Hommik polnud väga palju õhtust targem. Selles mõttes, et
taevas siras päike, kuid väljas oli siiski vaid selline paras Eesti suvi. Selle
põhjuseks oli asjaolu, et Paraiso linn asus merepinnast 1300 meetri kõrgusel
ning see kõrgus oli piisav selleks, et tasandada laiuskraadidest tulenevat
päikesekütet. Vähemalt nii ma selle endale peas ära seletasin. Võimalik, et
„radikas“ polnud veel lihtsalt tuure üles võtnud, sest kell oli ju napilt 8
läbi. Igatahes olime rõõmsad, et ilm oli ilus, sest täna ootas
ees väike
ringkäik siinses kandis ning sõit Kariibi mere äärde.
 |
| Vaade söögikohast |
Kõige tähtsam asi aga kõigepealt – söömine. Olime konkurentsitult
viimased hotellikülalised, kellel täna kõht tühjaks läks. Kõik teised olid end juba
täis puukinud ning seetõttu oli söökla meie päralt. Sellegipoolest ei tahetud
meid sinna lubada ja pakuti hoopis söögikohana välja hotelli õu, kus olid paar
lauda ja toolid ning juba eile mainitud miljoni dollari vaade külgnevale orule
ja mägedele. No mis meil sai selle vastu olla! Kohe toodi ka menüü ja paluti
hommikusöök välja valida. Tuleb mainida, et seda oli üsna keeruline teha, sest
no ei saanud pilku nendelt lummavatelt vaadetelt ära. Võtsime nii muuseas ühe
kontinentaalse ja ühe kohaliku hommikusöögi ning põrnitsesime neid rohelusse
mattunud pinnavorme edasi. See tähelepanematus, nagu hiljem välja tuli, oli
viga, aga sellest juba hiljem.
Kui silmad kaugusesse passimisest ära väsisid, otsustasin
hommikusöögi kõrvale ära lahendada ka järgmiste ööde
majutuse. Eile olin
saatnud kolm e-kirja ning hommikuks olin saanud vaid ühe vastuse ja ka see oli
eitav (see tähendab, et polnud vabu kohti). Etteruttavalt võin öelda, et ma
polnud vastustega üldse mitte kärsitu, ülejäänud kahelt ei tulnud vastust ka
järgnevatel päevadel. Ega kuudel. Kuna näis, et head kohad lähevad kiirelt,
siis otsustasime, et laristame siin reisi lõpus keskmiselt rohkem ja võtame ühe
hea, aga mitte nii odava öömaja. Casa Marcellino nimeline asutus oli tripadvisori
portaali edetabelis seal päris tipus (neljas koht 43 konkurendi hulgas) ning
minu isiklikus soovilistis ka sees, kuid seni oli 110$ suurune hinnalipik meid
muid variante otsima pannud. Kuna odavamad kohad oli tõesti kõik täis ja sealt
edetabeli teisest poolest mingit päris pellerit ei tahtnud, siis sai tehtud
otsus, et priiskame. Casa Marcellino majakest (see polnud hotell, vaid
rohelusse mattunud krunt, kus olid peal puhkemajad) oli võimalik broneerida
läbi booking.com-i ning uskudes seal käinud inimeste kiitvaid kommentaare, lõin
majutuse kolmeks ööks lukku.
 |
| Ja veel üks vaade |
Hommikusöögiks pakuti kontinentaalse paketi juurde ka
täielikku eksootikat. Lisaks traditsioonilisele röstsaiale ja munale, oli
taldrikul väike kopsikutäis puuvilju ning nende seas oli ka üks puuvili, mida
ma polnud varem siin riigis saanud – õun. Maitses see ubin nagu üks korralik
Poola õun – koor paks kui saapatald, sisu veidi „Orto“ šampooni maitsega. Ülejäänud,
kohalikud viljad, olid aga selle eest nagu päris söök.
Toit kõhus, oli maksmise aeg. Öeldakse, et tõrvatilk
rikub terve pütitäie mett. Ma ei ole selles väites küll 100% veendunud, sest
kui see tilk korralikult ära segada, siis vaevalt et mingi väga hull
maitseerinevus tuleb (pigem küsitaks tänapäeval „Suitsuse ökomee“ eest lisaraha),
kuid siiski nii öeldakse. Arve pealt avastasin üllatusega, et sinna on märgitud
lisaks ööbimisele ja õhtusöögile veel ka hommikusöök tipico, mille taga seisis uhkelt nullist erinev number. Kuna
hommikusöök pidi olema hinna sees, siis loomulikult kohe küsisin, et milles
kühvel, mille peale omanik väitis, et tasuta on ainult kontinentaalne
hommikusöök, kõik muud on tasulised. Et menüüs olevat see kirjas olnud. Ahah.
Võimalik, et see oli seal kusagil kirjas (ilmselt oligi, kui nii väidetakse),
kuid meie seda ei näinud. Minu hinnangul käib selline trikk servapidi ebaausa
kauplemisvõtte alla. Kui sa ütled kliendile, et hommikusöök on hinna sees ja
siis palud tal hommikul menüüst sobiva roa välja valida, siis võid kindel olla,
et enamus inimestest süveneb erinevate hommikusöögipakettide sisusse, mitte
mingisse lisateksti. Jah, nad said minu käest seetõttu mõned dollarid rohkem,
kuid samas ka väikese hoiatuse muidu positiivsesse tagasisidesse tripadvisoris.
Hotell ja üldmulje olid endiselt väga head, kuid see väike tõrvatilk kahjuks
meega piisavalt ära ei segunenud.
Tundub, et täna oli lihtsalt SELLINE päev. Esimene
teeots, mille kaudu pidi saama ringteele, mis viib ümber Cachi järve, osutus
tupikuks. Sõidad, sõidad mööda külavaheteed ning siis ühe kurvi taga tee
lihtsalt lõpeb ära. Mullavall ees, edasi ei saa. Kuigi ma näen oma
navigatsioonivahendi kaardilt väga selgelt, et siin ON tee ja see tee ristub
mõnesaja meetri pärast meie soovitud maanteega. Vaidluses virtuaalse ja reaalse
kaardi vahel jäi kahjuks peale reaalne maailm, mistõttu pidime päris mitu
kilomeetrit tagasi sõitma ja uuele katsele minema.
Aga kuhu me siis üldse trügida soovisime? Soovisime minna
ja üle kaeda Orosi oru ning kõige parem ja kaunim viis selleks, pidi tarkade
raamatute väitel olema sõit ümber Cachi järve. Ligikaudu 30 kilomeetrit
järveäärset üles-alla-vasakule-paremale teelinti, kust siis pidi nägema nii üht
kui ka teist, ühes kohas lausa kolmandat. Aga miks raisata aega mingi tee peal
sõitmisele? Nagu me seda veel vähe teinud oleme?
Aga seda seepärast, et Orosi orgu peetakse üheks
maalilisemaks paigaks Costa Ricas ning arvestades riigi üldist
lummavusindeksit, viitab see väide ikka millelegi väga erilisele. Org on
koondunud Reventazóni jõe ümber ning on äärmiselt mägine, niiske kliimaga (mida
hakkasime vaikselt taas tundma) ning seetõttu ka lokkava loodusega. Arvestades
kõrgust merepinnast ja klimaatilisi tingimusi, on siin ideaalilähedased olud
kohvi kasvatamiseks ja seetõttu on see narkootikum ka üks peamistest piirkonna äridest.
Oru lõunatipust algab aga tohutu rahvuspark nimega Tapantí
Macizo Cerro de la Muerte, mis koos temaga piirnevate kaitsealadega ulatub
Panamani välja (ning jätkub La Amistadi kaitseala nime all ka seal riigis). Ehk
siis siit algab tuhandeid ruutkilomeetreid enda alla võttev kaitstud
looduskoridor, mis otsapidi peegeldub ka Orosi oru looduslikus mitmekesisuses.
Aga lademetes erinevaid looma-, linnu-, putuka- ja taimeliigid ei ole ainus
põhjus, miks naabermäed olulised on. Nendest sõltub väga suure hulga
kostariikalaste (seal hulgas pealinlaste) eluolu, sest siit mägedest tuleb
joogivesi. Orosit piiravaid mägesid
katavad tõelised vihma metsad (just nimelt lahku kirjutatuna). Kui eestlased
vinguvad ja virisevad, et meil kogu aeg sajab, siis nendes mägedes sajab kümme
korda rohkem. See ei ole ilukirjanduslik liialdus, vaid puhas statistika –
Eestis sajab aastas keskmiselt 600-700mm, sealsetes mägedes aga 7000 mm.
Just tänu klimaatilistele ja geoloogilistele eripäradele,
ei ole see kaitseala tegelikult eriti hästi ligipääsetav. Servades on mõned
matkarajad, kuid rõhuv osa piirkonnast on inimtegevusest puutumata. Aga selle
võrra rohkem on inimestest puudutatud Orosi org, kus asub paljude pealinlaste
suvekodu või siis päris kodu. See väljendus kohe ka maanteel, kus liiklus oli
lootusetult rahulik ning oma kohta põletava päikese all pidid autod jagama
tohutu hulga ratturitega. Selles polnud muidugi midagi imelikku, sest see 30
kilomeetrine ring ümber Cachi järve on just paras trenni pikkus. Kuigi kas seda
trenni peaks just tegema niivõrd mägisel maastikul ning leeklambi all (jah,
päike oli jälle nii ere), oli muidugi omaette küsimus.
 |
| Tammitagune org |
Päris niisama tuimalt me seda ringi ei läbinud, tegime
ikka mõned peatused kah. Esimene nendest oli Cachi järve põhjatipus, kuhu
inimkond on aegade jooksul loonud tammi (sellegipoolest oli Cachi näol tegemist
loodusliku järvega). Kes ja millal ja miks lõi, meile väga huvi ei pakkunud,
seega kellel täpsem huvi, sellel tuleb endal uurimistöö käsile võtta. Meid
huvitas ainult see, et mida silm näeb. Tammid on idee poolest alati ette
aimatavad – ühel pool vesi ja teisel pool on tühjus. Ning kui see tühjus juhtub
olema ümbritsetud looduslikult kaunite pinnavormidega, siis ongi juba tore.
Cachi tammiga just täpselt nii oli. Tammi kõrval asuvalt maanteesillalt avanes
hirmkaunis vaade rohelusse mattunud järsku kanjonisse, mille põhjas siis voolas
eelpool mainitud pika ja imeliku nimega jõgi.
Edasi tulid juba kohviistandused. Osad olid otse tee
ääres, osad lebasklesid ümbritsevate mägede külgedel. Siin kasvatatav kohv ei
ole küll riigi kõrgeima kvaliteediga (sest 900-1200 meetrit üle merepinna on
parima kohvi jaoks natuke liiga madal
kõrgus), kuid on siiski väga kvaliteetne
kraam. Cartago linna ümbrus on Costa Rica üks olulisemaid kohvikasvatuse
piirkondi ning nagu juba mainisin, on see ka siinsete inimeste üks peamisi sissetulekuallikaid.
 |
| Kohviistandus |
Kohv ja selle kvaliteet on ticode jaoks teatavasti püha. Hea kohvi tootmine on üks asi, mille
üle inimesed uhked on ning milles kindlasti järeleandmisi ei tehta. Poodidest
leiad ainult kohalike tootjate kohvi ning toitlustajad ronivad nahast välja, et
pakkuda alati meeldejäävat meelemürgielamust.
 |
| Kohvipuid jagus ka mäekülgedele |
Sellest võimalusest haarasid kiirelt kinni ka tollased
kohalikud riigi juhtoinad, kes hakkasid kohvikasvatamisele tegema väga suuri
soodustusi. Arvatakse, et suuresti tänu sellele sai peagi Costa Ricast ka
iseseisev riik. Iseseisvudes soodustamine jätkus – igaüks, kes soovis, sai
endale väikese maatüki, kus ube kasvatada. 50 aastaga sai seetõttu kohvist
riigi suurim tulude
allikas, kuid nagu ikka, jõudis rikkus peamiselt suurte
vahendajate (ja plantaatorite) kätte, väikestele põllumeestele jäi suuresti
töörõõm. Samas nipet-näpet tilkus ka ühiskondlikuks hüvanguks ning nii valmisid
kohvirahade eest raudteed, ooperiteater ning üsna moodne haridussüsteem.
 |
| Ümbrus oli väga maaliline |
Pärast iseseisvuse saavutamist sai riigi peamiseks
partneriks Suurbritannia, kes oli Costa Rica kohvi peamine importöör kuni II
Maailmasõjani. Selline majanduse ülesehitamine suuresti ühele artiklile on aga
teatavasti ohtlik. Kui oli ikaldus või kui maailmaturuhinnad langesid, oli
riigi tulubaas koheselt löögi all. Selle vastu üritati võidelda erinevate
maksudega, kuid edu sealt ei sündinud. Kõige hullem aasta oli 1983, mil istandusi
laastas lehemädanik ning samal ajal kukkus maailmaturuhind 40%. Pärast seda
leppisid Kesk-Ameerika kohviriigid omavahel kokku, et kriisiaegadel
vähendatakse ekspordimahtusid ning see süsteem on siiani suuresti ka pidanud.
Tänapäeval on kohvi eksport kukkunud riigi tulude mõttes
üsna ebaolulisele kohale (põllumajandustoodetes koht number 7). Aga see siiski
ei ole vähendanud inimeste enda tundmusi selle saaduse suhtes. Costa Rica kohvi
peetakse üheks maailma parimaks ning tema erisuseks on kõrge kofeiinisisaldus
ning õrn happelisus. Igal aastal korraldatakse näiteks konkurss, kus valitakse
välja riigi kõige parem tass kohvi selle aasta saagist ning pärast
saagikoristusi korraldatakse regioonides uhkeid pidusid. Üheks selliseks on
muuhulgas ka Escazus korraldatav härjavankrite paraad, millest meil reisi
alguses õnnestus osa saada.
Täna aga paraade polnud (kuigi jalgratturite arv maanteel
teatavad assotsiatsioonid siiski lõi), sest koristusperiood oli äsja lõppenud
ning kusagil nende kohviistanduste kõrval asuvates farmides oli käimas ubade
kuivatamine, röstimine ning jahvatamine. Järgmist saaki tuli oodata pool
aastat.
 |
| Orosi org |
Kusjuures mulle tuli siinsete istanduste asukoht paraja
üllatusena. Olin alati arvanud, et kohv kasvab ainult paigus, kus keskmises
vormis oleval Eesti mehel on kümne sammuga õhk kopsudest kogu täiega välja
viidud (ja ei ole mingit silti ega teadet, et millal tagasi tuuakse) ning kus
eluolu on statsionaarselt pilves (sõna otseses, mitte kaudses mõttes). Siin aga
laiusid kohvipõõsad osati suurtel tasandikel, kuum troopikapäike pääle
lõõskamas. Võib-olla see oli ka põhjus, miks siinne
kohv ei saa riigi kõrgeimat
kvaliteedimärki, tippklassi oad tulevad siidki veidi ekstreemsematest oludest.
 |
| Orosi linn, taga kõrgumas mainitud rahvuspargi mäed |
Silmailu oli aga sellegipoolest – istandused vaheldusid
lopsakate ja kirevate iluaedadega ning seda seni, kuni jõudsime järve
lõunatippu. Seal maastik muutus ning tee hakkas vaikselt, aga kindlalt, mäkke
ronima. Autoistmel lösutades ei tekitanud mäest üles rühkimine erilisi raskusi,
kuid seda ei saanud kahjuks enam öelda jalgratturite kohta. Osade puhul oli
näost ja käitumisest näha, et side reaalse maailmaga oli jäänud üsna napiks.
Nägu oli vesine ning punane peas ja kui oleks näinud päikeseprillide taha, siis
seal ilmselt oleks näinud ainult silmavalgeid. Kõige kehvemad olid (tinglikult)
käed üles tõstnud ja vedasid oma rattalogu käe kõrval mäest üles (seda just
sellistel järsematel tõusudel). Miks inimesed ometi endaga niiviisi teevad? Oli
ju kaunis puhkepäev, mis ajas neid härgasid kaevu hädale?
Tee peal ees tuigerdamine oli tavapärane ja isegi
tervitatav, sest kõige ohtlikumad olid tüübid, kellel kaela ja käte pööramise
aparaat oli jäikühenduses. Noh et eemalt vaadates sibas täitsa otse, aga kui
kuulis auto häält, siis vaatas järsult selja taha ning täpselt sama jõnksu,
samas suunas, tegid ka käed. Õnneks kellegi pühapäeva me ära ei rikkunud ning velosipedistidest
otseselt üle ei sõitnud, kuid osade puhul oli mul ikka väga suuri kahtlusi, et
kas nad ühes tükis koju jõuavad. Oli muidugi ka selliseid, kes uhasid ka
ülesmäge päris korraliku tempoga. Neid oli lausa lust vaadata.
Paraisosse tagasi jõudes oli käes kaunis keskpäev ning
meil tuli üles leida teeots, mis suundus Kariibi mere ranniku poole. Variante
oli mitmeid, kuid valisime kõige lühema – otse üle mägede. Maantee oli väga
korralik, mitte mingi kitserada. Ainuke häda oli selles, et kõige pikem sirge
oli umbes-täpselt 3 meetrit pikk. Asfaldilint oli tõmmatud mäekülgedele ja see
siksakitas niipalju, kui maastik nõudis. Vasakule, paremale, paremale, U-kurv
vasakule, üles, alla – autojuhi töö oli sel 80 kilomeetri pikkusel lõigul
vägagi nõudlik. Lisaks mägedele ümbritsesid meid taas kohviistandused,
suhkrurooistandused, mingid võrguga kaetud istandused, mägikülad ja kuristikud.
Kokku kurvitasime seal üle kahe tunni ning kõige eredam
hetk oli see, kui jõudsime linnakesse nimega Turrialba. Juhtumisi kandis sama
nime ka see vulkaan, mis oli nädalapäevad tagasi paljudel reisiplaanid sassi ajanud
ning juhtumisi ei olnud nende nimede ühtimine juhuslik. Seesama tuhka emiteerinud
mäehiiglane pikutas Turrialba külakese põhjaküljel, aga kuna tipp oli pilvedes,
siis otseselt ei saanud aru, et kas sealt endiselt midagi immitses. Meie
möödasõidul eepiliste (ja ka väiksemate) mõõtmetega looduskatastroofi õnneks ei
toimunud ning nii olimegi peagi taas lauskmaal.
Keerates maanteele, mille üht lõiku olime oma esimesel
sõidupäeval läbinud (tegu siis sellesama San Jose – Limoni maanteega), olime
taas üsna tihedas liikluses. Ning lõviosa sõidukitest olid veokad. Kulgemist
see isegi väga palju ei seganud, sest maastik oli muutnud täiesti lamedaks,
mistõttu vajadusel sai üsna lihtsalt mööda sõita. Aga ega me väga palju seda
võimalust ei kasutanud, sest olime ju need sõgedad, kes endiselt
kiirusepiiranguid järgisid. Endalgi hakkas juba imelik, et siin kaugel ja
võõral maal niiviisi kohalikel inimestel jalus olema, aga midagi teha ka ei
saanud. Kui tuli märk, kus punase sõõri sees valgel taustal oli number 60, võis
kindel olla, et kui visata pilk spidomeetrile, siis võis seieri leida täpselt
sama numbri juurest.
 |
| Chiquita istandus |
19. sajandi keskpaigas oli banaan veel suhteliselt
tundmatu loom. Euroopas ja USA-s teda väga saada ei olnud ning tööstuslik
tootmine praktiliselt puudus. Siis juhtus aga see, et üks Ameerika kapten
otsustas Jamaikalt tulles mõned partiid kodumaa poole kaasa võtta, sest talle
endale olid need kollased kõverikud üsna mokkamööda. Selgus, et ta polnud ainus
ameeriklane, kellele need maitsesid. Lisaks mõnusale magusale maitsele, oli
üheks edu argumendiks ka hind. Tollal maksis banaan poes vähem kui näiteks
USA-s kasvatatud õun ning seetõttu said paljud seda ka endale lubada. Teisalt
oli banaani marginaal aga üüratu, sest ta tühi ei maksnud kokku ostes
praktiliselt midagi. Nii nägigi see kapten, et üsna kerge vaevaga suutis ta
teenida üle 1000% kasumit ning seetõttu ei saa imestada, et ta otsustas oma
tegevust laiendada.
 |
| Nii need naanid seal kasvavad |
Aga miks siis just banaanivabariik ning miks on sellel
sõnal halb mekk man’? On ju tore kui mõnes riigis mingi uus majandusharu
lokkama hakkab ja rahvale rikkust toob. See on tõesti tore, kuid banaaniäri tõi
alguses rikkust ikka väga väikesele käputäiele inimestele. Kuna kasumid olid
suured ja turg kasvas USAs meeletu kiirusega, siis oli kiirelt-kiirelt vaja
tootmist laiendada. Aga maa, kae raiska, oli osati mingite väikeste ja
mõttetute inimeste käes, kes ei tahtnud mitte lasta sinna suuri istandusi
rajada. Selle asemel, et laskuda pikkadesse ja tüütavatesse vaidlustesse
maaomanikega, kasutas ärimaailm lühemat teed. Ta „ostsis“ endale osad
riigijuhid ning veel ka mõned seadused takkapihta ning läbi selle lihtsalt
võttis need maad endale. Jõuga. Seaduse jõuga. Costa Ricas oli ka seda tunda,
kuid kõige ehedamaks
banaanivabariigiks peetakse selliseid Kesk-Ameerika riike
nagu Honduras ja Guatemala. Hondurases oli asi veel eriti ekstreemne.
Banaaniärimees koos opositsiooniliidriga viis läbi riigipöörde ning toetajaks
oli banaanifirma palgasõdurite armee (!!!).
 |
| Siniste haiglasusside kasvandus? |
Costa Ricas nii hulluks asi ei läinud, kuid ka seal
suunasid banaanirahad üsna palju riigi juhtimist. Tänasel päeval on banaan
Costa Rica suurim ekspordiartikkel, moodustades 7,2% riigi ekspordimahust (seda
on rohkem kui kõiki teisi troopilisi puuvilju kokku). Peaaegu pool toodangust
läheb USA turule, kuid nipet-näpet tilgub ka Euroopasse ja Eestisse.
Tootmismahuks on ligikaudu 120 miljonit kasti aastas, päris jõhker kogus…
Et mitte end teooriaga ära tüüdata, keerasime ühte istandusse
sisse ning uurisime lähemalt, et mismoodi see imevigur siis kasvab ning äkki
saab miskit põske ka pista. Suur oli üllatus, kui leidsime, et kile sees kasvab.
Banaanipuud olid, lehed olid, aga banaanikobarate asemel rippusid puude küljes
hoopis sinised kilekotid. Nigu üleelusuuruste haiglasusside istandus nägi see
kõik välja. Sellise tehisliku maailma mõte oli mitmesugune – et varjata vilju
otsese päikese käest, et suurendada niiskust (banaanile küpsemisel väga
vajalik), et vähendada haiguste riski, et kaitsta toodangut igasuguste õgardite
eest (peamiselt mõeldakse siin siiski linde). Sealses istanduses olid viljad
vaikselt valmimas
ja ilmselt varsti läheb koristuseks, kuid süüa kõlbamises oli
asi kaugel. Teatavasti tänapäeval kõik banaanid korjatakse ära rohelisest peast
ning küpsetatakse valmis sihtriigis.
 |
| Kobar valmib |
Arvestades aga väliseid klimaatilisi olusid, siis võis
arvata, et see küpsemine võib vajadusel toimuda kiirelt ka välitingimustes.
Näiteks mina olin küpse mõne minutiga. Temperatuuriseier oli hüpanud taas sinna
kolmekümnendatesse ja kui me Vaikse ookeani kaldal ringi tuiates arvasime, et
õhuniiskus enam suurem ei saa olla, siis siin selgus, et sai küll. Teed
autoukse lahti, pistad käe välja ja juba näed kuidas T-särgi käis tilkuma
hakkab. Teisalt oli selles ka muidugi oma võlu, sest olin ju kindel, et kodumaal
võitleb kodanikkond samal ajal lörtsiga.
Limoni linn oli esimene suurem asula ja see on üks suur
konteinerite kogumispunkt. Linna piiridesse jõudes ei tervitanud pealinna poolt
tulijaid mitte unised äärelinna uulitsad, vaid lõppematu konteinerveokite rivi,
sama lugematu arvu konteinerplatside värava taga ootamas. Põhimõtteliselt iga
teine krunt selle peatänava ääres oli siledaks tõmmatud, asfalt peale uhatud
ning nüüd majutas kõrgeid konteinerivirnasid. Samas on see ka loogiline, et
need platsid just siin olid, sest see peatänav suundus otse sadamasse. Paar
suuremat maalahmakat kandsid Chiquita ja Dole silte, kuid nende logodega
konteinereid oli näha praktiliselt igal platsil. Samas ei ole banaanide
väljavedu ainuke, mis läbi Limoni käib. Kuna Limon on ainus vähegi suurem linn
Costa Rica Kariibi mere rannikul, siis selle sadama kaudu käib kogu riigi
Atlandi ookeani suunaline eksport. Kõik see kaup, mis liigub Euroopasse,
Aafrikasse ja Ameerikate idarannikule, istub mingid hetked kusagil siinsetel
konteinerplatsidel.
Nagu arvata, ei ole selline kilomeetreid kestev
laoplatside rivi silmale erilist esteetilist naudingut pakkuv vaade. Seetõttu
jäi Limonist üsna kesine mulje ning samaväärsed hinnangud on ka praktiliselt
kõikides reisijuhtides. Keegi võiks ju ometi olla eristuv ning kirjutada „iseloomulikust
logistilis-tehnokraatlikust arhitektuurist“, „kummastavalt lummavast
kaubasadamalinna karakteersest keskkonnast“ ning „riigi ülejäänud osadest
selgelt eristuvast transpordisõlmest“. Või siis hoopis midagi sellist:
„Kõndides nende väga erinevatest sajanditest ja riikidest pärid veokite vahel,
tundes diisli ja tavoti ajatut hõngu, jälgides konteinerite laadimist ja
mahalaadimist, tunnetad sa tõelist Costa Ricat. Igapäevast, kohaliku tööinimese
Costa Ricat.“
Aga las need naudingud jäävad kellelegi teisele, meie
sõitsime nii kiirelt Limonist läbi kui piirkiirused ja liiklusummikud
võimaldasid. Teisel pool linna algas aga täiesti teine maailm. Esimesena torkis
silmi Kariibi meri – äärmuslikult stereotüüpne oma türkiissinise vee, lumivalge
rannariba ning mere ääres sirguvate palmidega. Nagu oleks mõni lääge
palmivaatega postkaart kioskist ostetud ja selle järgi rannik kujundatud. Ja
niiviisi 60 kilomeetrit järjest. Oleks siis võinud midagi omanäolist teha, aga
ei, ikka seesama idülliline Kariibi mere rannik nagu meile turismibrošüürides
pähe taotakse :)
Järgmisena näidati meile üht geniaalseimat teedeehituse
alast leiutist, mida senini olin kohanud. Mööda Kariibi mere rannikut kulgeb
lõuna pool asuvatesse kuurortidesse korralik kaherealine asfalttee – üks rada
ühes suunas, teine teises suunas. See on muuhulgas ka ainus tee, mis pealinna
või muud Costa Ricat Kariibi mere puhkekohtadega ühendab. Mingites kohtades
ületab tee ka jõgesid (mis pole ka teab mis imekspandav sündmus), kuid sildasid
projekteerides tekkis arhitektidel vist peas mingi lühis (võis siis on nad
lihtsalt õelad inimesed). Nimelt olid kolm esimest silda pärast Limoni linna
ühe auto laiused. Ma saaks aru, kui selline sild on kusagil kõrvalteel, kuid
siin?? See oleks sama hea kui sättida Tallinn-Pärnu trassile sarnased
pudelikaelad teele.
Võib-olla mõeldi, et hoiame siin veidi materjali kokku,
vaevalt et keegi märkab. Võib-olla mõeldi, et inimesed liiguvad puhkama
peaasjalikult ratsa (2 hobust mahuks kõrvuti küll). Võib-olla mõeldi, et parem
ikka võrreldes selle olukorraga kui üldse silda ei oleks. Võib-olla ei mõeldud
üldse ning tegemist oli tavaliste lollakataga (ladinakeelne liiginimi imbecilus regularis). Öeldakse ju, et
loll olla on sama, mis surnud olla - ise ei tunne midagi, kuid teistel on kurb
ja ebamugav tunne.
Meil väga kurb ei olnud (sest meil polnud kiire), kuid
natuke ebamugav ning frustreeriv oli küll sinna mõnesajameetrisesse autosappa
võtta. Sest oh seda rõõmu – käes oli ju pühapäeva pärastlõuna, mil massid Kariibi
mere äärest kodu poole tagasi liiguvad. Seega meie, kes me soovisime vastupidises
suunas sõita, pidime üpris kaua oma võimalust ootama. Esimese silla juures läks
veerand tundi, järgneva kahe juures tsutike vähem. Aga arvestades sellega, et
me panime pool tundi ajast lukku selle alla, et mõnest jõest üle pääseda, siis
teeb hinge ikka täis küll. Õnneks peame meie neid sildu ületama ainult kaks
korda. Kahju on nendest inimestest, kes siinpool sildasid elavad ja näiteks
Limonis tööl käivad. Ilmselt näitaks psühhiaatriline uurimus nendel inimestel
keskmisest kõrgemat stressitaset ning rikkis närvikava. Ei võinud nüüd 3
meetrit laiemaid sildu teha?
 |
| Teel Cahuitasse |
Oma öömaja – Casa Marcellino – leidsime Cahuitast kiirelt üles. Ses mõttes, et värava leidsime üles,
kuid see oli lukus. Õnneks me siiski sisse murdma ei pidanud, sest omanike
peanupud (ja ka ülejäänud kehaosad) ilmusid peagi kusagilt aiasügavusest
nähtavale. Esmamulje oli see, et tegemist on väga turvalise paigaga – krundil
oli kõrge aed ümber ning värav oli selline, millest autoga ikka läbi ei sõida
(no nagu ameerika filmides, et plärts ja värav kahte lehte laiali). Omanikpere
meespool, hipiliku välimusega Itaaliast sisse rännanud Luciano, juba teadis,
kes me oleme ja püüdis esimestest momentidest panna meid tundma nagu kodus.
Sundimatu sõbralikkus ja siirus töötavad isegi eestlaste peal :)
 |
| Meie majake troopilises aias |
„Vau!“ Võimalik, et ma isegi ütlesin selle sõna välja,
kui olime auto ära parkinud ning pilgu aia poole keerasin. Kui sellel aial
oleks katus peal, siis oleks see nagu üks eeskujulik botaanikaia
troopikapaviljon. Aga näed ei olnud katust peal. Oli ilmselge, et need aeda ära
paigutatud 4 puhkemaja olid omanike kõrvaltegevus, põhitegevuseks oli siiski
aiapidamine ja –hooldamine. Värvilised puud ja põõsad, madalad ning kõrged puud
ja põõsad, orhideed, helikooniad, troopilised linnud – kõik oli olemas.
 |
| Võrkkiigega terrass |
Luciano tegi meile paberkaardi abil kiirelt ka väikese
ülevaate Cahuitast ning selle ümbrusest. Et mida siin teha ja mida mitte teha.
Millised on ilusad rannad ja millised on imeilusad rannad. Luciano naine Maricé
oli veel suhtlemisaltim kui tema mees, kuid kahjuks oli meie vahel üsna kõrge
keelebarjäär.
Ta küll seletas kogu aeg midagi (endal selline nägu peas nagu
teataks meile iga lausega, et oleme võitnud lotoga paar miljonit), kuid üle
selle hispaaniakeelse müüri tilkusid meieni vaid üksikud arusaadavad sõnad ja
fraasid. Meie umbkeelsus aga õnneks tema
entusiasmi ja jutukust ei vähendanud. Ta kordas lauseid senikaua, kuni meie
käest noogutuse või muu märgi kätte sai, et me (justkui) oleks aru saanud.
 |
| Köögiosa |
Viisakused vahetatud, ümbruskonna ja kodukorra osas
juhtnöörid kätte saadud, otsustasime otsida endale söögikoha. Mõned paigad olid
meile kaardile ka üles tähendatud, kuid otsustasime, et teeme
kõigepealt külale
tiiru peale ja siis otsustame. Casa Marcellino asub küla servast ligikaudu 1
kilomeetri kaugusel, kuid autot omades ei olnud eemalolek probleemiks (pigem
oli see pluss). Cahuita on väike – kolm tänavat ühtepidi, viis tänavat
teistpidi, paar poodi, mõned söögikohad, postkontor ja kogu lugu. Küll aga
hakkas silma see, et valgeid inimesi oli liikvel rohkem kui kohalikke.
 |
| Suur vannituba (see osa, mis pildile mahtus) |
Söögikohaks valisime koha nimega „Miss Edith restaurant“,
mis asus küla servas, mere ääres. Nagu pildilt näha, oli see välimuselt
tagasihoidlik söögikoht, kuid kogemus on Costa Ricas näidanud seda, et see ei
näita midagi. Oleme söönud igasugustes sarades ja kuutides ning halva söögi
otsa pole veel sattunud. Siinses kliimas ongi restorani puhul kõige olulisem
see, et katus oleks pea kohal (et päike ja vihm sisse ei imbuks) ning et õhk
käiks läbi. Kui need kaks asja on paigas, siis on põhimõtteliselt restoran
valmis. Küll need plastiktoolid ja kipakad lauad ka kusagilt leiab.
 |
| Miss Edithi restoran |
Preili Edith oli üks korralik, kerekas neegrivanamutt (mõtlen
seda täiesti mitterassistlikul, mitte halvakspaneval, soojal toonil). Muhe
naerunägu, kõnnak veidi aeglane ning suhtlemine ülevoolavalt sõbralik.
Loomulikult rääkis ta ka ladusat inglise keelt (efektse Carriba aktsendiga),
sest siinse piirkonna mustanahaliste asukate jaoks on see reeglina emakeel.
Kariibi mere rannik eristubki muust riigist ka rahvastiku poolest – kunagiste
Lääne-Aafrika orjade ning üle-eelmisel sajandil Jamaicalt sisserännanud
kalurite järeltulijad annavad siin selgelt tooni. Rastamuusika ja -kultuur,
Kariibi mere köök ning teise nahavärviga inimesed ongi Costa Rica Kariibi mere
ranniku põhitunnusteks.
Hetkel soovisime siis võimalikult kiirelt tutvuda just
köögiga. Olime üsna ootusärevad, sest Kariibi mere köök peaks olema selgelt
eristuv senistest Costa Rica söögielamustest. Menüüs olid kalad, mereannid,
kalad, kanaroad, kalad ja magustoidud :) Vist oli mingi lõpnud imetaja kah, aga
otsustasime seekord panustada teistele roogadele. Naine võttis kanakarri
kookospiimaga,
mille kõrvale serveeriti riis ja juurikad. Minu osaks sai Yorke Hot kala
riisiga. Hind oli neil krõbe (7000 coloni ehk ligikaudu 12 eurot), kuid selle
eest taaskord portsjonitega ei koonerdatud.
 |
| Kanakarri ja Yorke Hot kala |
Niipea kui mina esimese ampsu oma kalast võtsin, tundsin,
kuidas suus küte põhja lükati. Jah, olin võtnud mõõdukalt vürtsise roa, kuid
tegin selle valearvestuse, et sõna „mõõdukas“ tähendab erinevates riikides
erinevat asja (olen seda viga ka korduvalt varasemalt teinud). Eesti keskmises
restoranis tähendab väga vürtsikas roog tavaliselt seda, et lihale on
topeltkogus pipart pandud. Tuleb meelde hetk kui ühes Tallinna kesklinna pubis
pakuti mingi ürituse raames erinevaid tšillisid ning ühe kohta öeldi, et olge
sellega väga ettevaatlik, kuna tegemist on äärmiselt tulise kastmega. Vürtsi
oli tõepoolest tunda, kuid „tapvat vürtsikust“ ei olnud kusagil.
Novot, aga siin Kariibi mere ääres liikus elu veidi
teisel rajal. Mõõdukas vürtsikus tähendas ühte tšillikauna pilti menüüs
(teravaid tähistati kolme kaunaga) ning laava järamise tunnet suus. Naise
kanakarri oli ilma kaunapiltideta, seega väga maitsev, kuid mina suutsin oma
ihu veel kõvemini higistama panna (ka selle faktori osas arvasin, et tipud on
siin juba ära võetud). Tasandades vürtsisust joogiks tellitud piima-passioonvilja
mahla kokteiliga, suutsin siiski vaikselt seda kalaraipe suurust taldrikul
vähendama hakata. Pärast paari minutit muidugi puudus toidul juba igasugune
maitse, tundsin lihtsalt et panin mingi tulise asja endale suhu, natuke närisin
seda ja siis neelasin alla. Mis see oli, polnud aimugi. Aga no vähemalt sain
rütmi sisse… kuni üks tšilliseeme läks TÄPSELT õigesse kohta. Assar Aisk, kus
see oli alles „mõnus“ tunne. Mingid ajukurrud ilmselt mõtlesid, et nonii, ongi
kõik, saigi hakkama ja hakkasid vaikselt asju kokku pakkima. Köhides, nuusates,
aevastes ja muidu rögisedes suutsin õnneks siiski hinge sees hoida, kuid see
oli ikka väga hirmus kogemus.
Mõne minuti pärast oli meditsiinilises mõttes teatav
stabiilsus küll saavutatud, kuid eneseusu lõi see kogemus küll kõikuma. Veerand
kala lebas veel taldrikus, kuid sisemine alalhoiuinstinkt keelas
kategooriliselt kahvlit suu juurde panemast. Sonkisin küll veel seal riisi,
kastme ja kala sees, kuid tundsin, kuidas ma üldse ei taha taldrikust enam
mitte
ainsamatki palukest. Ja nii see jäigi. Naine naudiskles oma kanakarriga
viimse piisani, aga mina andsin alla. Avapauk Kariibi mere kokakunsti
nautimisse oli tehtud ning see oli olnud ikka väga meeldejääv. Positiivsena
tooks välja veel selle, et see toit tuline ainult sisse minnes, äraspidine
teekond möödus palju pehmemate nootide saatel :P
 |
| Väike sadam |
Pärast sööki läksime kastsime varbad esimest korda ka
Kariibi mere sooja vette. Rand seal Edithi söögikoha kõrval just ülemäära
kaunis polnud, aga see polnudki otseselt supelrand, vaid kalameeste sadamake.
Kuna oli vaikselt hämardumas, siis vinnatigi vaikselt paate kaldale. Lisaks
kalastamisele sai paadiomanikelt osta ka erinevaid turimisreise –
snorgeldamiseks, sukeldumiseks, kalapüügiks. Me väga pikki ja konkreetseid
plaane tol õhtul teha ei viitsinud, seega vahtisime niisama ning lõpuks läksime
poodi ära.
Cahuita peatänaval on kaks toidukauplust, millest üks on
olematu valikuga pisike putka ja teine on olematu valikuga suur putka. Mõlemaid
pidasid asiaatlike näojoontega perekonnad, kes omavahel suhtlesid keeles, mis
meie jaoks oli paras hiina keel (võib olla oli see ka nende jaoks seda). Poed
olid seega väikesed, aga selle eest kallid. Lausa röögatult kallid.
Põhimõtteliselt hinnapoliitika oli selline, et väga odavad asjad maksid 1500
coloni (ca 2,5€), veidi kallimad asjad 3000 coloni (ca 5€) ning veel kallimad
asjad 5000 coloni (ca 8€). Väike pakk küpsiseid – 1500 col, 4 kuklit – 3000
col, 0,3 liitirine õlu – 1500 col (sellest pant 500 col), väike pakk sinki (nii
5-6 viilu) – 3000 col, ja nii edasi. Ei
olnud nii, et oli võetud kauba sisseostuhind ja siis marginaal vahele pandud.
Pigem oli nii, et oli võetud kauba omahind, see korrutatud viiega ning siis
ümardatud kas 1500 või 3000-ni.
Arvestades kui „väärtuslik“ kõik kaup oli, polnud
imekspandav, et leti kõrval seisis väga kurja näoga pereema, kelle pilgust võis
välja lugeda seda, et KÕIK kliendid on vargad, osad lihtsalt pole veel võõra
vara omastamiseni jõudnud. Ükskõik, kus riiuli juures sa ka seisid, mammi õel
pilk puuris ja uuris iga su liigutust.
Kuna me olime natuke sundseisus – hommikul tahaks midagi
süüa, aga seda teenust meile Casa Marcellino ei paku – siis pidime midagi sealt
välja valima. Hommikusöögi (sisuliselt võileibade tegemise) materjal ja kaks
pudelit 0,3l õlut läksid maksma hämmastavad 15 000 coloni (25€). Ja uskuge
mind, võrreldes Stockmanniga (kuigi isegi seal oleks ilmselt väga keeruline
paari võileiva ja õlle puhul selline summa kokku saada) asus see vürtspood täiesti
teises dimensioonis. Kui sealt uksest välja sain, siis oli küll selline tunne,
et keegi oleks justkui mind väärkohelnud ja et ma ise olen veel süüdi kah. Üks
on selge – Cahuita toidupoodidest ei osta me enam mitte kunagi mitte midagi.
Põhimõtteliselt. Pigem söön liiva, kui siia raha toon.
Oma troopilisse kodumajja jõudsime vahetult enne pimedat,
mistõttu lendas vastu süsimustaks muutunud taevast ka plaan minna õhtut
lõpetama mere äärde. No jõuab, homme ja ülehomme on ka päevad. Õhtu veetsime
oma uhke majakese terrassil võrkkiiges kiikudes ja reisipäevikut kirjutades.
Nagu lubati, siis öö olulist muutust temperatuuris kaasa ei toonud, mis
tähendas muidugi seda, et tuppa minnes panime konditsioneeri huugama. Päris
päeva lõpetuseks vaatasime ära ühe komöödiafilmi ja ühe actionfilmi, lihtsalt
läks nii. Homme hommikuks me äratust ei pannud.
 |
| Sõit Orosi orus ümber Cachi järve |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar