10.03 - La Virgen, Muelle, Los Chiles

Ärkamisaeg on täpselt teada - kell 6.24 - sest täpselt selleks ajaks oli äratuskell tilisema pandud. Minul oli kohe esimesest ärkveloleku sekundist värin sees, sest tänane hommik ja ennelõuna olid pühendatud linnupildistamisele ning ma ei suutnud ära oodata seda hetke, mil sinna metsastuudiosse kohale jõuan. Hommikusöök tundus kestvat terve igavikuna, kuigi meie munapuder koos gallo pintoga (see oli siis ikka seesama traditsiooniline praetud riis ubadega) toodi jooksujalu ning kugistasin selle alla veel kiiremini. Kas nüüd juba saame minna? Aga nüüd? Aga nüüd?

Costa Rica Nature Pavilioni (CRNP) nime kandev asutus asub sisuliselt Tirimbina valduste kõrval. Ühest väravast välja ja järgmisest sisse. Muidugi asutuseks on seda tegelikult vale nimetada, sest see oli kõike muud kui ametlik ja range ettevõtmine. CRNP oli mitmes mõttes sarnane Tirimbinale - ligikaudu 30 aastat tagasi ostis Californiast pärit härrasmees David Lando ühe siinse õlipalmide istanduse ja alates sellest ajast on seda taasmetsastanud. Ning teinud seda väga oskuslikult ja teadlikult, kasutades selleks oma ala spetsialistide abi. Juba üle kümne aasta on üheks selliseks spetsialistiks ka tema enda poeg, kes lõpetas USA-s ülikooli keskkonnateaduse alal ning kahekesi nad seda püha üritust ka seal tänasel päeval veavad.

Green honeycreeper

Kui algselt korraldati külastavatele turistidele lihtsalt väikeseid matkasid oma maadel, siis kõik muutus pärast ühe loodusfotograafi külaskäiku. Ta olevat istunud välibangalos, jälginud ümberringi toimuvat ning siis öelnud omanikule, et kui sa paned siia selle seinteta maja ümber mõned looduslikud „õrred“ ning hakkad nende lähedusse ka puuvilju jätma, siis varsti tulevad fotograafid jooksuga, et kõiki neid linde üles pildistada, kes sul ümber maja lendavad. Ning neid linnuliike oli tõesti palju, ühel hommikul 20-30 liiki ära näha ei ole mingi probleem. Dave võttis sõnasabast kinni, tegi nagu fotograaf käskis ja ennäe - piltnikud tulidki. Nii amatöörid (nagu mina) kui ka professionaalid (mitmed National Geographicu fotograafid on seal käinud).

Veidi peale seitset keerasime siis CRNP väravast sisse ja oma suureks rõõmuks nägime, et olime esimesed. Parkla oli veel täiesti tühi. See asjaolu tekitas korraks ka ärevust, sest ega meil

Bronze-tailed plumeleteer suhkruvett joomas

mingit kokkulepet tolleks hommikuks polnud. Lootsime, et tuleme kohale ja kohe saan hakata pildistama - nii oli ju kodulehel ka kirjas. Omanik Dave seenior oli õnneks kohal ja ka üleval ning samas tuli ka välja, et minu eeldus oligi õigustatud. Tulin kohale ja hakkasin kohe pildistama. Leppisime alguses nii kokku, et teen soojenduseks 1,5 tundi (hind 20$) ning naine teeb sellel ajal ringkäigu CRNP loodusradadel (samuti 20$).

Pildistamiseks oli kaks asukohta - esiteks koolibride jootmiskohtadega terrass, mis asus sügava oru kõrval ning kus käis tihe sagimine. Teiseks aga juba enne mainitud ilma seinteta bungalo, mille ümber olid 360 kraadi ulatuses erinevad lindude

Oliiv-marjavint

istumis- 

oksad ja toitmiskohad. Kõik „metsastuudio“ oksad jäid 2-10 meetri raadiusesse, mis tähendas seda, et kohati jäi 420mm pikkune teleobjektiiv isegi veidi pikaks. Aga õnneks oli võimalus enda asukohta vastavalt muuta, mistõttu sai kauneid võtteid sealt ikka väga palju. Esimesed poolteist tundi läksid linnutiivul :)

Sellal kui mina seal klõbistasin ning sadu ja sadu fotosid mälukaardile talletasin, käis naine läbi need loodusrajad. Põhirada kulges taas vihmametsas ja jõudis välja ühe väikese jõeharuni. Et matkaja ennast liiga mugavalt ei tunneks, tuli seal kärestik ületada kividel turnides. Kui see selja taga, jõudsid saarele, mis kunagi oli olnud karjamaa, kuid tänasel päeval seob seda saart karjakopliga ainult see, et taimed kasvavad maa seest välja samast kohast. Kultuurid on aga kardinaalselt teised - murukamara asemele kõrgub džungel. Seal võis näha ka värvilisi konnasid, mis on ka ühtedeks Costa Rica sümbolitest. Täpsemalt olid seal vaatamiseks „välja pandud“ tillukesed punased, siniste jalgadega konnad, mis minul reisi kokkuvõttes jäidki nägemata. Kuigi need erksavärviliste konnade pildid on praktiliselt igas riiki tutvustavas raamatus (ja tihti ka nende kaantel), ei

Pugalkoolibri

tähenda see seda, et neid looduses lademetes oleks. Esiteks on nad tõesti tillukesed (sõrmeotsa suurused) ning teiseks hoiavad nad ennast suuresti varju. Vaid vahetult pärast vihma võib neid niisama vabas looduses kohata. Enamus kaunitest fotodest on tehtud kunstlikes keskkondades (nn konnamajades ja -tiikides), mida leidub üle riigi.

Igatahes kui naine oma ringilt tagasi jõudis, hakkas see esimene 1,5 tundi just läbi saama. Loomulikult jäi sellest mulle väheks, kuigi olin saanud juba väga palju häid kaadreid (enda arvates). Aga õnneks eraldati lapsele pallimeres veel veidi hullamisaega ehk siis võtsime veel 1,5 tundi. Dave oli lausa nii lahke, et naise eest eraldi raha ei küsinud, sest eks ta nägi ära, et kes see huviline siin on. Niisiis tagasi „tööle“ :)

Kõige keerulisem oli koolibrite pildistamine, ei ole midagi teha. Nad paganad on ikka nii kiired ning hea foto saamiseks peab olema ka sületäis õnne. Isegi siis, kui sa enam-vähem täpselt aimad, kus see linnuke ühe sekundi pärast oma tiibu

Koldpea-tangara

lehvitab, pead kõik oma fotokunsti teadmised ja oskused ja vilumuse mängu panema, et saada ükski terav pilt. Kui tavajuhul piisab sellest, et fotoka kõik nupud ja kangid on pähe kulunud ning suudad seadeid kinnisilmi muuta, siis koolibrite puhul tuli seda kõike teha välgukiirusel. Sest kord vurritasid nad varjus ja hetk hiljem juba tunduvalt eredamas keskkonnas. Samas inimest need pisilased väga ei kartnud, mõnikord peatusid linnud sinust vaevalt meetri kaugusel asuval oksal ning siis kui nad toitmismaja juures lendlesid, võisid minna nii lähedale kui tahtsid.

Mis puudutab nüüd bungalo ümber asunud pildistamiskohti, siis seal oli asi veidi lihtsam. Tangarad ja kõik teised (reeglina ilma eestikeelse nimeta) linnud olid koolibritest mõnevõrra aeglasemad (mitte aeglased, vaid aeglasemad). Seal oli vast sekundike rohkem aega tegutsemiseks ning see andis võimaluse mõelda ka kompositsiooni peale. Enda soov number üks oli võimalikult palju liike üles tähendada ning alles teisel kohal oli siis „ideaalpiltide“ saamine. Värskelt Kesk-Ameerikasse saabunud linnupiltnikule on selline pildikoht nagu igikestev jõulupakkide saamine - jälle uus liik, jälle uus liik, jälle uus liik ja nii

Blue-gray tanager

edasi. Ning nad paganad nägid vägevad ja kirjud välja kah. Kindlasti oleks olnud tore ka siis, kui näiteks oleks palju liike, aga kõik oleks ühtlaselt pruunid (mõnel nokk niipidi ja tume triip tiival naapidi), kuid selline värvipaleti kasutus, mida pakuvad Costa Rica taimetoidulised liigid, oli kirsiks tordil.

Dave iga natukese aja tagant värskendas söödakohti, täites neid banaanidega (mida pidi minema ca 120 tükki päevas) ning papaiaviiludega. Koolibrid rüüpavad aga päevas ära 2 gallonit (7,5 liitrit) suhkruvett. Banaanid õnneks ei maksa siinkandis midagi, mistõttu kulu ülemäära suur ei ole, kuid see siiski hoiab omaniku töös. Näiteks koolibride joogikoht toidab ära 6 erineva liigi 100-120 lindu, kes selle joogikoha lähedal džunglis elavad. Kui see jootmine ära lõpetada, siis linnud suudavad suhkruvee küll nektariga asendada, kuid vedela palmisuhkru lürpimine spetsiaalsetest anumatest teeb neile elu lihtsamaks ja on selgelt populatsiooni kasvatanud. Koolibrite energiavajadus on teatavasti tohutu ja suhkur on väga lihtne viis energiat kontsentreeritud kujul saada.

Scaly-breasted Hummingbird

Mõned võib-olla mõtlevad, et selline „metsastuudios“ pildistamine nüüd õige asi küll ei ole. Subjektid meelitatakse valega (st toiduga) kohale ja loomulikust keskkonnast on asi kaugel. Ühest küljest olen nõus - tegemist on inimese poolt loodud tehisliku keskkonnaga. Teisalt on see piirkond siiski nende lindude kodu ja kõik need puuviljatoidulised tiivulised, kes kaetud laua peale kohale lendavad, toituvadki nendest samadest viljadest, mis on söödaks välja pandud. Enamus nendest liikidest, keda ma tol hommikul pildistasin, elutsevad puude võrades, mistõttu nende loomulikus keskkonnas pildistamine on kas ülikeeruline (tuleb saada kümnete meetrite kõrguste puude latvadesse) või siis lausa võimatu.

Kui nüüd vaadata loodusfotograafiat laiemat, siis rõhuv osa nendest kaunitest looduspiltidest (mõtlen just linde-loomi-kahepaikseid), mida näete National Geographicus või kasvõi meie oma Aasta Loodusfoto konkursil, on moel või teisel saadud väikese manipulatsiooni teel. Tippfotograafid ei kohta juhuslikult ja ideaalsel maastikul hunte ja karusid, vaid nad istuvad tunde (ja vahest ka päevi) kaunisse kohta ehitatud varjes, mille läheduses on sobilikud söödad. Ning kotkas ei haara juhuslikult piltniku ees, meres, päikeseloojangu hetkel suurt

Costa Rica rahvuslind - aedrästas

kala - see kala on sinna visatud ja kotkast on paadis kaua oodatud. Ehk siis erinev peibutamine söötade ning häältega käib asja juurde. Ning see on selline mõistlik, leebe ja loodussõbralik variant, muul viisil on osade piltide saamine lihtsalt võimatu (sest no ei ole võimalik ette aimata kohta, kust kalakotkas päikeseloojangu aegu omale merest saagi leida võiks).

Kaelus-karmiintangara papaiajahil

On muidugi kahjuks ka väga palju näiteid, kus ka väga kuulsad loodusfotograafid on läinud halvale teele. Kes kolgib toikaga vastu kaku pesapuud, et mune hauduv emaslind sealt välja lendaks ja nii mõned kaadrid saaks. Kes uimastab ja lausa tapab väikelinde, et saada ülesvõte temale sobivas ideaalkeskkonnas. Kes aheldab loomad/linnud peenikese tamiili või lausa ketiga sobiva keskkonna lähedale ja siis hiljem photshopib need ahelad välja. Kaunite piltide nimel tehakse vahel palju koledusi.

Viirselg-maskrähn

Ühesõnaga - see metsastuudio oli minu jaoks sobilik ja keskkonnasõbralik viis saada häid fotosid. Kuigi mulle peamiselt meeldib pildistada loomi-linde, keda juhuslikult kohtan (mistõttu pole mu isiklikus kollektsioonis ka karu- ja hundipilte), siis võõral maal on selline praktika keerulisem. Hea pildi saab ikkagi siis, et kui sa tead kuhu lähed ja keda kohata võid. Eestis on aastatepikkuse praktika tõttu juba teatav vilumus tekkinud - kui lähed talvel mere äärde või suve algul rabaserva, siis on ikka konkreetsed liigid mõttes, kuid Costa Rica oli tume maa. Ma oskasin peast nimetada vaid mõnda üksikut sealset linnuliiki, kusjuures mul polnud vähimatki aimu nende käitumisest või harjumustest. Seetõttu oli

Buff-throated Saltator

suurepärane, et Dave tutvustas mulle pildista- mise ajal neidsamu liike, kes parajasti objektiivi ette jäid. Oli nii tavalisi liike kui ka haruldasemaid (nt kaelus-karmiintangara, kelle pärast osad fotograafid spetsiaalselt siin käivad), kuid nagu ma juba mainisin, olid minu kõik uued ja äärmiselt eksootilised näod.

Palmitangara

Nagu arvata oli, läks see teine 1,5 tundi minu jaoks ka hetkega. Ikka kummaline on see aja suhtelisus. Mõnikord võib töö juures olla nii, et on 3 tundi tööpäeva lõpuni, teed oma arust palehigis tunnikese tööd, vaatad kella ja ainult 10 minutit on möödas. Siin oli vastupidi - selline tunne oli, et oleks justkui alles alustanud pildistamisega ja juba oligi 3 tundi selja taga. Kuna vahepeal rahvast juurde ei tulnud, siis oligi kogu „stuudio“ meie päralt. Aja lõppedes

Banaaniturpial

andis Dave veel tasuta pool tundi otsa, kuna nägi, et mul oli ikka paras õhin sees. Suured tänud talle selle eest! Seega, kel on sarnased huvid, siis kindlasti soovitan Costa Rica Nature Pavilioni kui sinnakanti satute. Selline mõnetunnine fotosessioon annab hea sissejuhatuse kohalikku faunasse ning täidab samas mälukaardid piltidega. Siia lehele mahtus ära vaid mõniteist pilti 15 liigi kohta, kuid tegelik pildisaak oli ligikaudu 10 korda suurem (mitte küll liikide arvu mõttes, erinevaid liike jäi hommikul pildile 24). Laiemat valikut tolle hommiku ülesvõtetest võib imetleda siin, kusjuures kollektsioon täieneb vastavalt sellele, kuidas oma fotoblogisse pilte üles jõuan panna (ilmselt kulub viimase La Virgeni pildi lisamiseni paar aastat, sest sinna laen üles ka enda tehtud looduspilte mujalt maailmast sh Eestist).

Hallpea-masktikat

Ma oleks muidugi veel seal tunde istunud, kuid valgusolud hakkasid vaikselt muutuma juba liiga järsuks ning see aitas mul lõpuks leppida ka asjaoluga, et tuleb edasi liikuda. See ei olnud kerge hetk, aga kuidagi suutsin siiski ellu jääda. Jätsime Dave’iga hüvasti, tänasime siiralt selle suurepärase hommiku eest ning lubasin tema ettevõtmist ka omalt poolt kiita.

Kaelustuukan

Olen seda vist siin ka juba ääriveeri teinud. Kes veel aru ei saanud, siis kordan üle: linnupildistaja jaoks on see väga äge koht ja mina juba tahaks sinna tagasi…

Aga ei saa tagasi, sest tuleb minna edasi. Ok, tegelikult esiti läksime küll korra tagasi Tirimbinasse, sest meie sumadanid olid veel seal ja

Emane Green Honeycreeper

tegelikult ööbimise eest oli ka maksmata. Huvitav, kas nad veidi ärevaks ka muutusid, kui me hommikul 7 paiku minema sõitsime? Aga nagu ma ütlesin, olid kohvrid toas, mistõttu ilmselt politseisse polnud veel teatatud. Maksmisega oli taaskord sama jama - kaardimakse ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Raskel südamel võtsime siis sularahavarudest dollareid (89 tükki), need

Emane punaselg-sirk

tegelikult olid mõeldud veidi metsikumates ja eraldatumates kohtades kasutamiseks. Siin tsivilisatsioonis olime ikkagi arvestanud kaardimaksevõimalustega. Ei teagi, milles see jama oli, järgmises kohas jälle kaardimakse toimis.

Igaks juhuks mainin ära, et enne sellist reisi tuleb pangale öelda, et lähed, sest makseid monitooritakse automaatselt. No näiteks kui sul on aastaid ja aastaid olnud peamiseks kaardimakseks kodukoha Konsumis lastevorsti, turistieine ja pesulõksude eest tasumine ning siis järsku üritad Costa Ricas ööbimise eest maksta, lähevad sinu kodupanga kaardiosakonnas vilkurid põlema. Ja kui sinuga telefoni teel lähitundidel ühendust ei saada, pannakse kõik kaardid kinni, põletatakse kehtivad pin-koodid ja puk-koodid ära ning antakse kõigile teada, et need kaardid on varastatud ja selle tüübi, kes nende kaartidega üritab maksta, võib nende poolest südamerahus maha lasta. Või no midagi sellist. Igatahes see on fakt, et kui tehakse irregulaarseid tehinguid välismaal, siis üritatakse kaardiomanikuga kontakt saada ning kui see ei õnnestu, suletakse kaardid turvakaalutlustel. See aga võib olla paras jama reisisellile, sest kui deebetkaarti on võimalik uuesti avada, siis suletud krediitkaardiga pole enam midagi teha.

Teel Muellesse

Tirimbinast võtsime suuna lääne poole ning esimeseks sihtkohaks oli Muelle San Carlose nimeline linnake. Tee oli hea, liiklus rahulik, vaated kaunid, vahepeal oli vaid paaris kohas teeremont. Ega see Muelle tegelikult mingi eriliselt vaimustav paik pole - väike ja iseloomutu linnake ida-lääne ja põhja-lõuna suunalise maantee ristumiskohas. Aga seal on üks koht, mis ületab turistide huvikünnise, eriti kui nad sellest kandist mööda juhtuvad sõitma (nagu meie). Selleks kohaks on Iguaanide Sild.

Silla nimi pole retooriline, selle ümber ongi rohkelt iguaane. Antud faktis veendusime juba enne kui jõudsime auto silla kõrval asuva restorani ette parkida. Üks minidraakon nimelt seisis jalad harkis keset parkimisplatsi ning ei kavatsenud sealt lähimas tulevikus

Roheiguaan

kuhugi liikuda (vähemalt selline nägu oli küll peas), mistõttu pidime auto parkima söögikoha teisele küljele.

Kuigi iguaanid on umbes taksikoera suurused, näevad nad kohati üsna hirmutavad välja - selline tuldpurskava lohe noorem nõbu, sakilised ogad lõuga ja selgroogu katmas. Seetõttu kohe joostes neid kallistama ei tormanud (mis tegelikult pole mõistlik ühegi metsiku elaja puhul), kuid tuleb tõdeda, et jälgida sai neid üsna

"Ah niisama tšillime..."

lähedalt. Liigiks, mis seal kandis mingil põhjusel vohab, on roheline iguaan (Iguana iguana) ning mida samm edasi, seda rohkem neid silma hakkas. Lisaks parkimisplatsil tuiamisele, olid iguaanidega kaetud ka jõe ääres kasvavate puude need oksad, mis ulatusid päikese kätte. Just päikese käes peesitamine on nende taimetoitlastest loomade lemmiktegevus.

"Mõmm!"

Natuke kummastav oli samas vaadata seda, kuidas üks iguaan endale söögipoolist prügikastist otsustas otsida. Vinnas ennast selle äärele, ämber kukkus ümber ja siis läks sobramiseks. Aga noh, eks elus loodus tungib linnadesse (täpsemalt küll linnad ronivad loomade elupaikadesse) igal pool. Seda täpset põhjust, miks need iguaanid just selle silla juurde kogunevad, pole teada, aga väga vahva, et nad seal olid. Sellist iguaanide kontsentratsiooni me mujal Costa Ricas ei näinud, kuigi neid loomi liikus päris palju.

Ka inimtekkeline keskkond sobib peesitamiseks

Ei saa öelda, et just see prügikastist sööv roomaja meil kõhu tühjaks ajas, kuid sellegipoolest otsustasime siinsamas restoranis kõhu ära täita. Esiteks oli keskpäev ja teiseks ootas meid ees sõit suurematest turismiteedest veidi kõrvale. Olime küll kindlad, et Los Chilese linn, kuhu plaanisime öömajale jääda, evib ka endas söögikohti, kuid kuna sinna oli üle 70 kilomeetri sõitu ning meil polnud aimugi, et milline on tee olukord, siis igaks juhuks tankisime Muelles nii end kui ka autot.

Naine proovis seekord mereande riisiga ning mina võtsin majaburgeri. Mõlemad road olid väga maitsvad ning portsjonid mehised. Burger oli selline korralik - grillitud steik salati ja saia vahel. Arve tuli taas sinna 15€ kanti, ehk siis vaikselt hakkas Costa Rica hinnatasemest pilt ette tulema.

Üle selle iguaanisilla pidigi meie tee jätkuma - suund põhja, otse Nicaragua piiri äärde. Juba enne mainitud Los Chilese linn on iseenesest veel iseloomutum kui Muelle, kuid sinna lisanduvad piirilinnaks olemise mured ja rõõmud. Turisti tõmbab sinna kaks asja - sa kas tahad korra üle piiri käia, et naasmisel uuesti saada 30 (või 90) päevase Costa Rica viisa või siis soovid külastada tohutud Caño Negro märgala, mille üks sissepääsudest asus just Los Chilese linnas. Meie kuulusime teise kategooriasse.

Kevade märgid Costa Ricas

Esimene üllatus, mis meid tabas, oli see tee. Mõeldes nende Costa Rica teede hirmulugude peale, eeldasin, et see põhja suunduv kõrvaltee (teed mööda Nicaraguasse ei saa, Los Chilesest käib naaberriiki paat - täpsustus: piiripunkt siiski avati, mais 2015) on siis meie esimene õõvastav sõidukogemus. Kuid võta näpust ja näpi katust! Muellest Los Chilesesse viib joonsirge ideaalses korras asfalttee, kus kiire kulgemise hoogu võtsid maha ainult liiklusmärgid ja ananasse täis kärudega traktorid (millest sai hõlpsalt mööda, kuna muu liiklus praktiliselt puudus). Nojah, „loodetavasti“ need õudusunenägudest pärit maanteed tulevad siis edaspidi.

Ananassivälu

Kuna oli selge, et kohale jõudmiseks kulub maksimaalselt tund (mitte näiteks kolm tundi, nagu oleks oodanud kehva tee puhul), siis hakkasime ise sõitu pikemaks tegema. Tee ääres jäi silma nii mõndagi pildistamisväärset ning nii tegimegi mõned lisapeatused. Näiteks jäi silma üks ilma lehtedeta kuid kollaseid õisi täis puu, mis tundus nii müstiline ja kevadine, et see tuli lihtsalt üle vaadata. Ning samuti ei satu just väga tihti ananassi- ja suhkrurooistanduste lähistele, mistõttu inspekteerisime ka need üle. Nagu ennist mainisin, käis

Vaikselt kasvab...

kibekiire ananasside koristusaeg, kuid seda ainult osadel põldudel. Kuna asusime siiski troopikaosas, kus klimaatilised olud aasta lõikes väga ei muutu, siis pole väga oluline, et kas külvad mais ja koristad septembris või vastupidi. Nii võis vabalt olla, et Uuetoa-Juan korjab ühelt põllult saaki, aga Lepiku-Diego ananassid alles hakkavad õitsema. Meie just juhtusimegi ühe sellise põllu äärde, kus ananassid olid alles rusikasuurused.

Põllul oli teisigi töölisi (leia pildilt sipelgad)

Aga niisiis Los Chiles. Madalad majad ja tolmused teed - midagi iseloomustavamat ei oskagi selle linnakese kohta öelda. Internet rääkis mulle telefoniekraani vahendusel, et siin on päris mitu hotelli ning keskuses asuv hotell „Tulipan“ on nendest kõige ägedam. Hotelli leidsime küll üles, aga vabu tube kahjuks polnud. Pagan! See oleks olnud hea koht, sest asus täpselt keskuse ja jõesadama vahel (need olid ka kaks kohta, mis meile linnas huvi pakkusid).

Ananassivaod

Variant kaks oli „Hotel Cabinas Carolina“. Tripadvisoris olid selle öömaja kohta hiilgavad hinnangud, mistõttu me väga ei vaevanud pead selle üle, et kas see on hea või halb hotell. Kui tripadvisor ütleb, et on hea, siis on hea (selline on minu isiklik kogemus). Põhimure oli selles, et kas vabu kohti on. Sest kui ma mainisin, et Los Chileses on mitu hotelli, siis mitu tähendab täpselt 3 ning kui näiteks Carolinas öeldakse meile, et otsige edasi, siis oleks ikka suhteliselt niru seis. Seda isegi enne seda kolmandat külastamata, sest selle viimase öömaja kohta internetist väga palju kiidusõnu välja koukida polnud võimalik - pigem olid hinnangud sellised, et kui te olete pikka aega kodutu olnud, siis kannatab ehk ühe öö seal olla.

Sellest õiest saab kunagi magus vili

Õnneks Carolina kabiinide veendunult ainult hispaaniakeelne teenindaja ütles, et neil on küll üks tuba alles. Et minge vaadake, see siinsamas vastuvõtutoa taga, maksab 11 000 coloni (20€) ehk siis tonna vähem kui eilne lõuna „Mar y terras“. Tuba number 21 asus läbi maja viiva koridori alguses ning oli üsna askeetlik - voodi, üks tool, nagi, televiisor, konditsioneer ja vannituba (dušš külma veega). Oli ka trellitatud aken, mis avanes sinnasamasse pimedasse koridori. Ühesõnaga selline paras kong, kuid kuna ööbimiskohtade valikud olid piiratud, siis kindluse mõttes võtsime selle toa siiski ära. Parem ikka kui autos või kusagil välipeldikus (ühe külastaja hinnang sellele kolmandale hotellile) magada. Neli seina, voodi ning auto jaoks turvaline parkla tagaaias - sobib. Ahjaa, kohe kõrval asus ka samanimeline restoran.

Hotel Cabinas Carolina

Küll jäi mulle natuke hoomamatuks see kiidulaul tripadvisoris. Võimalik, et tagaaias asuvad ülejäänud toad olid paremad, kuid meie tuba oli küll selline, mille puhul näeks arenguvõimalusi ikka päris mitmes kategoorias. Ehk siis tripadvisorisse läks minu poolt kirja ikka selline pigem vinguv kommentaar. Aga sisuliselt saime muidugi täpselt selle, mille eest maksime. 20 euro eest ei maksagi väga suurt luksust oodata. Teenindus oli siiski korrektne ja tuba ise puhas.

Nüüd kui öömaja olemas, soovisime vaikselt plaane teha selle osas, miks me üldse siia tulime. Los Chilesest on nimelt võimalik teha paadisõite mööda Rio Friod, mis on Caño Negro märgala üheks piiriks. Turismiraamatud ja ka erinevad fotograafide foorumid kiidavad seda jõekruiisi kui üht suurepärast võimalust näha siinse märgala linde ja loomi, kellest osasid võibki ainult riigi selles piirkonnas kohata. Enamus nendest jõekruiisidest ostetakse paaritunnise autosõidu kaugusel asuvast La Fortuna linnast (mis on suur turistilinn), kuid tõsisematel huvilistel soovitatakse ise Los Chilesesse kohale tulla, sest nii saab parema hinna ja varem paadisõiduga pihta hakata.

Meie eeldus oli, et kuna see on loodushuviliste jaoks selline päris põnev piirkond, siis on linnas kindlasti mõned turismifirmad, kes neid paadisõite korraldavad. See on ka loogiline, sest mina pole veel kohanud maailmas paika, kuhu voorivad väljamaalased kokku ning kus pole siis inimesi, kes soovivad külaliste raha vastu võtta. „Tulipani“ hotellis öömaja kohta uurimas käies, jäi silma ka hotelli kõrvalmaja küljes olev silt, millel oli paljulubavalt kirjas „Boat tours“. See restoran-turismibüroo oli ka avatud, kuigi sealsed 2-3 töötajat ei olnud väga kliendile orienteeritud. Loomulikult keegi peale hispaania keele midagi ei rääkinud (seda me ei eeldanudki), kuid meil läks isegi siis päris tükk aega oma soovi selgitamisele, kui näitasime nende enda maja küljes olevale sildile ja ütlesime „Boat tours“. 

Teenindaja: „Que?“

Meie: „Noh, boat tours, noh. Rio Frio. Manjaana.“

Teenindaja: „Siborsaborgabormabor…?“, ehk siis arusaamatu jutt hispaania keeles ning küsiva näo jätkuv olemasolu teenindajate näol.

Meie: „BÕUT. TUURS.MANJAANA. Esta possiibile?“

Teenindaja: „Lancha (paat hisp.k) Rio Frio?“

Meie: „Jajaaa…see tähendab Sii-sii, lancha“

Teenindaja: „Siborsaborgabormabor näete siin on number, helistage sellele. Räägib inglise keelt.“

Meie: „Graasjas!“

No helistasime selle numbril ning oh heldene aeg, vastaski üks senjoor, kes rääkis väga korralikku inglise keelt. Tuli välja, et tema tegeleb tõepoolest tuuride korraldamisega ning ütles, et pole probleemi - ka homme saab. Uuris veel, et kust me tuleme (Eestit aimas, aga ei teadnud). Aga siis: hind kahele 90 dollarit. Ohsavana… Eeldused olid tsipa väiksemad - lootsime, et saame 50$-ga hakkama. Tänasime pakkumise eest, lubasime mõelda ja tagasi helistada.

Guugeldasime veidi ja leidsime, et Los Chileses on veel üks turismifirma. Selle leidmine oli küll üks paras ettevõtmine, sest konkreetseid juhiseid polnud. Oli lihtsalt kirjas, et sõitke keskväljakult põhja poole ja siis varsti keerake ära. Kuhu ära ja millal varsti? Mingi ime läbi me siiski leidsime selle koha üles ja tohotillae - see reisibüroo ei olnud mitte ainult reisibüroo vaid ka suur bungalote kompleks ning need majakesed tundusid nagu uued. Miks me sellest kohast mitte midagi ei teadnud? Hea meelega oleks siin ööbinud. Koha nimi on Cabinas Felicia, öö hind oli 13 300 coloni ning enamus tubadest olid tühjad! Kurjadikurjadikurjat! Aga no mis seal ikka, olime oma valiku juba ära teinud. Kummalisel kombel pole neid endiselt (2015 lõpp) tripadvisoris ära märgitud.

Aga mitte öömaja pärast ei tulnud me. Tulime ikka oma paadisõidu pärast. Taaskord oli tänaval suur silt („Boat tours, Jeep safaris, Travel to Nicaragua jne) ning taaskord ei saanud mitte ükski teenindaja aru, et misasi see „Boat tour“ olla võiks. Pole kuulnud, pole näinud - põhimõtteliselt oleks võinud ka eesti keeles paadisõitu nõuda, tulemus oleks sama olnud. Seekord ei aidanud isegi sõna „Lancha“, sest ka paadi mainimisel ei saadud pihta, et mida me soovime. Mis toimub? Niipalju võiks ju ikka noored inimesed inglise keelt osata, et saada aru, mida tähendab nende enda maja ees asuv (ainult) inglise keelne silt. Aga no ei olnud ette nähtud.

Naine tuli siis idee peale, et kasutame hispaania keele vestmikku. See oli mul kotis olemas, kuid ma polnud mitte ühelgi oma reisil, mitte kordagi ühtegi vestmikku kasutanud. See tundub lihtsalt nii ebapraktiline - kuidas sa suhtled inimesega nii, et lehitsed mingit raamatut, püüdes leida sealt kohta, mis ligilähedaseltki seletaks sinu soove. Aga nüüd, kui meie põhja-harju dialektis hispaania keelt üldse ei mõistetud, oli see viimane väljapääs. Loomulikult ei olnud seal raamatus fraasi: „Me sooviksime homme varahommikul minna Rio Friole paadituurile. Kas see on võimalik ja palju maksab?“ Samas me suutsime siiski mingi ime läbi keelebarjäärist läbi tungida, mille peale poisil välgatas silmas arusaamist väljendav tuluke ning ta ütles, et ta kohe helistab giidile.

Helistab giidile… Nojah, väike kahtluseuss juba puges hinge ning kui ta oma telefoni pärast giidi toru otsa saamist mulle üle andis, selguski tõsiasi. Loomulikult oli see sama mees, kellele olime ligikaudu pool tundi tagasi helistanud. Õnneks ta mind ära ei tundnud ning natuke häält moonutades uurisin siis jälle paadisõidu võimaluste ja hindade kohta. Tal oli muidugi väga hea meel, et me helistasime ja samas teatas, et tavahind on küll 90 dollarit kahe inimese kohta, kuid kuna tal on üks paarike veel, kes homme vara tahab jõele minna, siis saab hinna teha pooleks. Et siis 45 dollarit per paar. Kuna see teine paar olime loomulikult ka meie, siis väga suurt säästumomenti me siit enda jaoks välja ei mõelnud. Giid uuris taaskord, et mis kandi mehi ka ollakse ning minult tuli kohe kiire ja loomulik vastus, et Rootsist. Kaks paari eestlasi pooletunnisega vahega kusagil Nicaragua piiri ääres oleks olnud natuke liiga uskumatu lugu. Lubasin igatahes mõelda ja andsin toru kiirelt teenindajale tagasi.

Mis siis teha? Tundub, et vahendajaks (või täpsemalt inglise keelt oskavaks vahendajaks) on siinkandis üksainus tüüp ja hind on üsna paigas. Mõtlesime, et helistame veel mõned korrad - siis on mehel peas juba terve suur laevatäis huvilisi koos ja hind paari kohta seal 10 dollari juures. Aga no ei hakanud teda kiusama, läksime hoopis sadamasse, uurimaks, et äkki saame ise laevnikega kaubale.

Los Chilese jõesadama üks soppidest

Los Chilese jõesadam oli üks väga mõnus paik ülejäänud linnaga võrreldes. Kolmes küljest paistis rohelus ning kohe tekkis tahtmine hüpata paati ja vaadata, mis on seal järgmise jõekäänu taga. Kusjuures paate ja laevu sadamas oli, kuid kõik need olid puhkeasendis ning ilmselt ootasid järgmist päeva (kuigi väidetavalt pidid ka õhtused kruiisid võimalikud olema). Seda, et linnake asus suure looduskaitseala servas, sai ka niisama sadamas jalutades aru.

Kime-masktikat

Jõesoppide ääres ja ka puude otsas käis vilgas linnuelu ning otse sadamast üle jõe, puude otsas, andsid oma olemasolust teada möiraahvid. Ajasin mõnda aega teleobjektiiviga ka tiivulisi taga, kuid kuna jõekaldad olid mudased, siis väga ligidale ei pääsenud. No kõik panused on siis homsel päeval, loodetavasti näeme ja kuuleme siin paljutki.

Great-tailed Grackle

Kuigi me siin sadamas ei näinud mitte ühtki reklaami ega viidet võimalikele jõekruiisidele ning meiega keegi rääkima ka ei tulnud (Aasias oleks me ilmselt selleks ajaks olnud ammu „ärimeeste“ piiramisrõngas), siis otsustasime, et ei hakka paadisõitu hommikuks üldsegi broneerima. Tuleme hoopis vara-vara sadamasse, proovime laevnikega otse hinnas kokkuleppele saada ning end mõnele paadile sokutada. Kui raske see ikka olla saab? Oli teada, et hommikul tuurid väljuvad, mistõttu olime kindlad, et ega lisadollaritest ei ütle ükski paadimees ära.

Pärast sellisele arvamisele jõudmist jalutasime veel veidi jõe ääres ringi ning siis juba hotelli ära. Päris naljakas oli seal „kapis“ istuda, klaustrofoobidele väga ei soovita. Õhtul sai rahulikult reisipäevikut kirjutada, järgmiste päevade plaane pidada ning mina võtsin esimest korda põhjalikumalt kasutusele ka ostetud SIM-kaardi andmemahu. Kuna need asulad, kus järgmistel öödel peatume, olid suures plaanis teada, otsustasin öömajad ära broneerida.

Niisiis plaan oli homme õhtuks jõuda Arenali vulkaani lähistele ning sealkandis ka päevake veeta. Sealt edasi aga sõita ümber Arenali järve Monteverde pilvemetsa ning ka seal üks päev ringi vaadata. Ehk siis La Fortunas (turismikeskus Arenali vulkaani kõrval) 2 ööd ja Santa Elenas (üks linnakestest Monteverde piirkonnas) 2 ööd. Natuke surfamist tripadvisori lehel ning potentsiaalsete majutuskohtade nimekiri oli koos. Kõige kõrgemate hinnetega (ja ka mõistliku hinnaga) hotellid/lodged olid juba täis, aga saime paremuselt teised-kolmandad. La Fortuna hotelli broneerisin ära otse booking.com lehel, Santa Elenasse kirjutasin e-kirja ning sain ka kohe vastuse, et  on veel üks maja vaba ja me võime selle saada, kui soov on kindel. Soov oli kindel.

Nonii - 4 ööd on nüüd muretu. Selline hotellide broneerimine teel olles hoiab kõvasti kokku aega ja vahest ka närve (kui jõuad pimedas tundmatusse külla ja järjepanu on kõik hotellid täis, siis tekib ühel hetkel ärevus) ning teisalt säilitab paindlikkuse. Näiteks Monteverde puhul soovisime esialgu pakkumist kaheks või kolmeks ööks ning alles kohapeal otsustasime, et oleme seal 2 ööd. Monteverde oli ka piirkond, kus tippajal võivadki öömajad lihtsalt otsa saada, mistõttu on mõistlik sinna minnes broneeringut omada. La Fortunaga on lihtsam - seal on ööbimiskohti lihtsalt niivõrd palju, et midagi ikka leiab. Alati.

Põhimõtteliselt võiks siinkohal panna päevale punkti, kuid…

Kella üheksa paiku olime siis sealmaal, et otsustasime magama ära minna. Hommikul oli vara ärgatud ning homme oli plaan sama teha, mistõttu üks korralik uni kulus ära küll. Voodisse ära, tekk peale, tuli surnuks ja… „Guantanamera, guajira, guantanamera oooo-ooo-ooo“ See ning paljud teised latiinohitid kõlasid vaikselt, kuid nõudlikult kõrvalasuva restorani muusikakeskusest. Sissepääs restorani aga asus meie toauksest ka hällilapsele kiviviske kaugusel. Ausalt öeldes niisama toas asjatades ei olnud mitte midagi kuulda, aga niipea kui helinivoo tase meie kongis nulli lähistele langes, tõsteti voodi justkui keset söögikoha põrandat. Kui keegi ikka võttis seal vaevaks nalja teha (seda ikka vaevuti) ning sellepeale üks kõvasti koolitet segakoor (no vähemalt tundus nii) naerda ulgus, oli tunne, et peaks ise ka viisakusest veidi muigama.

Ega midagi teha ka polnud, kell oli ju vaevalt üheksa. Täiesti normaalne aeg restoranis aja veetmiseks. Kurja naabrivanamutti (ülekantud tähenduses, mitte reaalne isik) ka ei tahtnud mängida, et niipea kui väljas veidigi hämaramaks muutub, peab välismaailm lakkama olemast. No näiteks kui kõrvaltänava kortermaja teise trepikoja neljanda korruse korteris keegi juhtub kõvemini köhatama, siis helistad politseisse, päästeametisse, kiirabisse ja kaitseliitu ning teele lähevad ka kaebekirjad korteriühistu esimehele, õiguskantslerile, lähima Selveri juhatajale ja presidendile.

Aga inimene harjub kõigega ning ligikaudu tunniga muutus see naeru ja guantanameerade segu ühtseks fooniks ja uni tuli kenasti peale. KOLL-KOLL-KOLL-KOLL!!! Assaaa püha puidust asjade voolimise peitel!!! Unesegasena ei saanud kohe arugi, et kes tulistab või mis nüüd kokku variseb. Jalad olid valmis jooksma, ootamata ära korraldusi suuna või põhjuse osas. Õnneks võtsin kontrolli oma keha üle enne tagasi kui oleks end poolalasti kusagilt Costa Rica ja Nicaragua piirilt leidnud.

Mis siis toimus? Seni teadmata fakt oli see, et meie toa lagi võrdus maja plekk-katusega. Põhimõtteliselt toimuski selle fakti teadvustamine mingi tundmatuks jääda soovinud elaja poolt. Oli see nüüd ahv, iguaan või harilik inimverejanuline hiidkodurott, on senini selgusetu, kuid selge on see, et täie tinnaga ta üle selle katuse jooksis. Ning uskuge mind - kui üks küüniseid omav elukas (kes hääle järgi kaalus päris mitu kilo) üle katusepleki jookseb ning see plekk asub sinu unele suikuvast peast umbes kolme meetri kaugusel, siis ikka testitakse päris korralikult nii südame kui ka väljalaskeavade ventiilide korrasolekut. Noh, ja siis jooksis ta ka veel tagasi. Ning mõne aja pärast otsustas uuesti maja teises otsas ära käia. Ja siis tagasi tulla. Väga virtuoosne unesegaja oli - päris mitu korda tabas sekundipealt ära selle momendi, kui olin just taas unele suikunud. See hetk oli tõprale kui stardipauk järgmiseks sprindiks. Mingil imekombel suutsime ka neid amokijookse ühel hetkel ignoreerida ja öösel magada, kuid need põhjused, mille pealt see hotellike tripadvisoris oma kõrged punktid olid saanud, kadusid üha kaugemale müstika valdkonda.