Ladina-Ameerika
algajatele – see on üks tabavamaid nimetusi, mida olen Costa Rica kohta
lugenud. Riik on Kesk-Ameerika riikidest selgelt arenenuim ning tema väiksus ja
teedevõrk ja turvalisuse tase, teeb Costa Ricast tõesti sellise lihtsa ja
mugava sihtkoha võrreldes ükskõik millise teise Ladina-Ameerika riigiga (olles
käinud varasemalt ka Mehhikos, Argentiinas ja Paraguays, võin seda nüüd
kinnitada). Sinna minnes saad näpuotsaga tunda teatavat kaootilisust ja
Euroopast erinevat eluolu, kuid seda siiski üsna mõõdukas koguses. Riik on
viimased 20-30 aastat sihipäraselt oma turismitööstust üles ehitanud, mistõttu
mingit suurt kultuurišokki sa sinna minnes ei saa. Teed on enamasti
asfalteeritud, mobiiltelefonil on levi (sh andmeside oma) ning kui sa tahad oma
raha mõne teenuse vastu vahetada, siis alati on karjumisulatuses mõni inimene,
kes on valmis tehingu ära tegema. Rikas Rannik on siiski Ladina-Ameerika kõige
kõrgema elatustasemega riik. Vahe naaberriikidega (eriti Nicaraguaga) on
tegelikult meeletu ning see kajastub ka hinnatasemes. Kui paljudes
Ladina-Ameerika riikides saad 10 euro eest maad ja ilmad kokku osta, siis Costa
Ricas saad selle eest osta sama palju kui Eestis ja mõnikord jääb natuke
puudugi.
Mõni
ütleb selle peale, et Costa Ricas jääb autentsusest ja ehedusest puudu, kuid
kas autentsus ja ehedus tähendab siis seda, et rahvas peaks kinni jääma 19.
sajandisse, käima ringi kaltsudes (või veel parem – rahvariietes) ja harima
härgadega põldu? Et ikka valge inimene saaks tulla ilma elektrita külasse ja
vaadata kuidas vanamemm kondiauru toel vokiga ketrab ja peretütar kõrval
kangastelgedel seinavaipa koob ja pärast selle soovitavalt sulle maksimaalselt kolme
dollari eest maha müüb? Siis saab ju õhata, et küll on ikka armas kui inimesed
on oma traditsioonidele truuks jäänud ja kui arenenud me seal Euroopas oleme.
Ehk peaks Eestis ka mingid magistraalid üles kündma ning valguskaablid läbi
lõikama, et lääneturistile rohkem „ehedat Eestit“ pakkuda?
Põhjus, miks Costa Ricasse minnakse, on peaasjalikult üks – loodus. Iidseid, kadunud linnasid ega ka sügavalt traditsioonilisi ja erilisi rahvakilde sa riigist väga ei leia ning rannapuhkuseks on mugavamaid sihtkohti. Loodus aga – see on riigis vaimustav. Eestist tsuti suuremale territooriumile mahuvad ära nii kõrbelaadsed alad kui niiskusest läbivettinud vihmametsad, nii kõrgmäestik kui avarad tasandikud, nii Vaikse ookeani kui ka Kariibi mere kallas. Bioloogiline mitmekesisus on riigis vapustav – 51 tuh km2 moodustab maakera maapinnast vaid 0.1%, kuid sellel 0,1-l asub 5% terve planeedi floorast-faunast. Ning seda rikkust saab ilmselt nautida ka tulevikus, sest üle veerandi riigi pindalast on kaitse all ning aastaks 2021 plaanitakse saada 100% CO2 neutraalseks (st kogu vajaminev energia tuleb taastuvatest allikatest).
Just seda loodust ka meie sinna riiki vaatama minna tahtsimegi (reisijateks mina ja mu naine). Eesmärk number kaks oli seda loodust ka võimalikult palju pildi peale saada, eriti mis puudutab elajaid, kes lendavad, kõnnivad või ujuvad. Kuna see teine eesmärk sai edukalt täidetud, on järgnev reisikiri ka tugevalt looduspiltide (eriti linnupiltide) suunas kiivas. Kuigi siia teksti vahele ja päisest leitavasse galeriisse mahtus ära ligikaudu 600 fotot, siis see on alla poole kõigest seal tehtud piltidest. Neid, mis siia ära ei mahtunud, lisan ma jõudu mööda oma fotoblogisse, mis asub siin.
Millal minna? See oli järgmine küsimus, kui sai selgeks, et Costa Rica on just see koht, kus me mõlemad sooviksime järgmise puhkuse veeta. Natuura on lopsakam (aga kõvasti vettinum) märjal hooajal, mis kestab maist novembrini (küll teatavate variatsioonidega Kariibi mere rannikul), kuid paigad on ligipääsetavamad kuival hooajal. Seega jäi viimane. Et vältida suuremaid pühasid (Jõulud ja Lihavõtted), oli lõplik valik märts.
Kuidas minna ja kuidas ringi liikuda? Sellest, kuidas me sinna läksime, kirjutan pikemalt 7.märtsi postituses, kuid koha peal ringi liikumine oli üks teema, mille osas keerutasime pöidlaid ikka väga pikalt. Alguses oli soov rentida auto, kuid siis juhtusin raamatutest ja interneedusest lugema hulgaliselt hoiatusi, et kui vale selline soov ikka on (teed on viletsad, liiklus kohutav, röövimised, pidevad avariid, totaalne viitade puudumine jne), mistõttu hakkasin kaaluma alternatiive. Need aga oleksid teinud sellest hoopis teistsuguse reisi kui tahtsime (busside ja tuurifirmade järgi oma graafiku tegemine ei tundunud toreda visioonina). Niisiis pöördusin autorendi poole tagasi ning Jumal tänatud, et seda tegin. Costa Rica liikluse demoniseerimine on täiesti arusaamatu ning ainus ja õige viis seda riiki kogeda, on läbi auto rentimise. Vabadus ja paindlikkus on vägevad väärtused. Auto rentimine oli küll kokkuvõttes üks paras jant („suur aitäh“ Eesti AVISele selle eest), kuid siiski õige otsus. Jandist saab muide lugeda 9. märtsi postitusest.
Nagu mainisin, käis ettevalmistus raamatute (peamiselt „Lonely Planet“) ning interneti abil. Eestikeelsetest reisikirjadest tõstaksin esile selle ja selle blogi ning kõvasti oli abi (nagu ikka) trip.ee foorumist. 3 nädalat tundus selline optimaalne aeg, et midagi jõuaks näha ja teha (ilma et väga tormama peaks), kuid loomulikult jätkuks seal põnevaid seiklusi veel päris mitmeks nädalaks. Öömajasid me ette ei broneerinud (v.a esimesed kaks ööd), sest tahtsime säilitada võimaluse marsruuti ise sättida (ja vajadusel ka muuta). Määsterplaan oli suunduda pealinnast põhja suunas, sealt lääne poole, Vaikse ookeani rannikule ning siis läbi keskosa kõrgmäestiku Kariibi mere äärde. Mõned kindlad asjad (mida ilmtingimata tahtsime külastada) olid paigas, kuid kõik ülejäänu tuli jooksvalt. Meie kohapeal läbitud teekonda saab näha kui muljuda päises olevat viidet „Reisi teekond“ ning iga päeva jutu lõpus on ka ära näidatud selle konkreetse päeva teekond.
Ega siis midagi, läheme liikvele…
