19.03 - Carara rahvuspark, Quepos

Tilk. Tilk-tilk. Tilk-tilk-tilk. Solin-solin… Lisaks sellele, et higi näol kaotasid pidevalt vedelikke voodis lebavad inimkehad, otsustas varahommikul eritajate klubiga liituda ka kipakas dušinurk. Tundub, et mingi ventiil, tihend või muu oluline veetoru küljes olev vidin tõstis ühel hetkel lihtsalt käed üles ja mõtles, et „las minna…“. Surve all oma võimalust oodanud vesi muidugi ei lasknud end kaks korda paluda ja hakkaski nirisema. Meie jaoks tegi asja huvitavaks see, et lekkekoht ei olnud tuvastatav - see asus kusagil seina taga. Seega ükskõik, mis kraane me seal ka ei näppinud (loe: naine näppis, mina magasin õndsa und), otsest mõju see probleemi lahendamisele ei omanud. Seega nirin jäigi magajaid ja magada üritajaid saatma kuni hommikuni välja. Higi voolab, vesi niriseb, palavus - ütleme nii, et suhteliselt vintsutusterohke öö oli. Aga nagu öeldakse - mis ei tapa, teeb tugevaks (või sandiks).

Ametlik ärkamisaeg oli 6.40, nii jäi 20 minutit aega matkaks valmis seadmiseks. Punkt kell 7 oli uksel õrn koputus. See oli Freddy, kes ütles, et naisel sai hommikusöök valmis. Ise ta meie suutäisi lugema ei saanud jääda, sest jalutuskäiguga pidid liituma ka kaks prantslast, kes pidid veerand tunni pärast temaga Carara pargi väravas kokku saama. Seega palus ta meil pärast sööki iseseisvalt pargi sissepääs üles otsida. See väga raske ülesanne ei olnud, sest Carara rahvuspargi pargivahtide majake asus kohe suure tee ääres, olime eile sealt juba korra mööda sõitnud.

Hommikusöögilaud oli allkorrusel, elutoas, ning Freddy naine (keda me nägime tol hommikul üldse esimest korda) juba ootas meid. Inglise keelt ta väga ei osanud, kuid selle puuduse korvas ta suure sooviga suhelda. Ehk siis muudkui seletas ja vajadusel mõnda asja ka mitu korda, seni kuni me lõpuks (tema arvates) aru saime. Põhisõnum oli selles, et on väga tore, et me nende väikese majakese olime üles leidnud ning loodetavasti oli ja on meil siin tore. Omalt poolt oli ta ettevalmistanud ühe suure taldrikutäie puuvilju (ses mõttes, et need koorinud ja ära lõikunud) ning röstsaiad moosiga ja kohvi. Kogus oli selline, et varahommikuks piisab täiesti. Samas tundus, et hommik oli väga varajane vaid meie jaoks. Proua Mayela sahmis oma jutustamise vahel kogu aeg ringi ning ühel hetkel oli täiesti kadunud, mis võimaldas meil rahulikult söömisega tegeleda.

Kui selgus tema kadumise põhjus, kukkus meil sõna otseses mõttes kahvel käest. Selgus, et need kaks taldrikut siin laual polnud teps mitte kogu hommikusöök (kuigi nagu ma mainisin, oleks sellest piisanud küll). Köögi poolt tuli õhevil proua kahe suure taldrikuga, kus olid peal praetud munad singiga ning paar kilo gallo pintot. Road asetati meie ette lauale umbes-täpselt sellel hetkel, kui meil hakkas kõht täis saama. Järsu liigutusega lükkasin röstsaiad ja puuviljad eemale ning selleks, et mitte perenaist solvata, tuli hakata seda kopsakat linnupetet kerre väänama. Külalislahkus on väga tore asi, kuid vahetevahel on seda lihtsalt füüsiliselt väga raske taluda :) Andsime oma parima, kuid inimvõimetel on siiski piirid - üsna palju riisi ubadega jäi taldriku servale konutama.

Iguaan oma hommikueinega

Kui koos munaga süües on sellel veel mingi maitsenüanss, siis pärast seda kui muna otsa sai, minul enam gallo pinto alla ei läinud. Haljalt on seda ikka väga raske süüa, justkui neelaks saepuru. Mitte, et Mayela oleks seda kehvasti teinud, vaid see lihtsalt ongi selline toit.

Vats maani, vaarusime autosse ja sõitsime rahvuspargi väravasse ära. Freddy oligi seal (koos mitmete teiste pargivahtidega, kes kliente ootasid), kuid prantslasi ei kuskil. Ostsime piletid ära (10$) ja jäime koos temaga ootama. Aga et mitte niisama aega raisku lasta, siis tutvustas Freddy meile sealsamas seistes mõningaid liike. Ja neid ikka liikus, sest ega see pargivahtide majake ja autoparkla muud polnud, kui väike väljalõige ümberringi laiuvast kaitsealast. Seetõttu polnud ka imestada, et nägime üle lendamas tuukaneid ja puna-aarasid, okstel istuvaid ja ronivaid motmote (see oli lind, mis tõestas, et saab VEEL kirjum olla kui siiani nähtud tiivulised), tüvelinde, kärbsenäppe ning võsa ääres luusivaid iguaane, kellest üks otsustas oma väiksema suguvenna hommiku alustuseks nahka panna.

Kell 8 polnud prantsmannidest ikka veel kippu ega kõppu ning 8.15 olime juba veidi ärevuses, ei tahtnud magusat matkaaega siin parklas (missiis, et põnevas) ära raisata. Õnneks 5 minutit hiljem see paarike tuli ning meie kakskeelne (inglise ja prantsuse) ekskursioon Carara vihmametsas võis alata.

Metsalilleke

Carara piirkonna metsad võeti kaitse alla aastal 1978 ning tänu kasvanud populaarsusele sai sellest 20 aastat hiljem rahvuspark. Populaarsuse üks põhjustest on kindlasti asukoht - pealinn jääb linnulennult 45 kilomeetri kaugusele ning populaarsesse kuurortisse Jacosse on vaid 15 versta. Kuna Carara koosneb suuresti primaarsest vihmametsast, siis ta on oluliselt niiskem ja tihedam paik kui Vaikse ookeani ranniku turismihitt Manuel Antonio

Kilatuukan

rahvuspark (seal on palju sekundaarset ehk inimese poolt istutatud metsa). Niiskus ja tihedus on aga head asjad, kui asi puudutab liigirikkust (ning mitte nii hea, kui see puudutab seal ringi liikumist). Nii leidubki siin lisaks eelpool mainitud lindudele veel erinevaid papagoisid, koolibrisid, rähne, järanokkasid, läiklindusid, tantsulindusid ja veel paljusid liike, mille nimed täpselt samamoodi ei ütle lugejale mitte midagi, kuid mida on siiski naljakas lugeda. Aga see ei ole ainult lindude

Streak-headed Woodcreeper

maailm - jõe ääres näeb krokodille, niiskemates võib kohata mürgikonnasid ja sisalikke, lisaks on metsas omale kodu leidnud paar kitseliiki, pekaarid, aguutid, ahvid ja laisikud, kuid nende nägemine paksus tihnikus oleks paras lotovõit.

Rahvuspargi suurus on lausa 4700 hektarit, kuid see, kuhu 97,34% turistidest (seal hulgas meie) oma jalgu tõsta saavad, on pisike

Kirjukäblik

matka-radadega nurgake pargi lääne- servas. Matka algus läks hästi aeglaselt, sest Freddy võttis kõik puud-põõsad-putukad-mutukad ükshaaval läbi. Nii rääkis ta seda, et miks ühe väikese künka küljel käis põõsastikus hirmus sagimine (seal oli sipelgarajad maapinnal ning linnud käisid sipelgatest matti võtmas).

Samuti leidsime ühe niinimetatud noolemürgi-konna (ametliku nimega rohemust noolemürgi-konn), mis rabas meid sellega, et ta,

Rohemust noolemürgi-konn

sigidik, oli imepisike ning tema kohtamine metsikus looduses vajab päris kindlasti treenitud silma ja teadmist, kust ning millal otsida. Seda sõrmeotsa suurust hüpikut (ja ka teisi sarnaseid konnasid) võib Cararas kohata ainult siis, kui on äsja sadanud, muul ajal on nad kusagil lehe all või risu sees peidus. Ja see nimi ei ole konnal niisama suusoojaks pandud - hoolimata väiksusest, on ühes konnas

Õhku täis tegelane

piisavalt mürki, et inimese süda jäädavalt seisma panna. Samas väljutab ta selle ainult siis, kui tunneb end ohustatuna. Õnneks minu kobakas teleobjektiiv ja statiiv (ainus võimalus metsaaluse peaaegu pilkases pimeduses pildistamiseks) ei olnud konna jaoks piisavalt hirmsad ning kõik said sealt eluga tulema.

Kiiver-basilisk

Giidi omamise pluss on veel ka see, et vahetevahel saab niiviisi ametlikelt matkaradadelt väljapoole astuda. Täiesti ametlikult. Niiviisi läksime jõe äärde üht kärbsenäppi vaatama (kes seal meid kenasti ootas) ning samuti leidsime üles puna-aarade pesa puuõõnes. Selles mõttes on „leidma“ muidugi võimendatud väljend - ilmselt käib Freddy selle puu all turistidega korra või kaks päevas. Aga meie jaoks oli

"...jõllitasime kõrgel olevaid papagoisid."

uus olukord ning jõllitasime paarikümne meetri kõrgusel olevaid papagoisid suu ammuli. Freddy lubas, et pärast näitab meile veel neid linde, et tal on mingid omad kohad, kus saab paremini vaadelda. Ei pea kaela kangeks väänama.

Kuigi tee oli kohati sobilik ka ratastoolidel kulgejatele, ei tähendanud see õnneks seda, et jalgadega elukaid ei näe. Sisalik siin, ahv seal, motmotid ja kanalised järgmise nurga peal. Kogu aeg

Londik-pauntiib

keegi kusagil liikus - mõnda sai pikemalt jälgida, kuid osad kadusid enne võserikku ära kui sai tuvastada, et kas tegu oli jaaguari või kohaliku puukoristajaga. Mida aeg edasi, seda ebasobivamaks muutus minu jaoks matka tempo. Kui prantslased näisid tahtvat peamiselt aarat

Türkiismotmot

näha ning kui see sai tehtud, siis olid juba uuesti ranna- mõtted peas (omavahel rääkisid, et Manuel Antonios oli küll rohkem ahve). Mina aga tahtsin ikkagi need elukad üles pildistada, keda oli võimalik üles pildistada, mistõttu jäin üha tihemini teistest maha seal oma statiivi ja teleobjektiiviga mässama. Õnneks sellest suur probleemi ei tekkinud, kuna minu uimamist lihtsalt

Vagunokk-ühiskägu

ignoreeriti. Kui tahad jookse järgi, kui ei taha, siis jää maha :)

Veidi enne poolt ühteteist olime pargivahtide majakese juures tagasi ning prantslaste jaoks oli selleks korraks tuur läbi. Aga mitte meie jaoks. Freddy ütles, et jõeäärse krokodilliraja jaoks on tänane ilm veidi karm (oli taas ääretult kuum ja niiske päev), kuid ta siiski näitaks meile veel mingeid kohti. Lihtsalt ootame natuke, et äkki keegi tahab veel tulla. Freddy ootas, meie vaatasime parklas ringi, jõime tonnide viisi vett ning tegime pilte. Linnupiltide kollektsioon muudkui täienes, liigirohkus ei andnud Cararas üldse häbeneda. Natuke aega seisad mõne suvalise suurema puu all ja muudkui tuleb uusi nägusid. Üks põnevam kui teine.

Aarad pesasuudmel

Hooma- matu ajaühiku (5 minuti? 10 minuti?) pärast leidis Freddy taas ühed prantslased, kes tahtsid aarasid näha ning seekord istusime sellel eesmärgil autodesse ja sõitsime mõned kilomeetrid mööda teed tagasi tema koduküla poole. Keerasime ühes täiesti mittemidagiütlevas kohas teepeenrale ning kablutasime Freddy järel vast sada meetrit jala, ühe kuivanud puu juurde. Ning ennäe - sealsamas, suure tee ääres, oli kuivanud puu keskel auk, mille täielikku nautimist varjas puna-aara värviline ning kopsakas keha. Prantslased olid vaimustuses, meie samuti. Jälle tekkis see mõte - ahah, nii lihtne ongi siis aarade nägemine. Aga nojah,

Suur-masktikat

pead ikkagi teadma kohti - olime sellest paigast varasemalt kolm korda mööda sõitnud ning sama palju kordi võite arvata, et kas me olime seda pesapuud ja aarasid märganud. Aga seal nad olid - üks istus pesasuudmel ja vaikselt pronokkis ning teine üritas talle külje alla ronida. Lasin aga fotoka katikul klõbiseda, kuigi valgus ja ümbrus kõige paremad polnud. Samas on puna-aara siiski puna-aara, ei maksa väga pirtsakaks nüüd ka minna.

Sealt edasi sõitsime läbi küla ookeani äärde, kus pidi olema aarade kogunemispuu, kuid see kahjuks oli tühi. Seega 15 minutit pärast Carara parklast lahkumist, olime seal tagasi ning Freddy ütles, et see oli nüüd küll kõige lihtsam 20 dollarit, mis ta elus teeninud on. Selles mõttes et selle prantsuse vanapaari jaoks oligi see

Nikaraagua leeträhn

veerandtunnine väljasõit kogu tuur ning hoolimata selle lühidusest, oli näha, et nad olid tulemusega väga rahul. Aarad nähtud, tšekk.

Meie jaoks oli tal veel üks mõte plaanis, kuid pakkus taas, et ootaks veidi, et äkki keegi tahab veel kaasa tulla. Meiegipoolest, tegevust jagus seal oodates ka piisavalt. Ise vaikselt mõtlesin, et kas tõesti kõik see erinevatesse kohtadesse vedamine mahub selle 50 USD sisse, milles kokku leppisime. 1 tunnist ja 45 minutist oli saanud juba 2,5 tundi ning mingi koht oli veel käimata. Kuna Freddy ise rahateemat üles ei võtnud, siis ei hakanud ise ka torkima.

Kuna see ennelõuna oli turistide mõttes üsna loid, siis peagi olime taas teel ning suundusime uuesti ranniku suunas. Väikestel külavaheteedel kontrollisime üle mingeid paiku, kus võiks kedagi näha või olla. Rähnid, väikesed laululinnud ja erinevad puukoristajalaadsed jäid silma (ning mõnikord ka kaamera ette) terve tee vältel. Ühel hetkel jõudsime jõesadamasse ning siis pakkus meie teejuht välja kaks varianti - kas teeme siin suudmelähistel väikese jalutuskäigu või siis sõidame natuke maad tagasi ning proovime ühe väikese lisajõe äärses mangroovisalus kedagi leida. Ja et meil kergem oleks valida, ütles ta kohe otsa, et tema eelistaks teist varianti, sest praeguses keskpäevases põrgukuumuses, siin jõedeltas ilmselt väga palju kedagi peale krokodillide ei näe. No kui ekspert on rääkinud, siis mis meil seal ikka. Narr oleks ju öelda, et ei-ei, me arvame, et siin on ikka palju ägedam, mida sa ka tead.

Lodinokk-haigur

See „teine koht“ asus lähedal asuva väikese külakese servas, auto parkisime sisuliselt ühe proua hoovi ja siis kalpsasime üle tema väikese karjamaa. Ei saa mitte taas mainimata jätta, et klimaatilised tingimused olid endiselt inimese elutegevuse mõttes piiripealsed. Lauspäike, kraadid seal kolmekümnendate keskel ning ning õhuniiskuse tase oli umbkaudu võrdväärne sellega, kui seisaksid riietega keset jõge, kaelani vees. See oleks suurepärane paik testimiseks, et kas inimesel ühel hetkel higi otsa ka saab. Ka Freddy mainis, et täna on pisut kuumavõitu, kuid loodetavasti puudesalus on eluolu veidi leebem.

Kaldaviu

Veidi leebem seal tõesti oli, kuid see „veidi“ oli pigem selline teoreetiline nüanss. See on sama hea kui näiteks satud inimsööjate kätte ja nad pistavad su patta ja hakkavad keetma, kuid temperatuuri 100 kraadi peale ei lase, vaid hoiavad maksimaalselt 90 peal. Seepärast, et sa meeldisid neile ja et sul on täna sünnipäev. Ka siis on temperatuur ju veidi väiksem, kuid vaevalt, et sa sellest žestist väga suurt rõõmu oskad tunda.

Saunamaailma tingimustele tõi leevendust hoopis Freddy, kes järjest hakkas meile näpuga mingites suunades näitab. Ja iga kord kui vaatasid selles suunas, kuhu sõrm osutas, oli seal mõni elusolend (reeglina lind). Minu isiklik päeva tipphetk saabus siis,

Välja-videvikusorr

kui ma märkasin oksa peal istuvat sorri (sorr - see on linnunimi) enne meie giidi. Ülikiire ja järskude haakidega lendavat sorri olime näinud ka ennem puude vahel lendamas, kuid ta liikumised olid nii kiired ja välimus selline, et teda niisama puuoksast ei erista, mistõttu oli linnu maandumiskoht jäänud tabamatuks. Aga siis ma ühel hetkel märkasin üht kühmu oksa peal ja sügavalt rahulolevana näitasin ka Freddyle - näe vaata sinna, seal on sorr.

Aga see oli ka ainus kord, kus ma nägin midagi enne teda. Vastupidiseid situatsioone oli aga pidevalt ning seal jõeäärses võsas ragistades nägime erinevaid haigruid, iibiseid, pistrikke, kotkaid ja ka üht krokodilli. Hulga nendest sain ka pildile, seega taandus see põrgukuumuses (ja niiskuses) olemine isegi tagaplaanile.

Ligikaudu tunni pärast olime auto juures tagasi. Teekonnalt tõime lisaks mälu- ja digipiltidele kaasa ka paar looduslikku meenet. Ühe puu all olid maas naljaka kujuga viljad. Alustaldrikust veidi väiksemad, kühmulised kaunad, mis nägid välja nagu kõrvad ja mille raputamisel seemned sees krabisesid. Kui neid mitu tükki kätte võtte, siis saaks sellest päris mõnusa muusikalise instrumendi. Looduslik meene oli seda tähelepanuväärsem, et need viljad kuulusid Costa Rica rahvuspuule. Ametlik nimi on sellel Guanacaste, kuid inglise keeles kutsutakse puud veel elevandikõrvapuuks (eelmainitud põhjusel) ning eesti keeles leidsin nimetuse kostariika suksupuu (ma pole veendunud, et see on ametlik nimi, kuid mine sa tea). Guanacaste on ticode rahvuspuu seetõttu, et riigi loodeosas on see suur ja laia võraga puu äärmiselt levinud ning sellest tuleneb ka sealse piirkonna ametlik nimetus - Guanacaste provints. Aga noh kõik see on tegelikult lihtsalt informatiivne vaht - me võtsime need võõrliigi seemned koju kaasa ikkagi seetõttu, et need olid naljakad ja krõbisesid raputades.

Selle jalutuskäiguga lõppes lõpuks ka meie tuur ning samuti Freddy tööpäev. Olime kokku Cararas aega viitnud üle nelja tunni, ehk siis „Ruby’s lodge’i“ jõudsime tagasi nõks pärast keskpäeva. Meile oldi kohe valmis ka lõunat pakkuma, kuid kuna pidime täna veel tükk maad edasi liikuma, siis sellest variandist siiski loobusime. Soovisime hoopis rahadega ära klattida. Siis selguski, et see pool päeva ikkagi päris poolmuidu polnud. Kuna ta tavataks on 50 USD 1 tunni ja 45 minuti eest, siis küsis, et kas sobib kui maksame giiditeenuse eest 100USD ja ööbimise eest 50USD. Kuigi me sõna-sõnalt kokku ei leppinud, et täiendavad tuurid ja sõidud olid lisaraha eest, siis tegelikult ei olnud meil ka mingit põhjust vaielda. Ta tõepoolest investeeris meisse poole oma päevast ning selle eest oleks olnud ebaõiglane talle tasuda vaid see esialgne 50$. Usun, et ta oleks seal Carara väravas juhuturiste oodates teeninud rohkem (seda näitas juba see väike trett prantslastega, kus 15 minuti eest kukkus 20$). Lisaks kulutatud ajale, saime temaga koos ringi jalutades ja sõites ka kohaliku looduse osas palju targemaks ning nägime kohti/liike, mida ise poleks märganud. Seega maksime rõõmuga küsitud summa ja jätsime hüvasti. Kes kunagi Carara kanti satub, sellele julgen kindlasti Freddyt giidiks soovitada - olen kindel, et te ei pettu.

Jõgi oli krokusid täis

Aga me mitte ei sõitnud esmalt edasi, vaid taaskord tagasi Carara peavärava suunas. Seekord sinna sisse ei keeranud, sest eesmärk oli üle vaadata krokodillid, keda nägi kõige paremini paar kilomeetrit edasi asuva maanteesilla pealt. Tegemist oli üsna adrenaliinirohke atraktsiooniga, sest see oli täiesti tavaline maantesild, kus jalakäijate osa puudus. Tuletan meelde, et tegemist oli magistraaliga, mis ühendas pealinna Vaikse ookeani kuurortitega. Õnneks niipalju oli tehtud, et autojuhtidele olid välja pandud hoiatavad ja kiirust piiravad sildid, seega päris kamikaze ei pidanud

Päris paras purakas

olema, et krokodille näha. Samas võtab ikka olemise üsna hõredaks, kui reka sinust vähem kui meetri kauguselt mööda tuhiseb (küll „kõigest“ viiekümnega). Aga sillal oli tegelikult rahvast päris palju, seega autojuhid olid üle keskmise ettevaatlikud.

Käisin ja tegin tiiru sillal üksinda, sest naine ütles, et tal on kuumast natuke kopp ees ja istub parem jahedas autos ning taastub. Ei saanud seda kuidagi pahaks panna, isegi oleks hea meelega natuke jahutanud end. Kuid teisalt tahtsin ka krokodille näha ning siin pidi neid olema rohkesti.

Krokodille oli tõesti jõekallastel väga palju, üks rasvasem kui teine. Ei kujuta isegi ette, et mis siin nende nii hea toitumuse taga on. Kas

Puna-aara ja fregattlinnu vari

kusagil lähedal on mõni turistidele mõeldud ujumisrand? Inimesed otsivad ju üha rohkem ja rohkem adrenaliini tekitavaid kogemusi, mistõttu võiks suplus krokodille täis jões olla üks nendest võimalustest, mille peale mingi kildkond noori (ja miks mitte vanu) adrekasõltlasi kohale tormab. Arvestades krokodillide-ninaprillide ülekaalulisust, võis eeldada, et selle kildkonna suurus on ajas selgelt kahanev. Või kui tehakse krokodillijõgedes ujujate suvepäevi, siis on igal aastal ainult uued näod.

Keiser-fregattlind

Kui krokodillid nähtud, võtsime lõplikult suuna lõuna suunas. Nii ilmakaare kui toidukorra mõttes. Enne jäi silma, et selles kohas ranna lähedal, kus käisime aarasid otsimas, olid päris mitmed sodad ja kuna kellaaeg oli varajane pärastlõuna, siis oli kehakinnitamine paslik tegevus. Aga kui me juba sinnakanti läheme, siis võiks ju selle aarapuu ka veel ühe korra üle vaadata.

Tõeline värvide mäng

Jackpot! Aaraparv (5-6 lindu) oli seekord täiesti olemas ning kraaksus-röhitses valjuhäälselt just selle puu otsas, mis meile ennist oli ette näidatud.

Õnneks nad ei istunud seal niisama vaid hüppasid oksalt oksale ning tegid ka demonstratiivlende. See viimane kujutas endast üheskoos terve pundiga startimist, lendamist 100-200 meetrit piki ookeanikallast ning siis ringiga tagasi ja uuesti maandumist selle

Unistus aarast

sama puu otsa. Siis jälle väike kädistamine-kraaksumine-hüplemine ning taas uuele ringile. Puna-aarad on ikka tõelised värvipommid. Kui nad seal puu otsas omavahel koha pärast kaklesid, siis see pillerkaar võimendus veelgi. Väga vinge vaatepilt. Õnneks sain sealt ka mõned vahvad kaadrid (tegelikult kõige paremad üldse aaradest), millega ehk veidi saab seda kohtumist ka

Lendavad!

edasi anda. Seega faktiliselt nägime aarasid (ja saime ka paremaid pilte) ilma giidita rohkem kui koos giidiga. :) Kui muidugi see väike detail kõrvale jätta, et ilma giidita me poleks elu sees seda külaservas asuvat puud teadnud üles otsida.

Pildid tehtud, oli käes kõhukinnitamise (mitte segamini ajada kinnistamisega!) aeg. Üks küla keskel asunud väike soda tundus selleks just sobiv olevat, sest auto sai parkida silma alla (meil ju kohvrid pakiruumis laokil) ning mitmed kohaliku näoga inimesed olid seal juba ees vitsutamas. See viimane seab alati ka teatava kvaliteedimärgi söögikohale. Kohalik ju sellisesse taverni (enamasti) sööma ei lähe, kus šnitsleid rottidest tehakse ning salat on kategooriast „värske on hästi läbipestud vana“. Toit oli maitsev, teenindus viisakas ning hinnatase madal. Meile täpipealt sobiv kombinatsioon.

Kaunid teeäärsed vaated

Ees ootas ligikaudu 100 kilomeetrit sõitu lõuna suunas, mis ajaliselt tähendas poolteist tundi. Tee oli korralik, kuid keerutas piki rannikut asuvate mägede ja külakeste vahel. Kohati rohkem sisemaa pool, kohati päris ookeani kaldal. Ühes kohas tegime ka peatuse - kui suurem kuurortlinn Jaco selja taha oli jäänud ning maantee tõusis mere ääres kõrguvate kaljude servale. Sealt

Jaco rannariba

avanevad vaated olid lihtsalt sellised, et autojuhil oli mõistlik korra kinni pidada, kaunidus sisse ahmida ning siis rahuliku südamega edasi sõita. Et ei peaks kaljuserval liigeldes oma tähelepanu kurvilise tee ja kaunite vaadete vahel jagama.

Oli näha, et Jaco ja selle rannariba asuvad tõesti looduslikult kaunis paigas. Kuigi sealsed kõrghooned ja kortermajad kriipisid sellesse idülli üsna sügavad vaod - Lasnamäe maju meenutavad ehitised ei tee ühtegi piirkonda kaunimaks. Kui aga neile selg keerata ja vaadata teisele poole, siis olid näoga tumeda, vulkaanilise liivaga Playa Hermosa suunas ning vat see oli võimas vaatepilt. Mitte liiv, ega rand ja palmid, vaid sealsed lained! Piltidelt on hästi näha, et kui suured on lained ja kui tilluksed on rannas inimesed. Nii võimsa vaatepildi põhjuseks oli asjaolu, et rand on avatud otse ookeanile ehk siis polnud mingit lahesoppi ega madalikku ookeani veevoogusid tagasi hoidmas. Kui sellele pildile veel heli ka juurde saaks

Võimsate lainetega rand

panna, siis puhtalt selle müha kuulamine kaotas minust igasuguse soovi selles kohas vette minna. Aga näe inimesed siiski ujusid - päris mitu täppi on rannaribast päris kaugel. Julged suplejad!

Järgmine peatus tuli teha siis, kui tee kasutamise eest jälle mõningad veeringud küsiti ning siis juba Quepose linn. Eile õhtul oli mul õnnestunud pärast pikka otsimist ja valimist hotellibroneering ära teha, seega teadsime, kuhu minna. Sellegipoolest võttis Best Western Kamuk Hotel & Casino juurde jõudmine päris palju aega, sest linnas oli parasjagu tipptund ning hotell asus linna tagumises otsas. Tagumine ots ei olnud õnneks taguots, vaid hoopistükkis Quepose kauneim piirkond. Hotell asus sisuliselt ookeani kaldal, vaid autotee ja lai jalakäijate promenaad olid vahel. Esmamulje seega väga hea.

Kuulumine Best Westerni ketti tähendas ka seda, et mingid elementaarsed standardid (loe: lääne standardid) olid hotellil eelduslikult olemas. Seetõttu imestasingi, et nende küsitav hind oli vaat’ et piirkonna üks parimaid. Tausta mõttes mainin ära, et nii Quepos, kui ka kõik need 10 kilomeetrit, mis lahutasid linna Manuel Antonio rahvuspargist, olid hotelle pilgeni täis. See paik on Costa Rica turisminduse kuumim koht. See fakt iseenesest tegi meid ettevaatlikuks (sest populaarseim paik =  väääääga palju inimesi = ebasobiv koht looduse nautimiseks), kuid kuna selle paiga ilu ei jõuta ära kiita, siis ei täinud Manuel Antoniot ka vahele jätta.

Igatahes… Quepos ja hotell Kamuk siis. Auto pudistasime kuidagi sinna hotelli ette poolviltu ära, sest parkimiskohti ei olnud ning naine käis esmalt sees uurimas, et kas me oleme ikka oodatud ja kuhu auto parkida saab (broneering lubas tasuta parkimiskohta). Selgus, et turvatud parkla asub hoopis kõrvaltänavas, mistõttu tõstsin auto kohvritest ja muudest kodinatest tühjaks ning sõitsin iseseisvalt seda paika otsima. Reklaam tõepoolest ei valetanud - see parkla oli tõepoolest turvatud. Sisuliselt oli tegemist kvartali sees asuva väikese platsikesega, kus kolmes küljes olid kõrged naabermajade seinad ning tänava pool nii kolme meetri kõrgune raudvärav, millele oli okastraat kaunistuseks peale rulli keeratud. Parkimiskohti oli vast tükki kümme ning seal manööverdamine vajas piinlikku täpsust auto gabariitide tunnetamisel - kohati oli ikka sentimeetrite küsimus, et kas läheb esiots vastu kivimüüri või siis äestad küljega naabersõiduki ära. Õnneks suutsin kahju tekitamata oma Nissani ikkagi ära paigutada.

Korralik hotellituba

Hotelli retseptsioon oli ka paljulubav - korralikud univormides teenindajad, kes rääkisid arusaadavat inglise keelt. Selles keeles räägiti meile kõrvalasuvast basseinist, hommikusöögist ja erinevates ajaveetmise võimalustest (kui need peaks huvi pakkuma). 80$ per öö eest saime toa kolmandal korrusel, vaatega kõrvaltänavasse, kuid kui rõdule astuda, siis sai kenasti nautida ka ookeanivaadet.  Voodi oli suur, toas oli konditsioneer, telekas ning parajalt suur duširuum. Mis sa hing veel ihkad? Seda enam ei saanud ma aru, et miks selle koha eest küsiti „vaid“ 80$, piirkonna tavataks algas kolmetärnihotellide (ja laadsete majutuste) puhul ikka 100-st dollarist. Tripadvisori ainsad vingumised olid mürataseme kohta, kuid kui aken kinni panna, siis polnud tegelikult hullu midagi.

Vaade rõdult

Kuna läheduses asus päris mitu poodi ja ka söögikohta, siis otsustasime, et õhtusöögi hangime nende kaasabil. Kusagilt ostame midagi sooja kaasa, väikesed joogid poest ning seda kompotti (mis loodetavasti siiski pole kompott) naudime juba oma õdusas toakeses.

Kõige sobivamaks sooja toidu pakkujaks pidasime üht tillukest söögikohta hotellist tosina kukesammu kaugusel. Ja kui ma ütlen tilluke, siis ma pean silmas seda, et klientidele mõeldud osa oli söögikohas väikese elutoa suurune. Seal oli paar lauda ja mõned toolid, peamiselt vist tellimuste täitmise ootamiseks. Valisime selle koha seetõttu, et rahvas saalis sealt kogu aeg sisse-välja ning enamustel olid kohalikud näod ees. Ehk siis tundus olevat selline kodulinnarahva kiirtoidukoht. Kuigi olud olid kitsad, siis praed olid suured. Võtsime sealt ühe hot-dogi kanaga (huvitav, kas see on sama, mis hot-chicken koeraga?) ning maja hamburgeri.

Koha omanik oli selline laadna noormees, kes näis praktiliselt kõiki oma kliente nimepidi teadvat.

Vaade tänavale, üle tee siis need "kuulsad" baarid

Toitlustusorganisatsiooni (ja ka pere) mudel oli lihtne ning konkreetne - pereisa võttis tellimusi, suhtles klientidega ning vahelduseks vahtis ka telekat, samal ajal kui naispere köögis, kuuma pliidi ääres kõik hõrgutised valmis tegi. Logistika eest vastutasid lapsed (lapstööjõud!!), kes siis valmis saanud ja pakendatud road kas isa või otse klientide kätte ära toimetasid.

Nagu mainisin, olid portsjonid suured ning hotellis selgus, et need olid ka maitsvad. Tolle õhtu miinuspoolele jäi aga asjaolu, et naisel vajus enesetunne normaalnivoost mõned astmed allapoole. See kuum-külm-kuum-külm-kuum-tüüpi elukorraldus oli siiski oma lõivu võtnud. Konditsioneeriga tuleb kuumas kliimas ettevaatlik olla, see on teada fakt, aga kui ei kannata pidevalt saunas olla, siis on jahutust vaja. Nüüd oli tulemus käes - väike palavik ja külmetusele sarnanev tunne.

Sellest hoolimata otsustasime, et hoiame konditsioneeri täna öösel siiski sees (küll tavalisest kõrgema temperatuuri peal). Siinne külmaaparaat oli vaiksem ning ei puhunud ka otse peale, mistõttu eeldasime, et stabiilne ja veidi jahedam temperatuur on magamiseks siiski mugavam kui pidev palavus (oli teada, et öösel soojapügal 25 kraadist allapoole ei lange). Võimalikke soojapuudujääke oli võimalik reguleerida paksu tekiga, mis kummalisel kombel oli toas täitsa olemas.

Aga päris magama me ei saanud jääda. Olime mõned tunnid tagasi vastuvõtulauda helistanud ja kurtnud, et voodi kõrval on ühe lambi pirn läbi. Lubati tunni aja jooksul töömees saata, kuid ei olnud temast kippu ega kõppu. Tegime veel ühe kõne ja sellepeale öeldi, et kohe-kohe tuleb. Selle kohe-kohe saabumist jaksasime oodata paar tunnikest, siis hakkas vaikselt koitma, et miks see toahind on selgelt madalam samaväärsetest pakkumistest. Teenindus sisaldas küll laia naeratust, kuid reaalseid tegusid ei pruukinud lubadustele järgneda.

Samas see pirni mittevahetamine oli selline õhkõrn ebamugavus, mida päeval (kui on valge) ja öösel (kui magad) ei pane üldse tähelegi. Küll aga paneb öösel üsna hästi tähele kõrvalasuvates baarides toimuvad peomöllu. Oli neljapäeva õhtu, aga kõrtsid olid rahvast täis ning baaride tänavapoolne (sellesama tänava, mille kõrval oli meie hotell) külg sobilikult ilma seinteta. Jah, nagu enne mainisin, siis tripadvisorit lugenuna olin teadlik, et varasemad kliendid on kurtnud müra pärast. Kui päeval tundus see tühise faktina, siis mida aeg öö poole edasi veeres, seda hullemaks asi läks.

Kui silmad kinni panid, siis varsti hakkasid mõtlema (kui neid mõtteid kuulda oli), et pidu on vist meie hotellituppa vaikselt üle kolinud. Keegi nagu röökis midagi hispaania keeles voodi jalutsi lähedal, mille peale siis voodi kõrval seisnud aastatepikkuse lavakogemusega meeskoor pingutatult naerda möirgas. Asi oli nii hull, et käisin päris mitu korda kontrollimas, et kas aken on ikka kinni - oli küll. Hoolimata sellest, et olime kolmandal korrusel, oli kogu lärm tõesti peensusteni kuulda. Kõva mürgel kestis ligikaudu kella kaheni öösel.

Ah et mis kell 2 juhtus? Juhtus see, et muusika pandi kõige lähemas baaris niipalju kõvemaks, et mögisemist enam kuulda polnud. See meie väsinud (ja ka haigeid) ihusid ning meeli loomulikult rõkkama ei pannud, kuid mitte midagi teha ka polnud. Ma saan nüüd täiesti aru nende Tallinna vanalinna elanike murest, kelle majade läheduses on hommikuni lahti olevad lõbustusasutused. Kui seni mõtlesin, et selle lärmi pärast halamine on lihtsalt üks kiuslike vanainimeste tänitamine, siis see öö seal Kamuki hotellis tõestas ära, et sellistes oludes ei ole võimalik pikalt viibida. Kitsas tänav ja kõrguvad majad võimendavad baarist tulevat muusikat ja selle ees toimuvat jutuvada niipalju, et kuulmisvõimega inimesel ei ole seal põhimõtteliselt võimalik magada. Tegelikult tunneks seda vibratsiooni ka pimekurt. Kui seda peaks kannatama aga nädalaid-kuid-aastaid, siis ausalt öeldes mina läheksin vabatahtlikult Paldiski maanteele ja paluksin üht hästi pikkade varrukatega särki ja privaattuba.

Ühesõnaga - öö oli väga raske. Eriti naisel, sest tema pidi veel maadlema ka palaviku ja külmetusnähtudega. Seega tasub teinekord internetti rohkem uskuda - kui ikka mitmed ja mitmed kliendid kirjutavad, et lärm on suur, siis tasub valida mõni teine öömaja. Ehk siis siin läksin hotellivalikuga alt. Kõik oli ju muidu tiptop, kuid kõige põhilisemat loodetavat hüve - magamist - polnud võimalik siin praktiseerida. Vastu hommikut vist keerati muusika tagasi endisele tasemele (mis meie jaoks oli kõige lähem vaste vaikusele), mistõttu mõned tunnid saime ka sõba silmale, kuid välja puhkamisest jäi tol öösel ikka väga-väga palju puudu.

Lähivaade

Päeva teekond