

Edasi läks asi juba hoogsalt allamäge, kuigi minna tuli ülesmäge. Siin-seal linde lendas, kuid enam polnud lootustki, et saaks keskenduda pildistamisele või isegi nende vaatlemisele ja tuvastamisele. Kahekesi olemise hetki jäi aina vähemaks ning üha tihedamalt möödus meist või tuli vastu väikeste lastega peresid (loe: „Palav on“ „Kaua veel minna on?“ „Kus ahvid on? Ma ei tea, läheme edasi. Kaua veel minna on?“ „Üääää-

Kahevahel

üääää-üääää“).

Rosinaks süldil oli matkaraja lõpp-punkt ehk kosk. Kujutage nüüd ette: rohetav tihe vihmamets, metsa keskel parajalt sügav org ja sina selle oru serval, ümberringi müstilised loodushääled ja kusagilt rohelusest purskub orupõhja poole kristallselge veejuga. Kujutate ette? Päris maaliline, kas pole? Tõepoolest. Täpselt sama asja pidime ka meie ette kujutama, sest mingist kosest polnud selles paigas haisugi. Ilmselt märjal hooajal siit kusagilt voolab mingi nire, kuid pakun, et viimati oli selles paigas voolavat vett näha päris mitu kuud tagasi (või siis kui mõni matkaja ennast oru serval kergendada otsustas). Seega šallallaa ja tuldud teed tagasi. Kuna rahvavool tihenes iga minutiga, siis lootus kedagi lähedalt näha või pikemalt kui 1 sekund vaadelda, vähenes veelgi.

Osad pered olid palganud giidid ja need muudkui loetlesid, et mis liigid seal üleval võrades sabistavad, kuid see oli selline pseudovaatlemine. Vähemalt võrreldes sellega, mida olime varasemalt teistes loodusparkides ja kaitsealadel kogenud. Kohtasime ka juhuslikult neid prantslasi, kellega eile olime Cararas koos jalutanud. Äratundmisrõõm oli mõlemapoolne :)

Kui jõudsime suurele rajale tagasi, olime nagu Tallinna vanalinnas kuumal juulikuu päeval. Suured turismigrupid vaheldusid veel suurematega ning nende vahel siis sahmisid niisama külastajad. Lärm ja jutuvada oli nii suur, et igasugune lootus üldse kedagi näha, veel vähem pildistada, muutus praktiliselt olematuks. Seetõttu otsisime väiksemaid kõrvalradasid, et vähegi vabamasse vette saada, kuid ka see strateegia ei osutunud väga edukaks. Väiksem rada tähendas seda, et lihtsalt kitsam oli liikuda ning kui sattusid mõne turismigrupi selja taha, siis nendest mööda ei saanud. Üllataval kombel siiski leidsime ühe vaiksema nurgakese, kus käis

Ruskkülg-säälik

vilgas linnuelu ning sain paarile giidile ka näidata, et siin midagi toimub. Tundub, et nende jaoks oli samuti igasugune liikumine metsa all kui taevamanna, mistõttu kohe seati linnuvaatlusseade üles ja näidati oma klientidele neid värvulisi ja kanu, kes seal parajasti ringi liikusid.

Varsti aga jõudsime suure tee lõppu, kust algas trepp, mis viis alla randa. Minu tähelepanu aga köitsid seal paar giidi oma klientidega, kes jõllitasid pingsalt kuhugi puu otsa. Seadsin oma fotoka kenasti üles ja etskae - leidsin kõrgelt puu otsas üles laisiku! Ära sa ütle. Laisikutega on tegelikult kas väga lihtne või väga raske. Kui sa ei tea, kus ta on, siis on looma leidmine puhtalt õnne küsimus. Ta ju

Kaksvarvaslaisik puhkamas

praktiliselt ei liiguta, lihtsalt ripub kusagil kõrgel puu otsas. Aga kui sa ta juba korra üles leiad, siis võid teda rahulikult tundide kaupa jälgida, vahepeal lõunal käia ning tagasi tulles edasi passida. Mitte et selline tegevus miskitki moodi huvitav oleks - muru kasvamise jälgimine on sellega võrreldes palju aktiivsem ja rajum tegevus. Hea vaatenurga leidmisega oli meil seal sellegipoolest päris tükk tegemist, sest loom oli kõrgel ja üsna tihedas võras. Siiski ära me ta nägime. Tšekk.

Manuel Antonio idülliline rand

Tuleb tunnistada - Manuel Antonio rand on ilus. See ei olnud küll kõige-kaunim-rand-mida-ma-kunagi-näinud-olen, kuid see siiski oli kaunis. Lumivalge liiv, lahte embav vihmamets ja türkiissinine meri. See oli ka enamuse turistide jalutuskäigu lõpp-punkt. Lisaks hurmavale rannale, liikus siin ringi ka väga suurel hulgal kaputsiinahve ning eluslooduse nii lähedalt nägemine tekitas enamustele tohutut vaimustust. Elusloodus muidugi jälgis oma korda seda, et kas vahtijatel pole äkki mõni toidupaluke ripakile jäänud? Ahve sööta ei tohtinud, kuid loomulikult seda siiski tehti.

Džungel ulatub kenasti veeni

Üllataval kombel nägi selles paigas, kus oli kõige rohkem inimesi, ka kõige rohkem loomi. Lisaks mainitud ahvidele, kondas rannas ringi näiteks veel paar iguaani. Rannatagusel alal aga rippus üsna madalal oksal üks kaksvarvas laisik ning sealsamas puu all ajas oma asju väike pesukarude perekond. Sellest hoolimata, oli lärm ja tunglemine selline, et peagi irdusime randa ära. Otsisime vaiksema palmialuse koha ning puhkasime jalga. Naise tervis oli vaikselt

Draakonipuu

stabili- seerunud, kuid ujuma ta siiski veel polnud valmis tulema. Mina siiski ei suutnud sellele vastu panna, sest palavus oli taas võimust võtnud (käes oli keskpäev) ning hoolimata sellest, et vesi oli väga soe, see siiski natuke ikkagi jahutas.

Ühel hetkel läks eemal olnud pärdikute salk liikvele ning rahvahulk siis kohe nende järel. Hoolsalt vaadati üle ka meie kaasas olev varandus, kuid kuna midagi võtta polnud, siis liiguti rahulikult 

"Ühel hetkel läks pärdikute salk liikvele..."

edasi. Küll aga andis see võimaluse teha ahvidest lähivõtteid, sest kuigi loomadele väga lähedale minna ei tohiks, siis neile pole seda keegi öelnud. Üks kaputsiin oli ette valmistanud isegi ühe stand-up komöödiaetenduse, mis seisnes erinevate grimasside tegemises teda jälgivale ja pildistavale publikule. Oli näha, et loom ilmselgelt naudib tähelepanu ja inimeste naerupurskeid.

Vaatasime üle ka lähedal asuva teise ranna, kuid siis keerasime otsa ringi ja hakkasime tagasi kõmpima. Rannast suurele teele tagasi

Palaaaav on...

saamiseks tulis päris pikalt üles mäkke kooditada. See võttis ameerika penskaritel (keda oli vähemalt kolmandik külalistelt) klapi korralikult kokku, mistõttu iga paari meetri tagant seisis tee peal ees üks õhetava näoga, higistav ja hingeldav vanainimene. Teisalt on see väga tore, et inimesed on end kokku võtnud ja sellise kõrvetava palavusega

Torssis tüüp

viitsinud mõned kilomeetrid jalutada. Ning tundus, et enamus oli ka endaga rahul. Ühte mamslit kuulsime igatahes ütlemas, et kuradi raske oli, aga no vähemalt rand oli ilus ja ahve nägi, seega see pingutus oli seda väärt.

Pesukarubeebi

Kuidas me siis Manuel Antonio kogemuse kokku võtame? Kui lühidalt öelda, siis oli see üks paras ajaraisk. Kui soovid näha metsikut loodust, siis see on täiesti vale paik, kuhu minna. Jah, rand oli ilus, kuid ilusaid randu on ka mujal. Loodust näeb mujal parkides (ükskõik millises) kordades rohkem. Meie kogetust ja nähtust oli Manuel Antonio selgelt kõige nõrgem ning

Patsaanid

ainuke kaitseala, kuhu ei läheks tagasi. Piirkonnas on päris mitu teist loodusparki, kus käib rahvast kordades vähem ja kus on linde-loomi palju-palju rohkem. Et mitte üldsõnaliseks jääda, siis toon välja ka paar konkreetset soovitust - Hacienda Baru ja Rainmaker. Eriti kiidetakse loodushuviliste poolt just esimest, kuid ka teine pidi olema äärmiselt põnev paik.

Veel üks kaksvarvaslaisik standardasendis

Kellele Manuel Antonio võiks sobida? Ilmselt lastega pered ja pensionärid on peamiseks sihtgrupiks, eriti sellised, kellele meeldib suurte rahvaürituste küünarnukitunne ja melu. Rajad on suhteliselt lihtsad, vahepeal on võimalus rannas päevitada ja ujumas käia ning päris kindlasti näed väga lähedalt ahve ja suure tõenäosusega ka laisikuid. Samas peab

Söögipaus

ka siis arvestama, et need 600-800 inimest jaotuvad enamasti ära ligikaudu poolekilomeetrisele lõigule, mistõttu oled pidevalt rahvasumma sees. Kellele selline asi meeldib, andke minna, aga mina soovitaksin selle rahvuspargi küll südamerahus vahele jätta. Ja kui lähete, siis päris kindlasti pole mõtet selles rahvuspargis endale giidi võtta. Jah, ilmselt ta räägiks teile pikalt laialt taimedest

Kaputsiinahv

ning näitaks paari lindu (ja loomulikult loomi, mida nagunii kõik juba vahivad), kuid kordan üle, et see ei ole loodusega tutvumise koht. Giid oleks abiks igas teises looduspargis, kuid mitte siin.

Jõudes tagasi pargi väravasse, selgus et Manuel Antonio küla suhteline hommikune vaikus oli asendunud äripäeva rabelemisega. Ning äri tehti seal kõvasti - kõvahäälselt pakuti giiditeenust, kutsuti sööma, pakuti nänni ning äritseti pudeliveega. Murdsime ennast massidest läbi ning leidsime auto parklast üles, täpselt samast kohast ja samasuguses olukorras, nagu olime ta sinna jätnud. Muutunud oli vaid see, et tühi plats oli vahepeal sõidukeid täis pargitud.

Hotelli siiruviiruline sisemus

Queposesse jõudes parkisime oma massina taaskord hotelli turvaparklasse ära ning läksime toidujahile. Kuna kõht lõi juba ammu pilli, oli vaja kiiret lahendust. Selleks sobis Hiina kiirtoit suurepäraselt ning juhtumisi seda ühes läheduses asunud tänavarestoranis ka pakuti. Kuigi restoraniks oli tegelikult seda kohta palju nimetada - sisse sinna minna ei saanud. Sisuliselt oli tänava ääres ainult lett, mille vastu võisid naalduda ning vaadata, kuidas majakeses olevatel pliitidel sinu tellitud toit valmis tehakse. Ka seal niisama seistes saime väga kiirelt aru kui väga me EI tahaks olla siinsed kokad. Kui välitemperatuur varjus oli inimese taluvuspiiri lävel, siis hiinaka väikeses köögis, oli see juba ilmselt 10-15 kraadi üle selle. See aga Hiinast pärit toidutööstuse spetsialiste ei morjendanud ning mul väsisid käed puhtalt sellest ära, et vaatasin kui kiirelt kokal käbarad liiguvad. Hakkimine, segamine, panni loksutamine, maitsestamine - kõik käis välgukiirusel.

Nii olidki meil peagi näpus karbikesed nuudlikana ja hiina tacodega (see nimi iseenesest pani ostma). Portsjonid olid taaskord mehised. Kui hiinlased tegelikult ka niipalju söövad, siis miks nad ometi nii väikesed on? Selle keerdsõlme üle arutelles, lasime hotellitoa jaheduses roogadel hea maitsta. Ja hea maitse oli toidul tõepoolest, hiina tacodeks osutusid aga kevadrullid, millel oli tavapärasest lihtsalt veidi krõbedam koorik ja vürtsikam sisu.

Kõht täis, tundus äärmiselt võrgutav siinsamas vedelev voodi oma pehme madratsi ning tekkide ja patjadega. Lõpuks ei suutnudki kõigele sellele „ei“ öelda ning tegimegi väikese siesta. Et naine saaks haiguseussi kerest välja ning et saaksime

Õhtu vaikselt saabub

veidigi öise magamatuse ära tasandada. Hirmuga juba mõtlesime, et üks öö on siin veel ees. Päevane liiklusmüra tundus öise mürgli kõrval lausa unelauluna.

Kella nelja paiku sai uni otsa ning teatav reipusetase oli ihus taastunud. Nagu olen juba varem maininud, siis Quepos teab mis kaunis linn just pole, kui see ookeaniäärne promenaad välja arvata. Aga seda pole mingit vajadust välja arvata, sest see oli täitsa olemas ning meie ööbimiskohast mugavalt üle tee. Otsustasime, et teeme väikese jalutuskäigu ning veedame oma viimase õhtu Vaikse

Üle lahe asus väike sadam, taamal kõrged mäed

ookeani rannikul päikese-ketta vette vajumist nautides.

Et aga päikesesse vaatamine liiga üksluiseks ei läheks, astusime läbi hotelli esimesel korrusel olevast jäätisepoest. See oli meile ka enne juba silma jäänud, kuid seni polnud veel olnud mahti sisse astuda. Valik oli seal tohutu, nagu ühes korralikus jäätiseäris ikka. Erinevad maitsed, konsistentsid, söömisanumad. Võisid osta nii

Puhas kuld

vahvlijäätist kui piima-jäätisejooki ning kõigele võisid veel lisanditena peale valada seda, mis parasjagu pähe tuli. M&M kommidest kuni tuunikala toormaksa tükkideni. Ok, seda viimast võib-olla kohe riiulist võtta polnud, kuid müüjatel olid küll sellised näod peas, et kui keegi küsiks, siis suuri silmi ei tehta ja kliendi soov täidetakse.

Kuna vaniljejäätist šokolaaditükkidega saab ka Eestis süüa, siis seekord me toda ei võtnud (kuigi see on paganama väga hea jäätis!). Loosi läks hoopis jäätise-milkshake guanabana nime kandva viljaga. Guanabana on inglise keeles soursop ning eestikeelne vaste peaks olema oga-annoona. Jah, ka meile ei öelnud see nimi mitte midagi, aga ta raisk on nii hea vili sellegipoolest. Paar päeva varem olime selle mahla ühe toidukorra kõrvale joonud ning see jättis kustumatu mulje. Tahtsime veel ja veel, nüüd siis õnnestus.

Võtsime mõlemad suured kapatäied, et saaks janu täis joodud. Oga-annoona kasvab looduslikult Kesk-Ameerikas ja Lõuna-Ameerika põhjaosas, kuid tänapäeval toodetakse teda ka mujal troopikas. Maitse mõttes kirjeldaks teda nii, et see on segu maasikast ja ananassist, kuhu on lisatud hapukaid tsitrusenoote (või siis tikrit, nagu meile tundus). Lisaks võib taustal tunda õrnalt kookose ja banaanimaitset. Ehk siis jälle selline täpselt õigel magusa ja hapu piiril kõikuv puuvili, mida meie kodumaa poodide lettidelt reeglina ei leia. Välja pidi see vili nägema nagu kastan, selle vahega, et viljad võivad kaaluda kuni 7 kilogrammi.

Ootusärevus ja vaimustus jäätise-piimakokteili osas tegelikult sulas sama kiirelt nagu see kokteil ise pärastlõunases kuumuses. Guanabana maitse selles joogis oli küll mõnus ja tore, kuid muud osised tõmbasid üldmuljet kõvasti alla. Ei saanudki aru, et kas maitset rikkusid

Vaikselt vaob

jäätis või piim või lisatud jääkuubikud või kombinatsioon nendest, kuid see jook oli kokkuvõttes tsipa tehisliku maitsega. Võrreldes paari päeva taguse naturaalse joogiga, oli vahe päris suur. Ära me need tarbisime, kuid lõpp läks päris läilaks.

Väga kaugele ei viitsinud me oma rüübetega minna (käes ei kannatanud ju topse väga kaua hoida, sest need olid neetult külmad), seega otsisime ühe istumiskoha kohe hotellist üle tee. Mida minut edasi, seda mahedamaks muutus õhk (loe: päike). Liikus vaikne tuuleke ja see oli ka rahva merekaldale promeneerima toonud. Kes jalutas koera, kes lapsi, kes meest. Kõigil oli selline õnnis nägu peas, sest lisaks kõigele, oli käes ju reede õhtu! Töönädal oli selja taga ja ees ootas mõnus nädalavahetus.

Elu läbi roosade prillide

Ühte promenaadi osasse oli üles säetud ka selline pudipadi turg, kust võis osta praktiliselt kõike seda, mida ühel inimesel kunagi vaja ei lähe. Roosadest läikivatest õhupallidest kuni ühekordselt kasutatavate kammideni. Kuna äri väga ei paistnud minevat, siis tõsteti oma tuju äärmuslikult valjult mängiva latinopopiga. Iseenenesest muusikal polnud häda midagi, arusaamatuks jäi ainult see, et kuidas need inimesed seal kõlarite kõrval veel elus olid. Kui meie olime „turust“ vast 100 meetri kaugusel ja tunne oli selline, et

Lähedal asus suur Quepose sadam

muss võiks tsipa vaiksem olla, siis üks mammi sisuliselt toetas pead vastu kõlarit. Võimalik, et tegu oli kurdi inimesega (kui enne ei olnud, siis nüüd kindlasti oli), kuigi nii kõvasti mängiva suure väliürituste kõlari ees istumine võib vabalt ära viia ka maitsemeele, nägemise ning oskuse kasutada põim- ning lihtlausetes „l“ ja „a“ tähte.

Õhtu oli niisiis ilus, päikeseloojang manas järjestikku taevasse kõik kollase ja punase võimalikud toonid. Ookean oli vaikne ning parasjagu oli ka mõõnaaeg. Nagu troopikale kohane, oli päeva valge aja lõpp väga kiire. Paarikümne minutiga sööstis hõõguv tuleketas pilvepiirilt jahutavasse ookeani, muutudes vahetult enne horisondi taha kadumist ka tumeroosaks.

Kui show läbi, otsustasime, et ei lähe kohe hotelli ära, vaid kolame linna peal ringi. Ööelu hakkas vaikselt ilmet võtma, sest baaride lähistel, tänavanurgal, olid lõbusad naised juba kenasti rivvi võtnud. Kaup korralikult üles vuntsitud, pakendile võimalikult vähe materjali kulutades. Mis siin imestada - Quepos ju vana sadamalinn ning madrustest, sadamabaaridest ja kõigest sinna juurde kuuluvast kõneleb ju enamus meremehelaule.

Meie huvi oli siiski veidi teist- sugune kaubandus, põikasime nimelt sisse paari suveniiripoodi. Äri oli selles valdkonnas üsna loid, sest enamasti olime poekestes ainsad külalised. Ja noh, ega sealt väga palju isikupärast ja põnevat tegelikult silma jäänudki, ikka seesama masstoodang, mida igal pool mujal ka müüakse. Siiski paar asja leidsime, muuhulgas ühe vahva T-särgi ühele väikesele sõbrale kingituseks. 

Kella 8 paiku laekusime juba hotelli ning olles äärmiselt kiuslikud ja vastikud kliendid, läksime kolmandat korda vastuvõttu kurtma selle üle, et üks lamp meil toas endiselt ei tööta. Eile lubati kaks korda parandada, ei käidud. Tänase päeva jooksul polnud ka töömees mahti saanud. Me küll homme hommikul lahkume, kuid äkki siiski? Täpselt sama laia 

naeratuse ja entusiasmiga lubati meile seda, et kohe tuleb meistrimees ja lahendab probleemi. Tänasime taaskord ja tegime näo, et uskusime neid. 

Suur oli me üllatus kui veerand tunni pärast kõlaski uksel koputus ning selle avamisel, seisis koridoris äraseletatud näoga vunts, elektripirn näpus. Pirn vahetatud, saime enneolematus valguses ära süüa päeval ostetud hiinaka jäägid ning mõned puuviljad ja teha plaane järgmisteks päevadeks.

Olime olnud kodust eemal kaks nädalat, jah, lõppemas oli juba neljateistkümnes reisipäev! Vaid nädal veel ja juba peamegi suuna tagasi Euroopa poole võtma! Kuidagi liiga kiirelt liigub see aeg. Tõsi, olime juba väga palju Costa Ricat näinud ning kogenud, kuid niipalju võimalusi oli ju veel ees. Olime jooksvalt oma reisikavast mingeid sihtkohti välja lõiganud ning tegelikult teinud seda praktiliselt iga päev. Kauneid loodusparke, randasid, koskesid, matkaradasid ja mida kõike veel oli kõvasti rohkem, kui kolme nädala (või isegi kolme kuu) sisse mahuks. Vaadates alles jäänud aega, tegime tol õhtul plaanides vast ühe kõige raskema korrektuuri - otsustasime, et jätame minemata Tortuguero rahvusparki.

Tegemist on riigi kirdeservas oleva massiivse märgalaga, kuhu pääseb ligi ainult paadiga ning kus peamiseks „atraktsiooniks“ on merekilpkonnad ja lugematu arv linnuliike. See tundus olevat väga vinge paik, mida külastada, kuid lugedes kokku alles jäänud päevi, siis pidime valima Tortuguero või Kariibi mere ranniku lõunaosa vahel. Peale jäi viimane, sest tahtsime kogeda ka

Veel veidi...

Costa Rica teistsugust kultuuri ja keskkonda - mustanahalisemat ja inglisekeelsemat rastakultuuri riigi kagunurgas. Tortuguero külastamine võtab ära minimaalselt 2,5 päeva (koos sinnaminemise ja tagasitulemisega) ning umbes-täpselt selline aken meile oligi jäänud. Otsustasime mitte kiirustama hakata ja jätta Tortuguero järgmiseks korraks. Raskeli südameli, aga no mis teha.

Selle keerulise otsusega me päeva ka lõpetasime, või vähemalt oli selline soov. Arvestades eelmise öö võimast pidu ning lisades juurde siia teadmise sellest, et täna oli reede õhtu, meil väga suuri illusioone polnud. Kui praegu oli kell 11, siis eilse öö kordumisel, oli lootus magama jääda nii umbes nelja-viie tunni pärast. Kui üldse. Positiivne oli vähemalt see, et naise enesetunne oli vaikselt taastumas ning see väike haiguspuhang tõotas jääda lühiajaliseks külmetuseks. Kuidas meil tol ööl läks, sellest juba homses jutuvoos.