09.03 - San Jose, La Virgen

Too hommik me väga vara ei ärganud, sest taaskord oli päeva algus suhteliselt konkreetselt paigas - kell 10 pidime Avisest kätte saama rendiauto. Enne auto kättesaamist midagi muud peale hommikusöögi me niikuinii teha poleks jõudnud, seega puhkasimegi korralikult välja. Eineks pakuti meile taaskord samu valikuid, mis eilegi - ehk siis ise ütlesime, mida soovisime.

Kõhutäitmise ajal astus meie laua juurde ka üks rõõmsailmeline härrasmees, kes, nagu välja tuli, oli hotelliomanik Thomas. Jutu sees tuli välja, et tal on ka varem eestlasi siin käinud ning viimane alles kuu aega tagasi. Nojah, olime juba valmis seletama, et mis või kes on „Estõunia“, aga näed sa siis. Thomas andis veel kuhjaga omapoolseid soovitusi, et mida üks äsja Costa Ricasse jõudnud turist teadma peaks. Enamust nendest olime kuulnud, kuid mingi teemad olid ka uued. Üks väga oluline moment, mida ta korduvalt rõhutas, oli see, et kui rendite auto, siis ärge jumala eest kihutage või reegleid rikkuge. Trahvid on riigis väga suured. Ning suured mitte kohalike mõistes, vaid ka ameeriklaste ja eurooplaste jaoks. Näiteks: minimaalne trahv kiiruse ületamise eest on 300€ ning see võib ulatuda 600€-ni, väiksemat rikkumiste (kollasega ülesõit, telefoniga rääkimine roolis jne) korral jääb trahvisumma 200€ ja 500€ vahele. Ehk siis soovitati korralik olla :)

Kõht täis, jutud räägitud, võtsime oma neli asja ja istusime taksosse. Avise lähim esindus asus Crowne Plaza Corobici hotellis ning sinna väga pikk maa ei olnud, kuid kuna esmaspäeva hommikul oli linn parasjagu umbes, siis võttis sõit umbes paarkümmend minutit aega.

Aga see otsus, et me üldse rendiauto võtsime, ei tulnud tegelikult kergelt. Esimest korda Costa Ricas autorentimise ja -juhtimise kohta lugedes tekkis väga kiirelt väga selge seisukoht, et mõtlev inimene ei teeks sellist asja kunagi. Mitte kunagi! Artiklite ja teiste turistide internetti kirja pandud mõtete rebu oli see, et riigi liiklus on niivõrd kaootiline, et kui pääsed päevas paari-kolme plekimõlkimisega, on hästi. Kohalikud motoristid pidid olema hullumeelsed kamikazed, kes ei hooli liiklusmärkidest ega ka teistest liiklejatest. Ning kui sul õnnestubki teedel ellu jääda, siis võid kindel olla, et autosse murtakse sisse ja varastatakse ära kõik su isiklikud asjad ning rendiauto takkapihta. Ning isegi kui sa esimese paari sõidutunni jooksul nendest eelmainitud õudustest imekombel pääsed (mis on sama tõenäoline kui mustanahaline EKRE liige), siis võid päris kindel olla, et teede olukord on selline, et auto lihtsalt laguneb laiali või siis sõidad tänavaauku, mis on niivõrd suur, et sinna on plaanis saata eraldi ekspeditsioon, et uurida mis neist tuhandetest sõidukitest on saanud, mis sinna sisse on sõitnud. Ühesõnaga jäi mulje, et Costa Ricas ise autoga ringi sõitmine oli maailma kõige kindlam viis oma elust JA varanatukesest kiirelt ilma jäämiseks.

Ausalt öeldes tegi see info mu meele esiti päris kurvaks. Uurisin ka alternatiivseid liikumisviise, kuid see kõik oleks sõltunud väga palju mingitest graafikutest, teistest inimestest ning oleks kõvasti ebamugavam ja ajamahukam. Põhimõtteliselt oli kõige mõistlikumaks alternatiiviks bussiga kuhugi kohale sõitmine ja sealt konkreetsete tuuride võtmine. Aga see oleks väga palju piiranud minu soovi tegeleda loodusfotograafiaga (mis oli üks reisi eesmärke). Kui puuma nägemisel ilmselt tõesti oleks turiste täis mikrobuss või auto kinni peetud ja antud võimalus pildistamiseks, siis mingi oksa peal passiva linnu pärast seda päris kindlasti ei tehtaks. Ja see oli probleem (minu jaoks). Seega pöördusin tagasi nende liiklusteemaliste artiklite juurde.

Õnneks leidsin lõpuks ka peavoolust erinevaid arvamusi - et Costa Ricas ise autoga sõitmine on ainuvõimalik viis riigi ja inimeste tundmaõppimiseks. Väga palju aitas ka reisifoorum trip.ee ning ühe selle foorumi hinge - Veigo - enda kirjeldus Costa Ricas liiklemisest. Lugesin ja uurisin ja kaevusin isegi statistikasse ning lõpuks leidsin, et „pagan võtaks, asi ei saa ju nii katastroofiline olla“. Ok, teed on halvad ja õnnetusi juhtub ning vahest murtakse autodesse sisse, kuid kohati tundusid need õudusjutud ikka üle vindi keeratud. Võib-olla keskmise ameeriklase jaoks tõesti on kruusatee kohtamine sündmus, millest räägitakse veel mitu põlve, kuid Eestist tulles on laias plaanis meil ju samad jamad.

Statistika järgi toimub Costa Ricas 12,7 liiklussurma 100 000 elaniku kohta aastas. Eestis täpselt poole vähem. Samas Eestis on surmasid näiteks jällegi kaks korda rohkem kui Rootsis (ehk siis minul on põhimõtteliselt Costa Ricas sõitmine sama ohtlik kui rootslasel Eestis sõitmine). Maailma riikide pingerea seitsmendal kohal on aga Lõuna-Aafrika Vabariik (Nigeeria vahel ja Iraagi ees) oma 32 surmaga, kuid seal ma olen ju ometi sõitnud ning minu arust oli väga ok liiklus. Nii subjektiivseid arvamusi kui statistikat arvesse võttes, lõpuks siis otsustasin, et rendime ikkagi auto ja sõidame ise ringi. Võtame rendiautole kõikvõimalikud kindlustused peale, oleme ettevaatlikud ja sõidame väga rahulikus tempos, kui vaja.

Autorentimise eeltööna (nagu ikka) võrdlesin paljude Costa Rica rendifirmade pakkumisi nende kodulehtedel ning huvi pärast võtsin ka suurte brändide Eesti kontoritest pakkumisi. Parameetrid olid suures plaanis lihtsad - neliveoline auto, väga korraliku kindlustuspaketiga (minimaalse omavastutusega) ning võimalikult odavalt. Parimad hinnad tulid esialgu läbi Finnairi lehe Europcarilt, Sixti rahvusvaheliselt saidilt ning kohalikelt firmadelt (Mapache rent, Vamos rent ja Avanti). 17 päeva hind tuli koos kõikide kindlustustega sinna 1200 euro kanti ehk siis päris soolane. Seda summat oleks saanud ka väiksemaks, kui näiteks oleks asendanud 0-omavastutuse 500 või 1000 USD suuruse omavastutusega, kuid arvestades kõiki neid hirmulugusid, oli minu arust lihtsam paarsada eurot rohkem maksta ja mitte muretseda kriimude, mõlkide või muude võimalike probleemide pärast.

Aga siis tuli pakkumine Eesti AVISe kontorilt - 4-veoline Nissan X-Trail, 17 päeva, 840 eurot, maksimaalne kindlustuskate 0-omafinatseeringuga. Kuna olen loomult skeptiline inimene, siis sellistesse liiga-hea-et-olla-tõsi-pakkumistesse ma lihtsalt ei usu. Seega võtsin kohaliku AVISega ühendust ja küsisin üle. Et kas tõesti on 0-omavastutusega kindlustus selle hinna sees ning sain selle kohta kiirelt ka kindla kinnituse. Küsisin veel igaks juhuks ka teist korda üle (sest see hind tõesti oli ulme), et kas ikka kõik kindlustusliigid (liikluskindlustus, superkasko, akende ja rehvide kindlustus) on sees ja on nad kindlad, et tegemist on 0-omavastutusega ning sain ka selle kohta jaatava vastuse (lisaks veel väljatrüki AVISe süsteemist, kus olid mingid kohad alla joonitud, mis pidid viitama vastavatele tingimustele).

Nende hind 840 eurot, lähim konkureeriv pakkumine 1149 eurot. Pole vist vaja väga põhjalikku majandusharidust, et aru saada, miks ma Eesti AVISe pakkumise vastu võtsin. Oli see hind kahtlane? Jah. Aga kui nende enda spetsialist mulle kaks korda kinnitab, et olen lotoga võitnud, siis kes olen mina, et väidetes kahelda. Kuna kasutasin broneerimisel ühe suure konglomeraadi töötajakoodi (kuna töötan kohalikus üksuses), siis mõtlesin, et tänu sellele sain sellise hinna. Et meil on kindlustustega mingi oma diil.

Novot, see broneerimine toimus jaanuaris. Kerime aega nüüd uuesti edasi tänasesse päeva ning seistes San José Crowne Plaza Corobici hotelli AVISe esinduse leti taga selgus reaalsus. Ilmselt võite juba aimata, et miks ma sellest kõigest nii pikalt kirjutasin. Sõimusõnad hakkasid mõttes Eesti AVISe poole lendama täpselt sellel hetkel kui teenindaja hakkas mulle rääkima kindlustuste vajalikkusest. Sekundi murdosa jooksul taipasin, et see liiga-hea-et-olla-tõsi-pakkumine ei olnudki tõsi ja Eesti AVIS oli kala pannud. No ma muidugi ei näidanud seda välja, vaid väljendasin enesekindlalt, et mul on kõik kindlustused juba selle hinna sees ja 0-omavastutusega ka veel. Teenindav onkel muidugi seda juttu uskuma ei jäänud ja ütles, et tema süsteem ei näita ühtegi kindlustust, mis oleks selle hinna sees. Null!

Viimase õlekõrrena haarasin oma seljakotist selle allajoonitud kohtadega väljatrüki, mille Eesti AVIS oli mulle saatnud, kuid selle peale hakkas teenindaja peaaegu naerma. See ümmargune null, mis seal paberil oli eriti rasvaselt alla joonitud, ei olnud mitte omavastutuse suurus, vaid kindlustuste arv. BRAAVO AVIS EESTI! Tegelikult kiljus hääl mu peas endiselt veidi teise alatooniga sõnu, kuid see on ikka täiesti uskumatu, kuidas üks respektaabel ettevõte suudab sellise jamaga hakkama saada. Ma ju spetsiaalselt küsisin kaks korda sama asja kohta… Ma oleks täiesti aru saanud, kui nad oleks kohe öelnud, et vabandust, aga siin tõesti oli viga ja kõigi soovitud kindlustustega on hind hoopis selline. Aga ei, kinnitati kõike seda, mida tegelikult ei olnud.

Ühesõnaga - 840 euro eest ei saanud ma isegi võimalust seal kontoris peeretada (no võib-olla pool puuksu oleks saanud teha). Püüdsin ka oma „toredat AVISe vestluspartnerit“ Eestist telefoni teel kätte saada, kuid saatus oli tema poolel, sest tänu ajavahele oli esmaspäevane tööpäev kodumaal just läbi saanud ja kõne suundus automaatselt Tallinna lennujaama teenindusboksi. Sealne letiteenindaja ei teadnud muidugi teemast midagi, kuid vähemalt niipalju ta kinnitas, et kui AVIS lubas mingeid asju selle hinnaga, siis päris kindlasti igasugused eksimused kompenseeritakse. Sedasama kinnitas tegelikult ka Costa Rica AVISe teenindaja - kui mul on must-valgelt kirjas, et selle summa sees on ka kõik kindlustused, siis saan pärast aga oma raha tagasi.

Aga just nimelt pärast - praegu pidin maksma ikkagi täishinna. Mida see siis tähendas? Tähendas see seda, et lisaks sellele 840 eurole, tuli mul kohapeal veel tasuda 650 eurot. Lisaks sellele võeti tagatisrahaks 1000 USD suurune deposiit. Deposiidi kohta kirjutas Eesti AVIS jaanuaris muideks nii: „Täpne tagatisesumma, mis broneeritakse rendilepingu sõlmimisel, selgub kohapeal, kuid see peaks olema paarsada eurot, igaks juhuks võite arvestada kuni 400€-ga“. Jah USD/EUR kurss oli vahepeal muutunud, kuid siiski mitte niipalju…

Seega alguses arvestasin, et pean välja käima 840€ + max 400€, tegelikult läks aga 1490€ + 1000$. Päris suur vahe, kas pole? 1160€ ulatuses pidin kasutama täiendavaid vahendeid (selle 1000$ suuruse deposiidi saab pärast tagasi, aga siiski peab see sul olemas olema, et auto kätte saada). Õnneks oli meil see raha olemas ja paari kaardiga kompunnimine võimaldasid ka päevalimiidi alt antud tehingu ära teha. Aga mis oleks siis saanud kui mul poleks seda raha olnud või oleks kaardilimiidid olnud liiga väikesed? Halvemal juhul oleks kogu reis pekkis olnud, paremal juhul oleksime kaotanud 1-2 päeva (et pangas limiidid ära muuta ja/või Eesti AVISel lasta asi korda ajada). Totaalne jama ning läbikukkumine AVIS Eesti poolt.

Nende kiituseks võib öelda ainult seda, et nad tõepoolest pärast reisi kompenseerisid selle üleliigse summa täies mahus ning ka vabandasid juhtumi pärast, kuid essu maitse jäi ikkagi suhu. Tõsi - ma sain seetõttu ilmselt kõigi aegade madalaima hinnaga neliveolise auto Costa Ricas. Sellele viitas ka väga viisakas, lahke ja abivalmis letiteenindaja San Josés - mees, sul vedas ikka täiega, saad maasturi väikeauto hinnaga. Mina aga tollel hetkel ei näinud seda asja veel nii positiivselt, mõtlesin endiselt selle peale, et kui tore oleks kellelegi tuli otsa panna.

Auto oli muidu korralik ja täpselt see, mida lubati. Ainuke asi, mis silma jäi, oli see, et pagasiruumil puudus kate. Küsisin selle kohta ning teenindaja küsis vastu, et kas ma mäletan kui ta mulle mainis, et autosse ei tohi kohvreid jätta. Ütlesin, et mäletan küll. Tema selle peale: „Vot see, et pagasikatet pole, on lisagarantii, et see fakt mulle meelde jääks.“ Tõsi ta on - kui seal oleks pagasikate olemas olnud, oleks meil päris kindlasti tekkinud reisi jooksul mõnikord kiusatus sumadanid sinna alla jätta, kui linna peale (või matkama) minna, kuid nüüd polnud varianti. Kohvrite autosse jätmine oleks praegusel juhul olnud sisuliselt sama, kui panna auto juurde üles neoonreklaam: „Tasuta välismaalaste asjad! Tule ja võta, ainult klaasilõhkumise vaev!“

Enne ärasõitmist võtsime veidi aega. Esiteks selleks, et sellest ebameeldivast situatsioonist natuke üle saada ning teiseks selleks, et kõik sõiduks vajalikud atribuudid valmis sättida. GPS koos Costa Rica kaardiga ei tahtnud meid alguses üles leida, kuid õnneks oli see siiski ajutine tehniline probleem. Päev varem olime hotellitoas pikutades ja reisikava lugedes paika pannud esimese sihtkoha, mis muuhulgas tähendas ka seda, et juba jätsime mingid esialgsesse reisiplaani sisse pandud kohad kõrvale. Aga see on igati normaalne nähe, sest reisiplaani paneme tavaliselt sisse kõik selle, mis vähegi võiks huvi pakkuda. Hetkel kui peas aga hakkab ligikaudne teekond ilmet võtma, jäävad mingid asjad automaatselt kõrvale, sest asuvad kas teekonnast liiga eemal või siis ei ole suurt pingutust (nt 12-tunnist sõitu väga kehval teel) väärt.

Meie jätsime oma teekonnast kohe kõrvale ühe vulkaani ja selle ümber asetseva rahvuspargi, sest sinna soovitatakse minna hommikul vara (õhtul reeglina sajab), kuid pilk kellale näitas, et heal juhul jõuame pealinnast välja lõuna paiku. 
Seega olid variantideks:
1) minna kohale ja loota, et väga hullult ei saja
2) minna kohale, ööbida rahvuspargi lähistel ja alustada homme (ning kaotada 1 päev)
3) jätta Poáse vulkaan järgmiseks korraks (just-just, järgmiseks korraks, mitte vahele)

Mägedes San José lähedal
Valisime viimase ja sisestasime GPS-i sihtkoha nimega Puerto Viejo de Sarapiquí. See oli väike linnake San Josést põhjas, teisel pool kõrget mäeahelikku. Sarapiqui piirkond ise ei olnud mägine, tegemist oli hoopis oruga, kus kasvas vihmamets ning mis on äärmiselt liigirikas nii floorat kui faunat arvestades (isegi Costa Rica kohta). Seal asuvad mitmed teadlaste uurimisjaamad (tuntum neist La Selva) ning sealkandis on laialdased matkamisvõimalused. Minu jaoks oli kõige olulisem aga üks loodusfotograafidele mõeldud linnupildistamise metsastuudio La Virgenis (külake eelmainitud linnakese lähedal) - see oli üks nendest reisikava punktidest, millest ei olnud valmis tappes ka loobuma.

Puerto Viejo de Sarapiquí asus pealinnast ligikaudu 80 kilomeetri kaugusel ning GPS pakkus sõiduajaks ligikaudu 2 tundi. No selge, saame siis näha, et mis põhjusel meie liikumiskiiruseks pakutakse 40 km/h. Seega oligi aeg minna - keerasin oma valge Nissani lõpuks San José ennelõunasesse liiklusvoogu.

Juba esimese pooltunniga hakkas see hirmulugu Costa Rica tapvast liikluskultuurist ning kohutavatest teedest jõuliselt murenema. Pealinna liiklus oli tihe, kuid mitte ühegi kandi pealt hullem kui Tallinnas. Teede olukorra kohta linnas ütleks sama, pigem isegi olid tänavad paremas seisukorras. Kui linnast välja saime tegelikult üsna kiirelt, siis edasine tee (mis on sisuliselt ainus ida-lääne suunaline suurem maantee riigis) oli üks suur venimine. Ei, mitte sellepärast, et tee olukord oleks olnud kohutav või et pidevalt oleks koristatud teelt ära neid lubatud autoõnnetustes purunenud autovrakke. Teed olid väga heas korras ja liiklus maanteel oli rahulik. Lihtsalt autosid oli väga palju ning mis veel olulisem - väga palju oli veokeid. Tee riigi keskosast Kariibi mere äärsesse suurimasse sadamasse Limóni käis mööda seda rada ning kui lisada siia juurde asjaolu, et esimesed 30-40 kilomeetrit oli üks suur mäkketõus, siis saate isegi aru, et väga kiire vuhvimine just ei käinud.

Täis kaubalastis veok liikus mäkke vääääääga vaevaliselt, nii 20-30 km/h. Ning neid veokeid jagus, pakun, et kogu see tee kuni Kariibi mereni oli suhteliselt ühtlaselt rekkadega kaetud. Jah, kohati olid järsemad tõusud tehtud kaherajaliseks, kuid see väga ei päästnud. Võib-olla tõesti said paarikümnest veokist mööda, aga nende paarikümne ees olid järgmised paarkümmend ja nende ees järgmised ja nii edasi.

Ehk siis liikusime teosammul. Tõsi, osad kohalikud panid ka hullu. Üle pidevjoone, pimedates kurvides ning nii kiirelt kui torust tuli. Aga neid oli üksikuid. Sest tegelikult teistpidine liiklus oli täpselt samasugune - veokid, veokid, veokid. Ning see hääl, mida teeb mäest ALLA liikuv Ameerika veoauto…oh pagan… ma pidin esimesel korral juhi istmest peaaegu vesivoodi tegema (või noh vedelik-istme). MÜRRR-PÜÄÄÄÄÄ-ÖÖÖÖRRR-ÄÄÄÄÜÜÜ…. Justkui kosmosesüstik oleks sinu kõrval startinud. Tundub, et nende autode mägipidur on reaalne füüsiline elajas, mis kapoti all istudes oma käpad vastu maad surub ja üritab niiviisi neid mitmekümnetonniseid veomasinaid aeglasemini sõitma panna.

Aga alati on negatiivsel poolel (milleks oli siis aeglane edenemine) ka positiivne nüanss. Teo kombel edasi venimine andis meile võimaluse ümbrust nautida. Tee läbi mägede tähendas siinkandis seda, et läbi mägede ongi tõmmatud kitsas maantee, kus ühes teeservas on pilvedesse kaduvad, järsud kaljud (mis on kaetud lõputult lopsaka vihmametsaga) ning teisel pool kas samasugune kalju või siis kuristik. Ehk siis selline tõeline troopika kõige ehedamal kujul - ääretu rohelus, mis on kõrgemates kihtides pilvedesse mattunud. Just selline müstiline vihmamets nagu filmidest näeb, kui nüüd MÜRRR-PÜÄÄÄÄÄ ja nii edasi kõrvale jätta. Ning vahetevahel jäi silma ka liikuv loodus - näiteks selline tuvisuurune sinine liblikas. Ok, mitte võib-olla nii suur, kuid kui liblika tiibade siruulatus jääb sinna 20 cm kanti (Sinine Morpho), siis see on ikka üks parajalt pirakas laperdis, mida üks Euroopast pärit turist jääb tahes-tahtmata vaatama.

Pärast veidi rohkem tunnipikkust sõitu, jõudsime paika, kus saime suurelt teelt maha keerata ning sellega muutus kõik. Kadusid nii veokid kui ka muu liiklus, saime uhada piki väga heas korras asfaltteed, kus ainsaks piirajaks olid liiklusmärgid. Asula sees 40(-50) km/h, kui tee ääres jalutavad õpilased, siis 20 km/h, asulast väljaspool 60-70 km/h ning äärmisel juhul (ja väga harva) ka 80 km/h. Mäed asendusid tasandikega ning pilvede vahelt hakkas piiluma päikest.

Puerto Viejo de Sarapiquísse jõudsime varasel pärastlõunal ning kuna lähiajal suuremasse asulasse ei pruugi sattuda, siis otsustasin varuda veel sularaha. Panga ette parkides hakkas sadama. Mitte nii, et algul tuli tipp ja siis tuli täpp ja siis tuli tipp-tipp-täpp, vaid nii, et keegi viskas ämbritäie vett auto esiklaasile. Mauhh! Need 10-15 sammu, mis ma autost panga kaitsva katusealuse juurde tegin, olid piisav ajahulk selleks, et kõik mu seljasolevad riided korralikult läbi pesta. Kõik! Aluspesu kah. Õnneks oli pesuvesi soe ning selleks hetkeks kui autosse tagasi jõudsin (ca 5 minuti pärast), siras väljas taas päike. Loodus oleks justkui öelnud: „Tere tulemast troopikasse!“

Nojah, tulime ju ometi vihmametsadega tutvuma - ega siis nende metsade nimi moe pärast vihmamets pole. Selline looduslik lopsakus on võimalik ainult siis, kui väljas on soe ning iga natukese aja tagant tuleb sorts vihma. Põhimõtteliselt oleksid mu riided saanud sarnase niiskusastme ka siis, kui poleks vihma sadanud. 30+… kraadi ning õhuniiskus umbes-täpselt sada, annavad sellise sauna eesruumi tunde, kusjuures leiliruumi uks on lahti jäetud ja keegi uhab muudkui vett kerisele. Vägev!

Kuigi ka siin, Puerto Viejos, oli võimalusi džunglis matkamiseks ja jõe peal parvetamiseks ning  niisama aja veetmiseks, siis otsustasime, et sõidame 15 kilomeetri kaugusel asuvasse La Virgeni külasse. Sellel oli kaks põhjust. Nagu eelpool mainisin, asus seal üks mõnus koht, mis on linnufotograafia huvilistele sama, mis pallimeri laste jaoks (tekitab ärevust juba ammu enne sinna jõudmist ning lahkumine paneb vaata-et nutma). Teiseks paistsid seal olema veidi põnevamad ööbimiskohad kui Puerto Viejos.

Nende ööbimispaikade otsimisega peale kohalejõudmist ka alustasime, kuid esialgu üsna edutult. Esmalt vaatasime paari linnaäärset kämpingut, kuid nende kohta netiavarustest leitavad pildid olid hoopis vingemad kui asi ise koha peal välja paistis. Lahedad ökohütid keset vihmametsa, olid tegelikult sellised alla keskmised pioneerilaagri majakesed võsa ääres, kusjuures kohe nende majakeste ukse alt algas üks suur-suur karjamaa. Ning mis kõige „parem“ - siin läheduses polnud hingelistki. Isegi kui oleks tahtnud kelleltki majakest üürida (mida me ei tahtnud), siis oleks see parajalt keeruline ülesanne olnud.

Teine koht oli külas (või no pigem linnakeses) sees ning pärast pikka tiirutamist leidsime selle ka lõpuks üles. Miks ometi hotellide ja B&B asukohti nii kiivalt varjatakse, jääb mulle küll arusaamatuks. Need oleks justkui salaagentidele mõeldud turvamajad, mille asukoht on näha ainult sinu GPS ekraanil, kuid ühtegi viidet või eristamisväärset tavalistest majadest võimalik leida ei ole. Inimesi väga ei liikunud, silti õues ei olnud, kuid olime nii nahaalsed, et parkisime auto hoovi peale ära ja läksime ukse taha kolkima. Arvestades ehitise iseärasusi (õuemajal olid uste peal numbrid), olime üsna kindlad, et siin võib raha eest vooditeenust osta. Läbi-lõhki hispaaniakeelne vanapapi tuli lõpuks ukse peale, kui mõistis, et niisama me ära ei lähe. Tunnistas kohe ka selle üles, et tõepoolest on tegemist hotelliga ja oma sõnadele suurema kaalu andmiseks näitas kohe ka tuba, mida oli võimalik rentida.

50 dollari eest pakuti meile välja nelja seina, akent ja voodit sisaldav tuba, millel oli ka duššinurk, kuid duššil oli küljes ainult üks kraan. Ei, tegemist ei olnud kuuma vee kraaniga. Kuum vesi oli see, mis sealt puudu oli. Täpselt selle ühe kraani puudumise taha meie kokkulepe kahjuks ka jäi, sest arvestades kui kleepuvaks on olemise teinud väliskeskkonnast tingitud mõjurid, on korralik pesemisvõimalus siiski väga vajalik.

Hotelliosa terrass
Kuna me enam väga ei viitsinud mööda nurgataguseid käia, siis läksime La Virgeni majutuskohta number üks - Tirimbina Lodge’i. See, et tegemist oli teist masti hotelliga, selgus juba kohale jõudes. Parklasse sisse keeramisel enne tõkkepuud ei avatud, kui auto number, reisijate arv ja saabumise aeg kirjas. Ehk siis tundus turvaline paik. Kusjuures kui auto ära pargid, siis ega sa ühtegi hoonet kusagil lähedal ei näe - sisuliselt on parkla džungli serval, hotelli retseptsioon ja madal majutushoone ise asusid vihmametsas sees. Sinna viis korralik kividest laotud ligikaudu sajameetrine teejupp ning kui keegi teeks edetabelit „TOP 100 vingeimat teekonda hotelli parklast vastuvõtulauani“, siis Tirimbina saaks minu isiklikus edetabelis kindla esikoha. Põhimõtteliselt jalutasidki läbi vihmametsa - seal hüppas keegi, siin sahistas miski lehtede seas, taamal ka keegi liikus. Lisaks kõik need visinad, krabinad, linnulaulud, sirinad ja muud džunglihääled.

Esimene linnupilt - punaselg-tangara
Ausalt öeldes läks kiirelt meelest, et miks me siin metsas üldse kõnnime, mistõttu hotelli vastuvõttu jõudmine tuli kuidagi ootamatult. Miks see maja siin metsas on? Ahjaa, õigus, me ei olnudki ju matkamas.

Tirimbina ei ole tegelikult hotell. Jah, siin pakutakse küll ökomajutust (kokku 12 tuba), kuid laiemalt vaadates on Tirimbina mittetulundusühing, mis loodi vihmametsa taastamise ja kaitsmise eesmärgil ning mille põhitegevuseks on loodushariduse andmine ning keskkonnaalaste uurimistööde teostamine. MTÜ-le kuulub 345ha vihmametsa, millest kolmandik on külastajate kasutuses (koos 9 km matkaradadega) ning ülejäänus tohivad käia ainult teadlased. Hotelliosa oli seega üks moodus, kuidas ülla eesmärgi täitmiseks tehtavaid kulusid veidikenegi katta.

Tirimbina valduste kaart
Toetussumma, mis meie sellele loodukaitsele pühendunud organisatsioonile jätsime, oli 89 USD. Selle raha eest anti meile tuba, võimalus matkata matkaradadel ning hommikul ka süüa - seega ikka päris hea diil. Kuigi mainit’ summast lahti saamine oli päris keeruline - esimene kaardimakse ei läinud läbi, teine samuti mitte, proovisime teist kaarti ning sama mure, proovisime kolmandatki, kuid ei miskit. Selle peale oli teenindaja juba väga endast väljas ja muudkui vabandas, et meil siin metsas on vahest leviga probleemid. Lõpuks ütles, et makske homme ja andis meile võtmed ning rajakaardi ausõna vastu.

Tuba oli lihtne, kuid suur. Lisaks kaheinimesevoodile veel ka narivoodi, kirjutuslaud ning päris avar vannituba. Kõige olulisem oli samas kinnitatud akna külge - konditsioneer. Kui saunas olles saad lavalt ära minna ja eesruumis hinge tõmmata, siis troopikas ei ole sul kuhugi minna. Elumahlad lahkuvad kehast higi kujul ning see lahkumine on (h)igikestev. Konditsioneeri sisselükkamine toas on sellisel juhul ainus võimalus põhjamaist kargust (või lihtsalt eluks sobivat kliimat) kogeda. Meil aga too hetk polnud soovi külma hoovust naudiskella, plaan oli hoopis kadunud elumahlasid kuidagi taastada. Söömine tundus kõige lihtsama variandina.

Ennist La Virgenis turvamajade vahel edasi-tagasi siiberdades jäi üks vahva restoran silma - nimega „Mar y terra“. Ehk siis „Meri ja maa“. Sinna läksimegi. Olime tol hetkel ainsad kliendid, kuid see meid väga ei häirinud, sest olime ju tulnud üsna ebatavalisel ajal (kell oli ca kolm). Pealik oli meid nähes väga rõõmus ja tõi pooljoostes menüüd ning vatras hispaania keeles ka mingeid soovitusi juurde. Enamusest me aru ei saanud, kuid seda entusiastlikumalt me kaasa noogutasime. Nagu söögikoha nimest võis aimata, olid menüüs esindatud nii mereannid kui ka grill-liha. Kuna naine on nende esimeste asjade fänn ja mina ei ütle praktiliselt kunagi viimasest ära, siis oli kõik nagu ühes korralikus hipifilmis - rõõsa ja rõõmus.

Naine võttis ceviche, mis on Ladina-Ameerika rannikualade üks populaarsemaid toite. See koosneb marineeritud mereandidest, millele on sidruni- või laimimahla peale pigistatud ning maitseks lisatud veel chillit ja teisi vürtse. Ülemäära suurt vaimustust see roog sööjas aga ei tekitanud, olevat liiga äädikane olnud. Minu sealiha friikartulitega… no seal on keeruline eksida. Arve oli kokku 12 000 coloni, mis tähendab eurodes kahekümnekat. See oli sisuliselt esimene kogemus, et puhtamuidu siin riigis midagi ei anta (vastupidiselt muule Kesk-Ameerikale). Hinnatase on euroopalik, tohutu turistidemass USAst on selle peamiseks põhjuseks. Teisalt tähendab see loomulikult ka seda, et kostariikalane on ka selgelt jõukam kui tema Nikaraaguas või Panamas elav sõber (või vaenlane) ning seda on ju neile raske pahaks panna.

Kõht täis, otsustasime, et veedame oma hilise pärastlõuna Tirimbina matakaradadel. Parkisime auto ära, panime matkasaapad jalga, keerasime fotokale teleobjektiivi ette ja olimegi valmis - metsik džungel, hiir vi kamm! Kohe paari sammu kaugusel hotelliuksest tegin ära ka esimese linnupildi (vt ülal) ning paar sammu hiljem tuli veel lisa (vt siit).

Kiire vooluga jõgi Tirimbina tagaaias
Tirimbina valdustel asub eelmägine mets, mis tähendab seda, et maastik on künklik, kuid merepinna suhtes asub ikka üsna madalal (kuni 220m). Samas ei ole need valdused oaas keset lagendikke, vaid on üks osa ligikaudu 2000km2 suurusest metsikust alast Sarapiqui orus, kuhu kuulub veel sarnaseid uurimisjaamu ja erakätes olevaid metsatükke. Kusjuures tegemist on osati niinimetatud teisese metsaga, mis tähendab, et kokku on ostetud põllumaid ja/või istandusi ning seal kunagine vihmamets taastatud (Tirimbinas on sellise metsa osakaal 15%). Aga mets kasvab sealkandis nagu pärm - aastased temperatuurimaksimumid jäävad küll kõigest 30 kraadi ja miinimumid 20,5 kraadi juurde, kuid sademeid on napilt alla 4000 mm aastas. Võrdluseks - Eestis sajab kusagil 5-6 KORDA vähem. Ehk siis keskmiselt 25 kraadi ja iga natukese tagant kastetakse - meil nimetatakse sellist paika kasvuhooneks.

Seda eelmises lõigus mainitud infot matkaradade kohta lugesime me tegelikult hiljem, esialgu teadsime lihtsalt, et „tagaaias“ on mingid rajad, mis võimaldavad vihmametsaga tutvuda. Eeldasime, et need on umbes sarnased kui see teekond parklast hotellihooneni - korralik kividest laotud tee keset džunglit.

Rippsild
„Oppaaaa….!“ See seletamatu ja grammatiliselt igati ebakorrektne hüüatus pääses huulte tagant laia maailma sel hetkel, kui nägime seda rippsilda, mis üle jõe vihmametsa viis. Tegemist oli pika (ning pika all mõtlen ma väga pikka) kitsa sillaga, mis peale astudes kõikus mehiselt. Tõsi, see polnud päris selline lipp-lipi-peal-ja-pooled-lipid-puudu-sild nagu kusagil seiklusfilmis, kuid paari koha peal oli küll põrandas auk sees, mistõttu varba tagant paistis kiire vooluga kivine kärestik. Juba selle rippsilla omamisega sai Tirimbina omale veel plusspunkte juurde. See on ikka VÄGA vinge paik! Ning kõige parem selle juures oli asjaolu, et me nägime oma paaritunnise ringkäigu jooksul vaid 5-6 inimest. Põhimõtteliselt olime enamuse ajast looduses kahekesi.

Niipea kui üle silla metsa jõudsime, hakati elukaid näitama. Rada oli muide kitsas, libe ja mudane, kuid mitte midagi ületamatut. Pigem vastupidi, tekitas sellise maadeavastaja tunde. Maadeavastajad, kes lähevad mööda korralikult mudaseks tallatud džunglirada. :) Esimesed elukad, keda näidati, olid tuukanid, kelle pesakoht asus raja kõrval olevate kõrgete puude otsas. Kuna tee läks alguses piki mäekülge ning ühel pool kõrval oli sügav org (mille põhjas oli siis see jõgi, millest üle tulime), siis kuigi tuukanid oli kõrge puu ladvas, olid nad meiega täpselt samal kõrgusel
Veel vaateid jõele ja metsale
(puu algas oru põhjast). Ettevaatavalt võib öelda, et see oligi meie reisi kõige parem tuukanite jälgimise ja pildistamise paik. Kohtasime neid veel siin-seal, kui nii lähedalt jälgida enam ei õnnestunud.


Kuna tegemist oli vihmametsaga, siis vahepeal sabistas ka vihma, kuid kui su ümber on mitmekümnemeetrised puud, nende vahel liaanid ja lisaks on kõik puude tüved ja oksad laialehelisi taimi täis, siis maapinnale jõuab seda vett suhteliselt vähe. Täpselt sama lugu oli ka päikesevalgusega, mistõttu pildistamiseks ei olnud kõige
Rohelus
paremad olud. Aga kuna olin targu statiivi kaasa võtnud, siis saime seal nii ennast kui ka mõningaid looduskatkeid üles võtta.


Väga meeldejäävaks elamuseks oli hetk, kui jõudsime nende puude alla, mille otsas olid möiraahvid (Costa Ricas elab liik mantel-möiraahv). Kujutage nüüd pilti - kõnnite kahekesi hämarduvas vihmametsas, viimati kohtasite inimesi ligikaudu tund aega tagasi ning järsku läheb pea kohal lahti võimas madalahääleline üürgamine. Kuna nende hääl on ilmselgelt ära tuntav, siis paanilist hirmu ei tekkinud, kuid see emotsioon oli sellegipoolest võimas - kuulake ka allolevat helisalvestust. Kuigi hääl on möiraahvidel selline kosmosest pärit inimsööjakoletise oma, kes kohe tormab sinu soolikaid ninaaukude kaudu välja tirima, siis tegelikult on nad üsna nunnud karvapallid, kelle põhitoiduseks on lehed ja õied.

Tirimbina vihmamets
Kui me uuesti hotelli juurde tagasi jõudsime, oli väljas juba täiesti pime. Järelikult oli kell saanud kuus, sest suhteliselt täpselt sel kellaajal sealkandis päike loojub. Näited: detsembris tõuseb päike Costa Ricas keskmiselt 05:45 ja loojub 17:20, juunis aga vastavalt 5:18 ning 18:00. Ehk siis päeva pikkus erineb aasta lõikes maksimaalselt 1 tunni, vastupidiselt Eestile, mis asub polaaröö/polaarpäeva piirile suhteliselt lähedal.

Oli küll pime, kuid kuna päev oli suhteliselt noor, siis otsustasime veel veidi asjalikud olla. Mõtlesime, et vaatame üle kohaliku kaubandusvõrgu, peamiselt eesmärgiga osta dušigeeli (mina olin ennast tänase päeva jooksul päris mitu korda läbimärjaks higistanud). Paljud asjad on sellised, mida on lihtsam koha pealt osta, mitte kodust kaasa tarida ja dušigeel on just üks selline asi. Esimene pood, kuhu sattusime, oli hiinlaste poolt peetav supermarket, mis oli seest palju suurem kui väljast. Mis saaks olla veel lihtsam, kuid poest šampooni ja/või dušigeeli ostmine? Tuli välja, et enamus asju on lihtsamad…

Tegemist oli täiesti tavalise ja normaalsuuruses kodulähedase poega, meenutas veidi Säästumarketit. Põhimõtteliselt oli müügil kõik kodumajapidamises vaja minev kraam - tikkudest kuni pesupulbrini ning konservidest puuviljadeni. Aga see riiul, kus olid seebid, habemeajamisvahud (kümneid sorte), hambapastad, WC-poti puhastusvahendid ja kõik muu sarnane, ei sisaldanud mitte ainsamatki ihupesemisvahendit (kui nüüd seep välja arvata). Uskuge mind, me käisime sentimeeter haaval selle riiuli läbi. Järsku silmasime, et leti taga on ka riiul erinevate totsikutega ja nii tärkas taas lootus. Paar minutit hiljem oli see lootus aga kustutatud nagu kinganinaga asfaldisse surutud koni. Nendel riiulitel olid nimelt juuksevärvid, veel habemeajamisvahtusid, deodorandid, higipulgad ja muud sarnased asjad, kuid ei ühtki dušigeeli…

No ja siis algas etendus „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“ - kaks hispaania keelt mitteoskavat inimest üritasid hispaania keeles oma soovi selgeks teha hiina keelt kodukeelena rääkivale (omavahelistest vestlustest kuulsime) perekonnale. „Geel dušš“ ja „Geel de duutsa“ ei tekitanud muid emotsioone peale nõutuse, kuigi see viimane ütelus oli kogemata isegi õige hispaaniakeelne hääldus (aga seda ma siis veel ei teadnud). Siis tegin prantsuse keelse tuletise ja ütlesin, et oleks vaja „Gel para lavar“, mis minu arvates pidi tähendama pesemiseks sobivat geeli. Selle peale üks hiinlastest aktiveerus ja viis meid uuesti selle leti juurde, kus olid pesupulbrid ja seebid. Ehh…

Ühesõnaga - andsime alla. Ostsime sealt paar banaani ja sõitsime natuke maad tagasi, sest seal oli veel üks pood. Põhimõtteliselt oli seriaali „Pesuvahendi otsinguil“ teine seeria, mis oli kohutavalt sarnane esimesele. Vaid osad tegelased olid muutunud - hiina perekonna asemel etendasid nõutuid poodnikke kohalikud. Kõik muu oli põhimõtteliselt sama. Nõutu ja arusaamatu pilk, dušigeeli puudumine lettidelt, kõikide muude pesuvahendite pakkumine selle asemel. Natuke veel ja me oleks nõudepesuvahend „Fairy“ sealt ära ostnud. Kui hull see ikka olla saab, putli peal ju kirjas, et nahale õrn. Ning mine sa tea, äkki eemaldab veidi rasva ka kerelt ära, see ei teeks üldse paha.

Aga jah - selline tunne oli, et nagu me oleks tahtnud rikastatud uraani osta. Kurat võtaks, millega kohalikud siis pesevad end?!? Ei tahaks uskuda, et ainult seebiga.

Ning siis juhtus ime - kusagilt kübarast tõmmati välja šampoon! See oli küll mõeldud kuivadele ja värvitud juustele, aga no johhaidii… Selles staadiumis oleks sobinud ka koerašampoon. Loomulikult me ostsime selle ära ning enamuse reisist saigi end tolle vahendiga küüritud.

Pärast väikest õhtueinet kasutasime raske töö viljana hangitud pesuvedelikku sihtotstarbeliselt ning siis kohe magama ära. Homme tuli üpris vara ärgata, et minna „kõrvaltallu“ linde pildistama. Kui algul lasime lisaks läbi aknavõrgu (klaase loomulikult akendel polnud) tulevatele loodushäältele ka konditsioneeril unnata, siis lõpuks lülitasime viimase siiski välja, sest tolle heli oli natuke liiga häiriv. See muidugi tähendas seda, et ligikaudu poole tunni pärast oli toas jälle kuum ja niiske, sest praegusel aastaajal siinkandis temperatuur väga palju alla 25 kraadi ei lange. Teisalt olid džunglihelid päris uinutavad, mistõttu õnnestus seal saunas ka veidi magada.

1 kommentaar:

nameless ütles ...

Millal uus osa?