18.03 - Nicoya, teel Carara rahvusparki

Hommikul, veidi enne üheksat kordus viimaste päevade sündmuste ahel - toas läks palavaks, uni läks ära. Seekord aga otsustas minu isiklik nahk toakuumusele konkurentsi pakkuda. Õlad ja selg tulitasid selle nimel lakkamatult ning lõpuks pidingi tunnistama nende võitu. Õnneks päris nii hull ei olnud, et toetada ei saanud ning särki kannatas ka seljas hoida, aga sellegipoolest tuletasid õlad ja selg läbi närviretseptorite iga minut meelde: „Hei, mäletad - me oleme ka olemas!“. Ilmselt selleks, et ma neid näiteks maha ei unustaks, kui täna siit Brasilitost ära sõidame.

Selleks, et põlevad õlad särgile auku sisse ei põletaks ja niiviisi väärt riiet ära ei rikuks, sai mitu kulbitäit aaloekreemi ära raisatud. Selline tunne oli, et kui hästi-hästi vaikselt olla, siis kuuleks kuidas see kreem särisedes ära aurustub. Põhimõtteliselt oligi nii, et kui peotäie salvi õla peale lahmasid, siis minuti pärast oli see koht uuesti sama kuiv kui Austraalia kõnnumaa kuiva perioodi lõpus. Sellegipoolest lootsin sinisilmselt, et nahk maha ei tule. Inimese lihtsameelsusel ikka ei ole piire, seda ma ütlen.

Kolmas hommik söögilauas tähendas seda, et teenindaja juba teadis kuidas asjad käivad. Naisele kohalik (desayuno tipico) ning mehele kontinentaalne (desayuno continental) hommikusöök. Naisele mahl, mehele kohv. Seda on ikka endiselt huvitav vaadata, kui palju kohalikud jõuavad neid tumedaid ube koos riisiga endale sisse ajada. Aga eks sellega ole vist nii, et kui lapsest saadik oled harjunud sööma, siis mainit’ komplekt võib-olla ei tundugi üleliia tummine ja maitsetu (küll mitte täiesti, aga siiski). Võib-olla ticod (ja ka ticad) arvaksid sama meie hommikuputrude või näiteks kartulite kohta, mine sa tea. Mina üritasin vähemalt hommikusöögina gallo pintot vältida. Naine oli taas vapram.

Peale kõhutäidet pakkisime vaikselt asjad ning maksime arve. Ööbimine, hommikusöögid ja muud kellad-viled läksid kokku 210$ (ca 190€), mis on ikka väga-väga soodne hind kolme öö eest. Jah, luksust selle eest ei saanud, kuid voodi oli mugav ja toas oli konditsioneer. Sellest täitsa piisas. Kaardimakse toimis seekord tõrgeteta.

Nüüd meil oli kaks varianti - kas minna seda teed pidi tagasi Interamericanale, mida mööda siia saabusime või siis lõigata läbi poolsaare ja Nicoya linna. Esimene variant väidetavalt oleks olnud kiirem (kuna tee on väidetavalt parem), kuid kiirus oli argument, millega meid väga ei veena. Pealegi GPS ei arvestanud nende teetöödega, mida me seal 50 kilomeetri ulatuses taluma pidime. Seega valisime aeglasema tee, mis tegelikult ei olnud üldse aeglasem - korralik asfalt rannikult kuni suure teeni välja. Seega tarkades raamatutes avaldatud info oli kas vananenud või oli see tark raamat koostatud patoloogilise valetaja poolt.

Päev oli täna õrnalt-õrnalt pilves, kuid kuumust see vähemaks polnud keeranud. Ikka selline põrgukatel-light. Arvestades seda, kui palju me nägime esimese tunni aja jooksul maastikutulekahjusid, on võrdlus pimedusriigiga rohkem kui kohane. Osati olid need inimeste enda süüdatud, sest tegeleti väikest viisi alepõllundusega (või siis lihtsalt ei viitsitud heina teha, aga maa taheti puhtaks saada). Osati aga olid ka isesüttinud põlengud. Või noh, mis ise süttinud, eks keegi ikka tegi midagi. Suitsukoni siin, klaaspudel looduses seal, autoga mööda kuuma põlluvaheteed sõitmine kolmandas kohas. Aga tundus, et see on siin igapäevaelu osa, sest paanitsevaid inimesi ning vilkurite sähvides ja sireenide huilates kihutavaid tuletõrjemasinaid ei kohanud. Paistis, et suhtumine oli selline, et kui ise süttis, küll siis ka ise ära kustub, ei hakka mina torkima.

Nicoya linnas oli plaan postkontor üles otsida ning mõned kaardid posti panna ja lisaks veel kohaliku käsitööga hangeldav pood leida. Tegemist on sellise Võru suuruse linnaga, mis asub umbes-täpselt keset omanimelist poolsaart. Nicoya nimi

Nicoya keskväljak

tuleneb muide nahuatli keelest ja tähendab „mõlemal pool on veed“, mis omakorda tuleneb sellest, et linn asub kahe suure jõe vahel.

Kui konkistadoorid aastal 1523 siiakanti sattusid, leidsid nad eest suure kogukonna. Lausa kõige suurima, mida nad Vaikse ookeani rannikul kohtasid. Väidetavalt elas siinse hõimujuhi targa ning edumeelse juhtimise all üle 6000 inimese. Elati külades, ohverdati inimesi ning hariti põldu - selline tavapärane väikekodanlik hõimuelu. Hispaanlased loomulikult lõpetasid sellise idülli kiirelt ära ja küla asemel joonistati valmis tüüpiline Ibeeria poolsaare stiilis linnake, kus majad sätitakse püsti ruudukujulistesse kvartalitesse. Nummerdatud tänavad jooksevad ühtepidi ning nummerdatud avenüüd teistpidi, nagu ikka. Tegemist oli muide kõige esimese hispaanlaste linnaga tänase Costa Rica territooriumil.

Ning et stereotüüp oleks täieline, on linna keskel loomulikult suur väljak, mille ääres on piirkonna tähtsaim hoone ehk kirik. Tuleb tõdeda, et see kirikuhoone väga suurt muljet ei avaldanud, see nägi rohkem välja mõne vana kuuri või laohoone moodi. Ei mingit torni, ei mingeid uhkeid kujusid ega ristimärke fassaadil. Isegi kirikukellad olid ajahamba poolt lõpuni ära järatud, nende kunagisel kohal haigutasid vaid kaks tühja auku. Praemunaks rosinakeeksil oli aga seieritega ajanäitaja, mis näitab õiget aega täpselt kaks korda päevas. Seega kui satud Nicoya keskplatsile minut enne poolt kaheksat (vahet pole, kas

Kirik-muuseum

õhtul või hommikul), siis võid julgelt kiriku poole vaadates pomiseda, et kanäe, mis kell juba on. Kõikidel muudel aegadel aga saad rohkema või vähemaga petta. Kusjuures see 16.-l sajandil ehitatud kirik polnud täna enam isegi mitte kirik, vaid muuseum.

Kirik-muuseumi lähedalt leidsimegi üles otsitud postkontori, seega saime esimese eesmärgi täidetud. Suveniiripoe leidmisega tekkis aga raskus. Tiirutasime päris pikalt kesklinna tänavatel, aga peale toidu- ning pudipadipoodide ei leidnud me siit ühtki kauplust. Tundus, et tegemist on üsna tavalise väikelinnaga, mis enamasti turistide teele ette ei jää ning seetõttu on kogu äritegevus suunatud kohalikele elanikele. No mis siis ikka, kui pole siis pole. Samas oli ikka natuke kahju kah, sest Nicoya keraamika on kuulus terves Costa Ricas (või isegi maailmas?) ning oleks olnud tore seda siitkandist ka endale mälestuseks ja kingitusteks kaasa osta.

Mis puudutab veel tänapäeva Nicoyat, siis vaatamata teatavale eraldatusele, on see piirkond siiski suurepärane koht elamiseks. Sellele tulemusele jõudis üks laiem uuring (milles osalesid näiteks nii National Geographic kui ka suured kindlustusseltsid), mis tuvastas, et Nicoya kandis on inimeste oodatav eluiga üks kõrgemaid maailmas. Ja veel seda, et keskealised inimesed ei taha siin kohe üldse mitte ära surra (eks need kaks asja ole tsipa omavahel seotud kah :) ). Selle kõige põhjuseks pole mitte „igavese elu allikas“,  vaid igapäevane aktiivne füüsiline tegevus, kaltsiumi ja magneesiumirikas vesi, aasta läbi kättesaadavad värsked puuviljad ning väga tugevad peresidemed erinevate põlvkondade vahel.

Me siia elama ei kavatsenud siiski jääda ning tegelikult polnud plaanis isegi pikemat peatust teha, kuid väike seiklus meil Nicoya linnas ikkagi tekkis. Pärast selle niru kiriku ülevaatamist, sisestasin GPS-i järgmise sihtkoha ning alustasin sinisilmselt selle järgi ka sõitmist. Ma alati vaatan enne sõitma asumist ka suurt pilti - no et kas marsruut läheb ikka suuremaid teid pidi (mitte piki laudteed, läbi soo) ning kõik tundus okitoki. Kulgesime siis vaikselt äärelinna poole ning mida meeter edasi, seda kehvemaks läks tee ning seda harvemaks jäid elamud. Hinge tekkis väike kahtluseuss, et kas see ikka on õige tee linnast välja. Kontrollisin uuesti GPS-i ning kõik klappis - suur tee oli hinnanguliselt kilomeetri kaugusel ja liikusime õiges suunas.

Järgmisel hetkel tuli keerata aga üherajalisele, kitsale kruusateele (äärlinna külatänav või siis külaääre linnatänav), mille seisukorra järgi võis ka elu mittenäinud inimene öelda, et see ei ole päris kindlasti mitte SEE tee, mille kaudu enamik inimesi linnast välja sõidab. Teeäärsed hekid olid napilt-napilt autot riivamas ning tee keskel olev rohi päris kõrge. Keegi siit vahest sõidab, aga vahest ei sõida kah. Selle peale vaatasin kolmandat korda GPS-i ja no löö või maha - kaardi järgi oli see täpselt sama korralik tee, kui kesklinna avenüü. Suur maantee oli juba käega katsuda, 500 meetrit veel… Ah pagan, kui hull see ikka saab olla, eks. Ikkagi neliveoline masin, kuiv hooaeg ning täiesti korralik kruusakas.

Peagi sõitsime mööda selle tee äärde jäävast viimasest majapidamisest, kes olid võõra auto nägemise üle tsipa üllatunud, kuid sellegipoolest viipasid rõõmsalt. Vähemalt meie tõlgendasime seda nii. Võib-olla kohalikus viipekeeles tähendas käega lehvitamine seda, et kuhu te hullud nüüd lähete, keerake jalamaid ringi, sest see tee on ju aastaid juba mineeritud!  Teadmatus on teatavasti õndsus, mistõttu sõitsime rahulikult edasi. Mõtlesin endamisi, et kui mingi jama juhtub, siis siia abi järgi tulemine ei võta õnneks kaua aega.

Järgmisel hetkel jõudsime jõeni. Mitte sillani, mis viib üle jõe, vaid jõeni. Vesi, vulin, vool - jõgi. Jõudsime sinna sel hetkel, kui seda veesängi läbis üks kohalik maamees hobusel. Veidi närtsinud riided seljas (maamehel siis, hobune oli alasti), päevi (ja ilmselt ka öid) näinud mütsilotu peas ning meie suhtes täiesti ükskõikne pilk silmis. Hobune tuli ilusti koolmekohast läbi, kinni ei jäänud, neljajala vedu töötas veatult. Ilma sõnagi lausumata kadus ratsanik selja taha võserikku. Ootasin talt väikestki viidet, et kas tasub siit autoga läbi sõita või mitte, aga ei. Mitte midagi. Loodetavasti ta nüüd ei passi kusagil tihnikus, enda ette vaikselt naerda pugistades ja oodates, mil hullud gringod sinna vesiliiva sisse sõidavad ja siis vaatavad kuidas maapõu nende raudruuna neelab. Nagu siin korra kvartalis ikka juhtub.

Koolmekohaga oli siin selline lugu, et see ei läinud mitte risti üle jõe, vaid kulges mõnikümmend meetrit piki jõge. Selle läbimist plaanides tuli jälle meelde see, et kui jões mingi ime läbi vee mootorisse saan ja auto ära rikun, siis kaskokindlustus muutub kehtetuks ning kogu remont tuleb endal kinni plekkida. Teisalt näis vesi siin ikkagi päris madal (40-50 cm maksimaalselt) ja vähemalt siinpool servas tundus ka põhi piisavalt toekas. Alternatiiviks oli kesklinna tagasi sõitmine, mis oleks tähendanud päris suurt ringi. Aga suur tee oli tollest punktist vaid 300 meetri kaugusel!

Väike peresisene arutelu ning andsin gaasi - nigu niuhti olime teisel kaldal ja peagi keerasime juba suurele maanteele. Lõpp hea, kõik hea, kuid see oli järjekordne näide, et GPS on küll kasulik, kuid ainult sellele loota ei tasu. Aparaat mõnikord ei erista head teed sellisest, mis viib läbi jõe ja kus on tegelikult alles vaid mälestus kunagisest (halvast) teest. Mobiilirakendus Waze on selles mõttes targem, et tegemist on juhtide käitumise põhjal otsuseid tegeva kaardiäpiga, kuid Waze peale ei täinud ma oma mobiili andmesidemahtu raisata. Pealegi, midagi ei juhtunud ju! :P

Peagi pärast linnapiiri leidsime selle, mis linnas jäi leidmata - käsitööpoeksed. Selgus, et kohalikud tootjad ja müüjad olid täiesti olemas, kuid kesklinna asemel müütasid nad oma toodangut hoopis maanteeäärsetes tagasihoidlikes hüttides. Samas on see ka loogiline - Nicoya on kokkuvõttes üsna iseloomutu väikelinn, kuhu 9 möödasõitvat turisti 10-st ilmselt sisse ei keera (suur maantee läheb kenasti linna kõrvalt mööda). Aga selle tee peal siiski väljamaalasi ja ka kohalikke puhkajaid liigub, mistõttu lootus oma kaubast lahti saada on kõrge.

Me päris esimese müüja juures kinni ei pidanud ning vältisime ka neid, kus keegi tee ääres oma pottidega vehkis või siis oli müügilettidelt paista suur hulk kitši (värvilised tuukanid, elevandid, kaelkirjakud ja muu säärane Nicoyale mitteomane träna). Pidasime hoopis kinni ühe tagasihoidliku tarekese juures, kus paistis müügil olevat ainult kohalikus stiilis kraam. Usun, et tegime õige valiku, sest tegemist oli muuhulgas kohaga, kus neid potte ja kujusid reaalselt valmistati. Tee ääres katuse all oli „müügisalong“, hüti taga oli käimas aga nende savist väljavoolimine ning maalimine.

Müüja alustuseks tervitas meid ja siis jättis sisuliselt omapäi. Meie puhul töötab selline müügitaktika kõige paremini - saime rahulikult valikuga tutvuda ja endale meelepärased tooted välja valida. Kui keegi hakkab mingeid asju aga sihikindlalt soovitama või siis seisab silmade põledes kõrval ja jälgib iga liigutust, siis läheb olemine ebamugavaks ja pigem tekib tahtmine ära minna. Eestlaste värk :)

Aga üleüldse… Mis potid? Mis pannid? Mis kujud? Vastus: Chorotega potid ja kujud. Nicoya poolsaarel elavad Chorotega hõimu järeltulijad on kuulsad oma savist käsitöö poolest ning kuna nad on ainus hõim Costa Rica territooriumil, mis pärineb põhja poolt, siis on nende disain ka teistest erinev. Chorotegad on väga selgete maiade ja asteekide mõjutustega hõimugrupp ning need mõjutused paistavad välja ka keraamikas. Peamised objektid, mida valmistatakse, on taldrik, pott, kann, vaas või okariin (väike savist puhkpill). Värvigamma mõttes kasutatakse ainult kolme värvi (see fakt eristab ka kõige paremini Chorotenga käsitööd muust tränast) - punakaspruuni, ookrit ja musta - ning neid saadakse kohalikest eri värvi savidest ja liivadest (sealhulgas iguaaniliivast, mida korjatakse selle eluka pesast). Tootmise ja traditsioonide epitsenter on Nicoya ümbrus, ehk siis täpselt seesama koht, kus me tollel hetkel olime. Chorotega keraamika on üks vähestest autentsetest käsitöövormidest, mida Costa Ricast endale soetada saab. Seega rahakott taskust välja ja…

Kuigi see hütt väga suur polnud, oli neil müügil väga palju põnevat. Asjadel olid kõigil hinnad juures ning need olid sellised, millest alla tingimine poleks olnud viisakas. Nähes, et nad tõepoolest ise tegelevad siin nende asjade loomisega, ei olnud meil kahju maksta seda hinda, mille käsitöölised on oma toodangule pannud. Kui turul mingite Hiinas valmistatud nipstükkide ja jubinate puhul võib kaubelda kõvasti, siis sellise unikaalse kauba eest (mida mujal riigis tegelikult väga palju ei kohanud) on minu arust õiglane maksta seda, mida küsitakse. Ega sa kunsti ostma minnes ka ei küsi, et kas Partner- või Säästukaardiga väikese ale saaks? Ning eriti veel juhul, kui hinnad näivad rohkem kui õiglased.

Meie peamine mure oli selles, et kas see keraamika meie reisi ja kojulennu ikka vastu peab. Otsustasime, et võtame selle riski ja lootsime parimat. Valik oli tegelikult päris raske, sest seal tõesti oli palju erinevaid ning põnevaid asju - lillemotiividega, loomamotiividega (konnad, jaaguarid, salamandrid), linnumotiividega, maiade ja asteekide jumaluste motiividega, omapäraste mustritega ja nii edasi. Osad anumad olid üleni põletatud, poleeritud, värvitud ning osad olid ainult poolenisti poleeritud ja värvitud. No et poti ülemine osa oli lihtsalt põletatud savist (värvimata, poleerimata). Väga omapärane ja vahva ning kuigi kõik ei olnud ideaalsed (sest tegu oli siiski käsitööga), ei olnud see mitte miinus, vaid lisas asjadele iseloomu.

Kokku saime korraliku kilekotitäie kraami, võtsime võimalikult erinevaid asju. Nii potte kui taldrikuid, nii suuremaid kui väiksemaid, nii endale kui kingituseks. Oleks rohkemgi ostnud, kuid mahupiirang tuli ette - tahtsime mujalt riigist ju ka endale midagi kaasa soetada. Ei saanud ju kohvrit ainult keraamikat täis laduda :) Kokku läks meil see kõik maksma 15 000 coloni ehk ligikaudu 25 eurot ehk saime need asjad tegelikult poolmuidu kätte. Meie olime õnnelikud ja müüja samuti rahul - vinn-vinn situatsioon. Kõik asjad pakiti väga hoolsalt paberitesse ja mullikilesse ära, seega oldi teadlikud ostjate peamisest murest :)

Edasine tee oli mõnda aega suhteliselt igav - vaheldumisi põllud ja võsa ning liiklus praktiliselt puudus. Seda hetkeni, kui tuli keerata taas „mandri“ poole. Siis liiklus tihenes, sest meie teega ühines ka Nicoya poolsaare lõunaosast tulev tee, et siis ühtselt ületada „Costa Rica - Taiwani Sõpruse“ nime kandev sild. See sild üks kahest maanteeühendusest poolsaare ja muu

Üleelusuuruses loomakujud resto hoovis

Costa Rica vahel, teine ühendustee oli see, mida kaudu mõned päevad tagasi siia tulime. Tegelikult on olemas ka kolmas variant - poolsaare lõunaosast saab ka praamiga üle, kuid see jäi meie jaoks kaugeks ning oleks võtnud ka palju rohkem aega (just sadamasse jõudmine).

Nicoyalt tuleva tee ja Pan-Ameerika maantee ristmikul jäi meile silma tohutu suurte (ja samavõrd pentsikute) kujudega ümbritsetud grillrestoran nimega „Tres Hermanas“ ehk „Kolm õde“. Tegemist oli tuntud kohaga, Lonley Planet kirjutas sellest vaimustunult, Internet kiitis nii, et virtuaalne aegruum kajas ning kui lõpuni aus olla, siis tegelikult oli see paik meil ka reisikavasse üles märgitud. Esimest korda kui siit mööda sõitsime (3 päeva tagasi), oli meil kõht üsna täis ja otsustasime, et ei hakka sisse keerama. Eks ta meil reisikavas oli ka tinglikus kategoorias: „kui satume ja kui juhtumisi on kõht tühi“. Ka seekord sõitsime mööda, kuigi nüüd juba pikema hambaga. Tükk aega mõtlesime, et kas minna või mitte, lõpuks otsustasime, et siiski ei lähe ning keerasime suurele teele ära. Ligikaudu minut hiljem keerasime auto ümber ja parkisime ta restorani kõrvale ära. Reklaam lõpuks murdis meid maha.

Kaalukeeleks sai tegelikult uudishimu. Huvitav kas see söögikoht siis tõepoolest on sellist kiidulaulu väärt, nagu selle kohta igalt poolt lugeda võis? Ei tahaks pärast kuulda seda, et restoran võitis näiteks maailma kõige parema restorani tiitli ja me olime liiga laisad, et sinna sisse keerata. Kui need absurdselt lollakad loomakujud välja jätta, siis esimene asi, mis silma hakkas, oli interjöör. Unustades ära väljas lõõmava päikese ning mõrvarliku temperatuuri, võiks vabalt pakkuda, et tegemist mõne grillimajaga kusagil USA idarannikul. Siin ei olnud mitte midagi sellist, mis meenutaks tüüpilist Costa Rica söögikohta. Vormides teenindajad, suured plasmatelekad seintel, mobiilsed kaarditerminalid, tasuta wifi, inglise keelsed menüüd ja nii edasi. Mitte, et see halb oleks olnud, ei-ei. Lihtsalt esmamulje oli selline, et ameerika turistidele oli tehtud kodune restoran ning lootsime, et lisaks vormile jätkus auru ka sisu jaoks.

Menüüsse kiigates avastasime, et ka siit väga palju Costa Ricat ei leia ning ma pean peamiselt silmas hindasid. Numbrid kaunite grillipiltide juures olid seninägematult suured ning kui veel silmi teritasid, siis nägid sulgudes veel suuremaid numbreid. Ehh, naljatilgad - menüüs olid suurelt ära toodud käibemaksuta hinnad. Nagu sööjatel oleks teoreetilinegi võimalus pärast einet riigilt käibemaks tagasi saada. Päris pettuseks seda asja nimetada ei saa (sest käibemaksuga hinnad olid ju peenes kirjas sulgudes ära toodud), kuid ilus see ka polnud. See on nagu olukord, kus menüüs on kõik hinnad ilusti ära toodud, aga siis kusagil päris lõpus (pärast joogikaarti) on menüü sisekaanel üks väike täpp, mis elektronmikroskoobiga

Lomito kartulitega

uurides muutub kirjaks: „Prae hindadele lisandub 10€ lisandite eest, 10€ teeninduse eest ning 15€ toolimaksu“.

Seega esimene mulje oli vastuoluline, kuid tuleb tunnistada, et grillilõhnad, mis „Tres Hermanases“ ringi hõljusid, mõjusid uimastavalt. Taimetoitlased ja muud sõralised praegu muidugi juba aktiivselt oksendavad seda teksti lugedes, kuid meie otsustasime siiski oma tellimused sisse anda. Naine võttis lomito (loomalihasteigi) värskete kartulite ja salatiga ning mina rebitud ning pressitud liha ja grillvorsti (no oli selline pakett) koos salati ning läätsedega. Ega ma sellest viimasest midagi arvanud (lootsin vaid, et need pole kusagilt silmakliiniku kasutatud läätsede konteinerist pihta pandud), plaan oli keskenduda lihale ja salatile.

Naise valik oli tõeline jackpot - hõrk-hõrk-hõrk grillitud ja veidi suitsune loomaliha käntsakas koos suussulavate kartulite

Vorst, liha ja läätsed

(nagu need esimesed, mida kevadsuvel saad oma aiamaalt) ning väga maitsva kastmega. See kärsatatud loomaraibe maksis küll palju, aga oli igat coloni väärt.

Minu toit oli hea, see on vast kõige õigem iseloomustus. Vorstijurakas maitses isegi rohkem, sest see oli mõnusalt vürtsine. Liha oli samuti suitsune, kuid see magus barbecue soust, millega viilakad olid üle valatud, polnud päris minu teema. Mulle lihtsalt ei istu magusad kastmed liha juures, võiks ikka olla midagi teravat või siis hapukat. Sellegipoolest ma söönuks sain, kuigi läätsekauss jäigi minu poolest puutumata, sest ma polnud siiski lõpuni veendunud, et need polnud kunagi kellegi silmas olnud. Liiga kahtlase välimuse, värvi ja konsistentsiga potsikutäis oli see lisand.

Arve oli ohhohoo, selline korralik Tallinna vanalinna a la carte tase. Praktiliselt kõik praed maksid eurodesse ümberarvutatuna üle kahekümne (ka ilma käibemaksuta). Ilmselgelt oli tegemist kõige kallima söögikohaga, kuhu oma reisi ajal sattusime. Kas see oli seda hinda väärt? Nii ja naa, pigem võib-olla mitte. Jah, toidud olid küll head, kuid nad ei olnud kaks või rohkem korda paremad kui tavalistes söögikohtades (tegemist ei olnud ju valgete linadega haute cuisine restoga vaid ikkagi tavalise grill-liha pakkujaga). Kaldun pigem paigutama „Kolme õe“ sellesse kategooriasse, kus on liialt üles haibitud asutused. Ameeriklased võivad seal küll edukalt oma kulinaarset koduigatsust ravida, kuid teist korda mina sinna ilmselt ei läheks.

Pärastlõunal ootas meid ees 100 kilomeetrit sõitu, lõuna suunas. Suhteliselt sõidu alguses läbisime ühe liiklejate jaoks ülessätitud adrenaliinirohke atraktsiooni. Võiks lausa öelda, et sai end tunda tsirkuse kaskadöörina. Nimelt oli üks paljudest maastikupõlengutest koha sisse võtnud otse sõidutee ääres, mistõttu kraaviperve pool sõites, oleks leegid kenasti ka autoni ulatunud. Ses mõttes, et tegelikult ulatusidki - meie ees sõitnud auto sõitis hooga suitsupilve sisse hetkel, kui üks leegihakatis tuule abil tee keskosa suunas viskus. Sõiduk küll tuld ei võtnud, kuid meie jaoks tegi see fakt tuju huvitavaks. Ega seal pikka mõtlemist polnud, panin aga gaasi juurde ja lootsin, et meiega samal hetkel (st vastassuunast) ei läbi seda suitsupilve bensiiniveok. Mauh läbi ja salong lõkkevingu täis. Tahavaatepeeglist paistis aga vägev vaatepilt. Kõik tee oli loomulikult tossu täis, ühes servas paistis tulelõõm ning meie auto läbimisest tekkis sinna suitsu sisse väike ava ja keeris. No ikka täielikult nagu filmis (välja arvatud siis see detail, et auto ei plahvatanud ega süttinud). Aga nüüd on see asi ka tehtud - autoga läbi tule sõidetud. Korras, tehtud, rohkem ei taha, tänan.

Puntarenase sadamalinna lähistel jätsime hüvasti Pan-Americanga ning keerasime Carretera Pacificale (Vaikse Ookeani maantee). Viimane on see maantee, mis tuleb San Josest ning lookleb piki rannikut kuni lõpuks kohtub riigi lõunaosas uuesti Pan-Americanaga. Ühtlasi tähendas see seda, et siitkaudu liiguvad suured turistimassid, mistõttu polnud imestada, et ühel hetkel oli keset teed putka ja tõkkepuu ning küsiti raha. Õnneks mitte väga palju - 160 coloni (27 eurosenti). Selle eest vastu ei saanud väga palju - 10-15 kilomeetrit sajaga sõita. Tee kvaliteet oli suhteliselt sama, mis ennegi (Harju keskmine).

Sealkandis hakkas taaskord muutuma ka loodus. Krõbekuivadele küngastele ja heinamaadele hakkas tekkima rohelisi laike ning mida kilomeeter edasi, seda rohkem rohelist ja vähem beeži. Peagi sõitsime taas roheliste mägede keskel. Inimloomale tähendas see aga seda, et õhuniiskus oli rallinud nullist sajani, kuid temperatuur oli jäänud muutumatuks.  Ehk siis olime taas saunamaailmas (ja ma ei mõtles siin saunatarvete kauplust). Meie tänane sihtkoht oli Carara rahvuspark, täpsemalt öeldes mõni ööbimiskoht selle lähistel. Ühtki broneeringut me teinud polnud, lootsime, et leiame midagi. Paar võimalikku paika olid ka eelnevalt välja otsitud, seda peamiselt seetõttu, et soovisime homme kasutada giidi teenuseid. Nimelt pakkusid paar sealset kiidetud giidi ka kodumajutuse teenust, mistõttu mõtlesime, läheme vaatame nende B&B-d esimesena üle. Nii saaks kaks kärbest ühe hoobiga mõrvatud.

Üks kõige rohkem kiitust saanud reisijuht oli Freddy Villareal, kellel väidetavalt oli kohe rahvuspargi kõrval asuvas külakeses väike bed & breakfast nimega Ruby’s Lodge. Mure oli aga selles, et need infokillud, mille olin internetist kokku kogunud, ei olnud väga täpsed. Osati olid need lausa vastukäivad - näiteks ühel lehel oli ööbimiskoha asukohaks märgitud turismilinn Jaco, teises kohas aga väike külake nimega Quebrada Ganado (nende vahemaa on 15 km). Tol hetkel polnud sellel kodumajutusel kodulehte ja kogu info panin kokku tripadvisori abil, kus turistid Freddyt, kui giidi, kiitsid ja soovitasid.

Loogika ütles, et Freddy baseerub ikkagi Quebrada Ganados, sest see küla asub tõesti kohe Carara rahvuspargi külje all. Küla leidsime üles, kuid Freddy leidmine osutuski keeruliseks ülesandeks. Iseenesest polnud see asula suur - paar tänavat ühtepidi ning 6-7 tänavat teistpidi - kuid pärast kõigi nende uulitsate läbisõitmist, olid me mordad üsna nõutud. Ei ühtki silti, ei ühtki viita. Tegime veel paar tiiru - ikka ei miskit. Aadress oli meil ju olemas, aga mäletate ikka neid Costa Rica aadresse? Stiilis: „Kotkasilm-Jorge maja juurest 72 meetrit edasi, ning siis vana pesunaise maja juurest vasakule.“ Ilma naljata - „Ruby’s Lodge’i“ ametlik aadress oli selline: „Diskoteek „Lucili“ juurest 100 meetrit põhja poole ja siis 100 meetrit ida poole.“ Aga kurivaim noh - ei olnud seal ka mingit diskoteeki, kust saaks hakata samme lugema. Oli kaks poodi, pagariäri ja bussipeatus. Kõik.

Mingi variandiga me otsustasime enda jaoks ära, et millises kvadraadis see maja peab olema ja seega sõitsime sinna ning piilusime hoovidesse. Bingo! Ühes hoovis paistis seina äärde toetatuna suur silt, millest nähtaval oli tekst „…’s Lodge“ ning  sildi nurgal oli suur punane rubiin. Vist ongi õige koht! Värava peal oli ka imetillukeses kirjas telefoninumber, millele kohe ka helistasin. Telefon kutsus ja kutsuma jäigi. Proovisin korra veel, ei midagi. Hmm… Kas on suletud või mis?

Sellal kui seal nõutute nägudega seisime, jalutas meist mööda üks kohalik naisterahvas, kes kohe uuris, et kas me otsime Freddyt. Nojah noh, Freddyt ikka, keda siis veel. Selle peale tiris tädi värava lahti, astus aga julgelt sisse ja muudkui hüüdis härrat. Lõpuks Freddy andis alla ja nägi, et vastupanu on mõttetu ja tuligi majast välja. Käed kõik savised ja tööriided seljas. Ja mis siis selgus. Tõepoolest tema on Carara pargi giid Freddy ning siin on ka kodumajutus nimega Ruby’s Lodge, kuid hetkel on tal majutusteenus suletud, sest peagi on Lihavõtted (Ladina-Ameerikas ülisuur püha ning siseturismi tipphooaeg) ja ta otsustas enne seda veidi remonti teha. Et kuidas me ta üldse üles leidsime??

On ikka kliendid, võtad kõik sildid maha ja reklaami ei tee, aga ikka raiped otsivad su üles ning tahavad raha anda! Me siis tunnistasime üles, et internet aitas, mille peale ta sõbralikult sajatas, et unustas jah sealt info maha võtta. Ei uskunud, et keegi interneti järgi ta üles otsib, aga näed on kiuslikke inimesi maailmas olemas. Enamus kliente ikkagi helistab ette või otsib ta hommikuti Carara rahvuspargi väravast üles. Ma ei hakanud muidugi mainima, et ma ka paar minutit tagasi helistasin.

Tegelikult oli Freddy väga vahva kuju ning lai naeratus oli ta näol kohe esimestest hetkedest. Uurisime siis seda, et kas ta vähemalt giiditeenust pakub ning selgus, et sellega tegeleb tõesti kogu aeg. Ning ka homme hommikul on ta valmis meid Cararas ringi vedama. No ja siis uurisime, et kus siin öömaja võiks leida, mille peale ta veidi mõtles ning ütles, et kui me soovime, siis me võime ikkagi tema juures olla. Enamus toad on remondis, kuid paar tükki on täiesti elamiskõlblikud. Et kui me soovime, siis võime üle vaadata - öö maksumus 50 dollarit.

See kodumajutus oligi kodune majutus - toad asusid suure maja teisel korrusel. Kaks varianti oli ning valisime väiksema toa, sest sellel oli konditsioneer. Tuba oli tõepoolest pisike - kahekordne voodi (küll topeltlai), väike laud ja seinal telekas, lükandukse taga oli keskmise inimkeha suurune dušinurk ja WC. Käimisruumi oli toas ligikaudu ühe sammu jagu ühtepidi ning paar varvast rohkem teistpidi. Väga rustikaalne, aga ühe öö elab siin ära küll. Täna on Ruby’s Lodge muide ka internetis paremini esindatud - kes tahavad head giidi ja lihtsat (ning soodsat) öömaja, see vaadaku siia või siia.

Üllataval kombel oli see pidev leiliruumis viibimine muutunud talutavamaks. Jah, särk vettis seljas pidevalt, kuid sellele ei pööranud enam kogu aeg tähelepanu. See oli lihtsalt tavapärane olukord. Rääkisime veel Freddyga homsest matkast - kella kaheksast lähevad nad tavaliselt rajale, kuid vahepeal oli ta välja mõelnud selle, et soovib meile pakkuda ka hommikusööki. Et seda võiks teha näiteks kell seitse. Uuris siis meilt loomulikult ka seda, et mis kandi mehi-naisi ollakse ning miks siiakanti sai tuldud. Eestit loomulikult ei teadnud, kuid ükskord oli tal paar soomlast olnud kantseldada. Siiatulemise põhjus oli muidugi tal juba küsimise hetkel teada - selleks olid ühed linnud, keda Costa Ricas on kõige tõenäolisem kohata just siin või siis lõunaosa metsikus Corcovado rahvuspargis. Kuna me viimasesse ei läinud, siis olid panused Carara peal.

Selle linnu nimele viitab ka rahvuspargi nimi, kuigi sisuline seos puudub. Carara tähendab kohaliku huetari hõimu keeles krokodilli (sest pargi kõrval voolab jõgi, mis on krokodillidest tiine), aga rahvuspargi auks ja uhkuseks olid linnuriigi ühed kirevaimad esindajad - puna-aarad. Neid linde on Costa Ricas jäänud väga väheks ja lisaks eelmainitud paikadele, võib aarasid kohata veel vaid paaris rahvuspargis (kuid nendes juba palju väiksema tõenäosusega). Mõnikümmend aastat tagasi olid puna-aarad aga täiesti tavalised terves riigis. Tänasel päeval pole nende nägemine tagatud isegi siin Carara rahvuspargis, kuigi see on siiski äärmiselt tõenäoline, kui tead, kust otsida.

Küsisime siis Freddy käest kohe ära, et kui suure tõenäosusega me näeme seda lendavat värviplahvatust, mille peale ta

Puna-aara!!

kostis kavala naeratusega, et oleneb… Näiteks lähima kümne minuti jooksul olevat puna-aara nägemine garanteeritud, sest paar tükki just lendas tema tagaaeda puude otsa. Möhh?? Alguses mõtlesime, et ta tegi (suhteliselt magedat) nalja, kuid kui kuulsime puude otsast sellist varese kraaksumise ja sea röhkimise vahelist häält, siis saime aru, et tal oli tõsi taga. Tormasin fotoka järele ning peagi olid esimesed kaadrid olemas, mille järgi lind oli täiesti äratuntav. Ahah, et siis nii keeruline ongi neid kohata… Ilmselt oli asi ikkagi selles, et Freddy on siin giid olnud ligikaudu paarkümmend aastat, mistõttu tal on aaradega hea läbisaamine. Vajadusel tellib ta nad oma klientidele esinema (et need ei lahkuks ilma lindu nägemata) ning mõnikord astuvad nad ka ise ta juurest läbi (nagu praegu juhtus).

Nähes, et me oleme tõsised loodushuvilised, läks Freddy ise ka põlema ja ütles, et lähme teeme ühe väikese jalutuskäigu siinsamas. Et äkki saab meile veel midagi näidata. No miks mitte, ega meil niikuinii midagi targemat teha polnud. Pealegi kui tasuta saab… Muide homse tuuri hinnas leppisime ka kokku - 1 tund ja 45 minutit läheb maksma 50 dollarit. Väga mõistlik minu arust. Kuna ta tõesti on nii kaua siin giid olnud, siis teab ta ilmselt rahvuspargi kõiki puid ja põõsaid nimepidi ning suudab meile näidata seda, mis endal jääks märkamata.

Tegime väikese jalutuskäigu piki jalgpalliväljaku serva, kuid väga palju kedagi ei näinud (kui üks õnnetu ruuge-värbtuvi välja arvata). Seda rohkem saime juttu vesta,

Ruuge-värbtuvi

Freddy inglise keel oli väga hea (lisaks rääkis veel ka prantsuse ja loomulikult hispaania keelt). Ta rääkis tsipa endast, homsest matkast, Carara rahvuspargist ja veel ka maisemaid asju - näiteks kust siin õlut saaks osta. Pärast kuuma päeva (või selle ajal) on külm õlu nagu ingli pai - virgutab nii keha kui ka vaimu. Poodi õlle (ja ka toidukraami) järgi läksimegi, kui olime tiiruga Freddy koduvärava ette tagasi jõudnud. Nagu ma juba ennist mainisin, oli küla väike, mistõttu lähim külapood oli kõigest 5 minuti kaugusel ja kaugeim külapood lausa 5 minuti kaugusel.

Oma toauberikku tagasi jõudes lülitasin klõpsti konditsioneeri sisse ja naksti külmal õllel korgi maha ning teekond „paika, kus higi pidevalt ei voola“, oli alanud. Televiisor pakkus ainult kvaliteetset meelelahutust, aga ainus saade, milleni meie hispaania keele oskus küündis, oli mõtlik-filosoofiline „Kõige lollimad asjad ratastel“. Seda tuli lausa mitu osa järjest ning saate pealkirjas toodud omadussõna iseloomustas hästi ka teleteost üldiselt (eriti veel neid inimesi, kes sinna osalema olid sattunud).

Unne suikumine oli tol õhtul üle keskmise keeruline protseduur. Esmalt mõtlesime, et lülitame konditsioneeri välja, kuna see undas ikka päris kõvasti. Läks mingi 15 minutit mööda kui hakkasime arutama, et kui hull see masina mörin ikka on. Nimelt ilma külma õhu aparaadita muutus tuba taas aurusaunaks (tõsi, ilma auruta), kus magamine oli pehmelt öeldes ebamugav. Nagu vesivoodi, aga vesi ei ole mitte sinu all oleva madratsi sees, vaid peal. Ei olnud loota, et öösel asi paremaks läheks, sest temperatuuri oodatav miinimum oli interneti järgi 25 kraadi ning õhuniiskus plaanis isegi tsipa tõusta. Seega lülitasime masina uuesti sisse, kuid seda, et mingi masin karjub kõrva ääres lakkamatult „umbluu-umbluu-umbluuu…“ siiski väga kaua ei talunud ning otsustasime lõplikult leitsaku kasuks. Niikui klõps käis - läks kiireks. Soovisime enne magama jääda, kui tuba uuesti üles soojeneb ning üllatuslikult see ka õnnestus. Ilmselt oli hirm suur, et kui nüüd kohe magama ei jää, siis ilmselt ei jäägi. :)