17.03 - Brasilito, Conchali rand

Täna oli jälle vaba graafik, mistõttu ärkasime kella asemel selle peale, et keegi oli meie toa öö jooksul salaja leiliruumiks muutnud ning nüüd muudkui küttis vett kerisele. Oli palav ja oli niiske. See tundmus jõudis ihusse täpselt samal kellaajal, mis eilegi, ehk siis kella 9 paiku. Kui eilset päeva võis kaudselt veel pidada aktiivseks, siis tänase päeva plaani vaadates,

Playa Conchal

paneks selle kohta sama väitmine ilmselt ka Venemaa riigitelevisiooni uudisetootjad punastama ja ütlema, et sellest joonest nemad üle astuda ei suuda.

Hommikusöök tuli ära tarbida oluliselt suuremate rahvamasside keskel kui eile, sest ka kõrvallauas istus kolm inimest. See isule kuidagi pärssivalt ei mõjunud, otse vastupidi - oli tore, et siin veel inimesi peatub. Muidu hakkaks kahtluseuss põrnapealset närima, et äkki hotellil on miskit viga? No, et kõik teised turistid (ja eriti veel Brasilito kohalikud) mõtlevad, et kuidas nad julgevad SELLES hotellis ööbida. Pärast seda, mis seal juhtus!!! Aga jah, teiste külastajate nägemine võttis need pinged maha. Muidugi võib olla, et ka see seltskond koosnes samasugustest ullikestest nagu meie, aga no vähemalt siis saab häbi ja õudu jagada kellegagi.

Ideaalilähedane rand

Kella 10 paiku olime juba rannas, ikka oma armsaks saanud Conchalis. Seekord küll sõitsime ranna keskosa poole, valge liiva peale lebotama. Nagu juba mainisin, oli ka täna väga kena ja kuum suveilm (kalendri järgi küll kevadilm), aga õnneks see asjaolu Pärnu ranna efekti ei tekitanud, kus hea rannailma puhul tuleb liiv kodust kaasa võtta, sest plääžil on kõik ruutsentimeetrid inimkehade all. Pigem oli see selline eestlase ideaalrand - naaberpuhkajat küll näed, kuid ta on piisavalt kaugel ja seetõttu ei pea tema möla, krõbistamist, hingamist ja muid elusolemise tunnuseid taluma.

Kaitsev möks taas peale ning siis muudkui saalisime mere ja ranna vahet. Rannal kuumened üles, ookeanis jahtud maha, rannal kuumened taas üles, vees jälle taastad inimolevustele sobiliku kehatemperatuuri. Meri oli supluseks ideaalne - lainetus puudus täielikult ja vesi oli väga soe. Proovisin korra ka maskiga ringi ulpida, kuid peale mõne üksiku kala, ei olnud siin midagi vahtida. Liivane põhi ja taimede puudumine välistasid ka snorgeldamiseks sobiva keskkonna olemasolu.

Tunnikese olime, siis liikusime edasi. Mõtlesime, et läheme vaatame kui kaugele see rannaäärne tee välja viib. Viis

Seal taamal, enne kaljunukki, on "merekarbiliiv"

umbkaudu ranna keskele - silma järgi võis öelda, et nii selja taha kui ka ettepoole jäi võrdselt kilomeetri jagu liivariba. Tee lõppes ootamatult - ühel hetkel lihtsalt enam ei näinud autoteed tähistavaid õrnasid rattajälgi. Ehk siis kui siiani oli olnud pigem tee kui rand, siis sellest punktist edasi oli vastupidi. Teoorias oleks edasi sõites sattunud ligikaudu paarisaja meetri pärast uuesti tee peale, kuid hoolimata neliveolisest masinast, olen kindel, et me oleks esimese paarikümne meetri peal lootusetult liiva sisse kaevunud. Liiv oli siin tõeliselt peenike ning see ülemine kuiv ning pehme kiht oli päris paks.

Justkui demonstreerimaks edasi sõitmise mõtte lootusetust, jäi sealsamas, kuhu auto ära parkisime, kinni üks väike sedaan, mis vedas vapralt kaht kohalikku. Jäi kinni kohe nii kenasti, et blokeeris ära ka meie tagasisõiduvõimaluse. Autos istuv senjoor muidugi mõtles kohe, et kõvasti gaasi andes tuleb ta sellest pentsikust olukorrast kiirelt välja ning ei jää daami ning turistide ees häbisse, kuid saatus tegi siin väikese (kuid väga-väga etteaimatava) ninanipsu. Gaasipedaali põhja surudes ja seda seal hoides, toimus see, mis toimuma pidi. Meil kõrvaltvaatajana õnnestus osa saada ühe pisikese Honda liiva alla kaevumise katsest. Kahjuks kukkus ta läbi igas mõttes - esiteks ei saanud ta kuidagi liikuma (dahaa) ning teiseks ei suutnud ta ka täielikult liiva alla kaevuda (ja niiviisi tee vabastada).

Nojah, mis siis ikka, tuleb appi minna. Oli näha, et mida kauem ma mitte midagi ei tee, seda kauem ma hiljem pidin midagi tegema. Esmalt suutsin viipekeeles härrat veenda jalga gaasipedaalilt üles tõstma. Selle peale tuli ta autost välja vaatama ning näost oli näha, et ta mõistis hoobilt oma viimase minuti tegevuse idiootsust. Massin oli korralikult liiva sisse kaevunud ning istus nüüd kenasti põhja peal. Aga nagu ma mainisin, oli liiv pehme (kaasa arvatud selle tee peal), mistõttu suutis sohver üsna kiirelt esirataste ümbruse välja kaevata. Rühmeldas seal nagu väike suslik. Siis otsis veel hagu, palmilehti ja muud kraami, mida rataste alla toeks toppida - ilmselgelt oli näha, et selline olukord polnud tal esimest korda elus ette tulnud.

Rataste välja kaevamine ja sodi rataste alla tassimine siiski väga suurt edu ei toonud. Gaasi andmine (seekord õrnalt) autot liikuma ei pannud, vaid taastas endise olukorra - Honda istust peagi taas põhja peal. Püüdsin omalt poolt ka lükata, kuid selle tranduleti kapott oli tehtud kas kilest või plastikust või plastiliinist, mistõttu väga jõudu taha panna ei saanud. Muidu oleksin selle mootorikatte lihtsalt esiklaasi alla kortsu ära lükanud. Va väänkael oli kuum kah veel, tumepunane värv ja keskpäevane päike olid selle põhjuseks.

Ilmselt autoomanik vaatas, et ma ei näe piisavalt lükkamisega vaeva, seega ta palus, et ma hoopis rooli läheks. Ta ise lükkab. Nojah, korra võis selle stseeni ju läbi mängida, kus auto esiotsa veel raskemaks tehakse ja siis üks väiksema kere ja jõuga mees püüab tõugata. Paar korda proovisime, kuid siis sai härra ise ka aru, et ega ikka ei lükka küll. Siis jälle väheke kaevamist ja risu alla vedamist. Auto kõrval seisva senjoora nägu oli selline, et ta oleks häbi pärast tahtnud maa alla vajuda.

Playa Conchali viimane kilomeeter

Õnneks ta seda siiski ei teinud, muidu oleks veel üks objekt tulnud välja tirida või kaevata.

Kusagil 15-20 minutit olime juba pusinud seal, kui planeetide seis lõpuks muutus ideaalseks ja siiriuse kvadraadis liikuv Neptuun mõjutas meie tegevusi õiges suunas. Kaevasin seda esiotsa veidi liivast välja, et otsida mingit tugevamat kohta lükkamiseks, kui sain näpud auto metallraami alla. Ning siis (ilmselgelt oma jõudu ja võimu ülehinnates) mõtlesin, et mitte ei lükka, vaid tõstan auto esiotsa. Võtsin kõik, mis mul oli, kokku ja nii kui vanamees gaasi andis, kiskusin mootoriga jaapanlast maapinnast eemale. Ise lootes kolme asja:

-         et stange näppu ei jää,

-         et selg pooleks ei lähe,

-         et tagapalgete vaheline ventiil peaks.

Soovid täitusid ning täiesti müstilisel kombel auto esiosa tõusiski - tegemist oli tõesti väga väikese kaheukselise autoga (või siis olin kosmosest saanud Hulki jõu). Hetk hiljem oligi väike Honda august väljas, daame massinas ning „Gracias!“ huulil tagurdas härra nii kiirelt minema kui veel sai. Hiljem leidsime selle mõnisada meetrit eemal, palmide vahele pargituna.

Nüüd kui suur töö sai tehtud, siis polnud meilgi siin enam midagi passida. Vaatasime korra seal tühjal rannal ringi (Playa

Ranna tagumises otsas oli inimesi hõredalt

Conchali viimasel kilomeetril oli täpselt 2 inimest) ning keerasimegi otsa ringi. Ettevaatlikult. Sellisel poolpehmel pinnasel oli aga X-Traili nelivedu õnneks piisav ning ei tekkinud tunnetki, et võiks kinni jääda. Läksime kohe ühe hooga hotelli ära, et kergelt väsitama hakkavast päikesest ja kuumusest hinge tõmmata.

Tõmbasime seda tunnikese või nii, seni kuni kõht tühjaks läks. Tänalõunaseks toitjaks osutus restoran „Soda El Coco", mis oli „Soda Brasilito" naaber. Siin küll puidust toole polnud, kuid selle eest olid vineerist seinad (versus eilse resto riidest seinad). Ah, selles mõttes pole muidugi vahet, et millised on seinad ja mis materjalist on katus. Siinsed rannarestod on ehitatud vastavalt kliimale - piisavalt õhulised, et tuul läbi käiks (kui seda juhtub olema) ning et kliendid oleksid ka päikese eest kaitstud. Teisalt ka piisavalt lihtsad, et poleks väga suur kahju kui orkaanihooajal kogu krempel laiali lendab. Oluline oli toit ning seda oli taas palju ja see oli ka maitsev.

Naine, kes on minust ilmselgelt palju arenenuma maitsemeele ning suurema fantaasiaga, võttis seekord krevette koos sibula, friikate ja salatiga. Väidetavalt see kombinatsioon töötas päris hästi. Täpselt samamoodi nagu minu sealiha, sibula, gallo pinto ja friikatega (nagu eilegi) :)

Seal tooli peal niheledes ja sööki oodates, selgus ka tõsiasi, et hommikul olime siiski päikesevannide võtmisega vinti üle keeranud. Hoolimata päikesekreemist ja sellest, et väga kaua end ei praadinud, olime mõlemad võtnud punaka varjundi.

Kaelus-kuningkalur saagiga

Mul olid mõned kohad lausa sellise välimusega, et homset hommikut väga isegi ei oodanud. Oli selge, et midagi head sealt oodata polnud.

Selle teadmise pealt läksime pärast lõunasööki taas randa. Lollid, aga järjekindlad :) Einoh, mis see pärastlõunane päike ikka enam teeb (kell oli ca 3). Võtsime jälle kohad sisse merekarbiklibul, kuid seekord laenutasime 5000 coloni (ca 8,5€) eest ka kaks lamamistooli ning päikesevarju. Lauspäevitamist ei olnud enam mingit soovi teha. Küll aga snorgeldamist. Lasin seljale määrida pöidlapaksuse päikesekreemi kihi ning siis „mauh!“ vette. Ega mul midagi uut lisaks eile kirjeldatule polegi lisada - kirev veealune

"Pelikan tuli kuidagi lippadi-lappadi..."

maailm andis kokkuvõttes tegevust mitmeks tunniks. Vahepeal proovis ka naine kalad üle vaadata, kuid otsustas siiski peagi, et toru kaudu hingamine pole tema jaoks. Või no see vajab vähemalt harjutamist.

Lisaks snorgeldamisele, suplemisele, toolil lebotamisele ning niisama olemisele, õnnestus mul seal rannas ka veidi pilti teha. Ei, mitte poolalasti naistest-meestest, vaid täiesti alasti lindudest. Pikutamise ajal jäi nimelt silma, et seal kõrgemate kaljude vahel ning ümber käib pidev elu, mistõttu ei saanud ma lõpuks kuidagi

Keiser-fregattlind

rahu ja läksingi kaema. Kummisussid jalga (sest need merekarpidega kaetud kaljud olid teravad) ning fotokas näppu, lootuses, et ehk pääsen ligemale.

Nagu tellitult lendas kohe ühe lähedal asuva oksa peal Kesk-Ameerika suurim jäälinnu sugulane - kaelus-kuningkalur. Ja veel kala „hambus“!! Ideaalsest pildist jäi küll tsipa puudu, sest kahjuks keeldus ta end ümber keeramast, kuid ka sellise üle õla tehtud kaadriga olin vähemasti ise väga rahul. Proovisin siis lõpuks end ka teisele poole lindu nihutada, kuid selle käigus astusin üle lind-kalastaja mugavustsooni punasest joonest ning oma saaki läks ta

Kuningtiirud

kugistama kuhugi mujale.

Aga see oli alles algus. Edasi ukerdamise ajal, lendas üsna lähedalt üle pea fregattlind, kelle ka lõpuks kaadrisse sain. Neid seal ikka tiirutab kogu aeg, kuid reeglina kõrgel ja/või kaugel. Kuigiobjektiiviga seda suurt sulelist taevas taga ajades ei tohtinud unustada, et seisan teravate kaljunukkide peal ning ilma maha vaatamata ühtegi sammu teha ei tohi. Heal juhul oleks pääsenud marrastustega, halval juhul oleks vaja aga uut objektiivi, fotokat ning jalaluud. Õnneks kõik sujus ja tasakaal säilis.

Valgetiib-tuvi portree

Läksin kokkuvõttes päris kaljunuki lõppu välja, sest juba eemalt nägin, et ühel kivil passivad tiirud (need on ühed rannalinnud). Lisaks sain kenasti kaadrisse ka ühe pelikani üsna naljaka maandumisprotseduuri (veendumisprotseduuri?). Tuli kuidagi lippadi-lappadi, õõtsus vasakule-paremale ja siis karmauh vette. Väga graatsiline just ei olnud, kuid võib-olla õpib alles? Ehk oli tegemist lennukooli esimese kursuse tudengiga, kes paneb hetkel peamiselt rõhku teooriale? Lisaks nimeliselt mainitud tiivulistele, jäi nii seal, kui ka hiljem rannatoolidel pikutades, veel nipet-näpet-nopet kaamera ette. Mõnikord on amatööride

Süsikormoran kollaste õitega

loodus- fotograafia ikka imelihtne - lesid soojas rannas, tuuleke õõtsub, laine loksub, siis võtad kaamera, teed paar pilti ja jätkad eelnenuga. Teisalt - mõnikord (tihti) on ta ikka kuratlikult raske ka.

Täna mõtlesime, et ei viitsi päikeseloojangut päris ära oodata. Kaks päeva juba vahitud ka seda täpselt samas kohas, kaua sa ikka

Sinihaigur

jaksad :) Ega peale imekaunite värvide ja mahedate õhtunootide, siin niikuinii midagi oodata ei olnud. Ning täitsa hea, et selline mõte tuli, sest keset Brasilito randa naine järsku ütles, et näe mis seal on. „Seal“ oli siis rannaga piirnev väike jõekäär, kus loomulikult olid linnud platsis. Ma küll ütlesin, et ei tea kas ma nüüd hakkan siin aega viitma (sest kui ma juba lähen pildistama, siis läheb aega), kuid suure utsitamise peale andsin alla. Ega see

Graatsiline Ameerika hõbehaigur

veenmine kerge polnud, usun, et umbes sama kategooria keerulisuse astmega on laste veenmine, et nad kommi võtaks.

Nagu Costa Ricale kohane, siis loomulikult oli seal pildistatavaid subjekte lademetes. Hiilisin vaikselt kohale ning siis muudkui klõbistasin, päikese loojumisega võidu.

Pruunpelikan loojangusse lendamas

Kormoranid, haigrud, lootoselind, kuningkalur ja veel mõned väiksemad (ja täiesti uued) liigid. Kodus aastatega välja õpitud elus loodusele lähedale saamise oskus töötas õnneks kenasti ka väljamaal. Arvestades seda, et ma vaid pool tunnikest sain seal tegeleda (pärast seda oli juba liiga pime), olin pildisaagiga väga rahul. Siinne loodus ikka annab… 

Ka nii saab õhtut lõpetada

Külapoest võtsime seekord hulgim puuvilju - enamusi tundsime, kuid üks nendest oli täiesti võõras. Tegemist oli sellise sidrunisuuruse ja -kujulise viljaga, mis kaalus vaid mõned grammid (selline tunne oli, et nagu olekski ainult koor ja vili ise on seest tühi). Nimeks oli ubinale kunagi pandud kollane grenadill ehk kollane passion fruit (ehk kannatuslille vili). Huvitav on muidugi see, et kui inglise keelest otsetõlge teha on tegemist kireviljaga, aga eesti keeles on kannatuslille vili. Eks jah, eestlased ongi pisut teistsuguse maailmavaatega kui lõunapoolsed rahvad…

Õhtusöögi tervislikum osa, granadill keskel

Aga see selleks. Kui granadilli lahti lõikasime, siis selgus, et päris petukaup see frukt siiski polnud. Koore sees oli väike, pool-läbipaistev kotike, mille sees omakorda olid limased seemned, nagu tikril. Kui kirjeldus võib-olla ei tekita kõige suuremat soovi seda proovida, siis kui suudaksime selle reisikirja kaudu edastada ka maitset, oleks hoopis teine lugu. Selline imetäpselt paika timmitud magus-hapu tasakaal, just õiges konsistentsis. Need paar tükki, mille prooviks ostsime, läksid nagu mutiauku. Eeldusel, et mutiauku minnakse kiirelt ja jäljetult.

Kõige selle mõnusa kõrval tuli tänasel õhtul end ka veidi tohterdada. Kuigi kliimaseade oli toatemperatuuri maha jahutanud, siis minu kukal ja selg seisid jalad harkis, käed rinnal ning ei kavatsenudki jahedamaks muutuda. Pärastlõunane pikk snorgeldamine oli ikkagi oma jälje jätnud ning seda jälge tuli nüüd aaloekreemiga vähendada. Või vähemalt loota, et sellest abi on.

See oli olnud meie viimane päev siin Nicoya poolsaarel ja õnneks ka mõneks ajaks viimane rannapuhkuse päev. Järgmine kord kui peesitamiseks läheb, oleme ilmselt juba Kariibi mere ääres ning selleks ajaks on siis kas nahk maha tulnud või päevitus kinnistunud. Tegime veel homseid plaane, vaatasime filmi ja kirjutasime reisipäevikut. Päris mõnusalt laadna päev oli olnud.